minevikust.
Vahel on minult küsitud, kas sellel Pisul päris nime polegi. Tegelikult oli küll ˗ Vivian. Aga kõik olid Pisuga juba nii harjunud, et Vivianiks ei kutsunud teda keegi. Kujutasin ette, kuidas ta kaheksakümneaastase vanamutina mööda teed läheb ja lapselapselaps talle ütleb:
„Mamma Pisu, kas läheme poodi ka või mitte?“
See tundus nii koomiline, et ma hakkasin valju häälega naerma.
Erik pistis näo ukse vahelt sisse ja teiselt poolt piilus Oliver.
„Noh, elu sees või? Polegi veel seda hauatagust lõhna tunda,“ nöökas ta.
„Need on krambid enne surma,“ arvas Olle.
„Teate, mehed!“ käratasin pahameelt teeseldes.
„MIDA?“ küsisid nemad korraga.
„Ei midagi,“ ühmasin. „Kas saate varsti oma koogi valmis?“
„Peaaegu,“ lubas Olle ja nad kadusid uuesti kööki. Mina mõtisklesin Eriku romaanitegelaste üle edasi. Urgitsesin kapist oma päeviku ja võtsin diivani tagant papitüki, mida ma kirjutades alusena kasutasin.
Ma lubasin küll, et enam ma meie elust ei kirjuta, aga nüüd teen seda ikkagi. Lihtsalt harjumus. Inimesed tunnevad meid juba ära ja meie käest on teinekord romaani kohta küsitud. Mulle on ka meile saadetud ja üks neiuke arvas, et ühe inimesega ei saa sedasi elus juhtuda. Ise alles viieteistaastane. Kirjutasin talle, et saagu neljakümneseks ja võtame siis uuesti ühendust.
Muidugi, kui sul on korralik kodu, hoolivad vanemad ja su eluke kulgeb suuremate vapustusteta, siis ei saa sa rappa minna. Aga isegi sellistes kodudes võib hädasid ette tulla. Minu kodu oli aga julm, isa joodik, õde õelusekott ja ema lihtsalt mühakas, kes kellestki ega millestki ei hoolinud. Ka lapse võtsid ju nemad mul käest ära ja sellest kogu jama peale algas. Ma ei tea, kuidas oleks minu elutee kulgenud, kui mul oleks olnud teistsugune kodu, hoolitsevad vanemad ja armas õeke. Kui ma oleksin kohe leidnud oma elu armastuse ja temaga abiellunud? Ilmselt poleks…
Poisid tulid koogiga ja ma torkasin kaustiku padja alla. Nautisin koogi mõnusat magusat lõhna. Nad olid tõelised meisterkokad, seda pidin tõesti tunnistama. Nad lõikasid mulle imepisikese tükikese ja ma olin solvunud:
„Kas te irvitate minu üle? See, et ma ise pisikene olen, ei tähenda seda, et ma peaksin vaid linnunokatäie sööma. Ma pean kosuma, andke suurem tükk,“ plärtsusin.
„Vaatame, kui sa pärast seda tükki elama jääd, siis võid juba katsetada suuremaga. Meie oleme muidugi harjunud, aga sina…“ kostis Erik.
Olle sõi oma kooki niisuguse naudinguga, et mul hakkas suu vett jooksma. Toppisin terve tüki korraga suhu.
„Kuulge, miks teie kook nii soolane on?“ küsisin.
„See on ahjus tehtud kattega tšillikook või midagi paksu pitsa taolist,“ seletas Olle rahulikult ja heitis pilgu minu poole. Mina aga… Appi! Mu silmist jooksid pisarad ja ma ahmisin ammuli suuga õhku. Pitsa jah! Kas nad midagi peale pipra üldse koogi sisse panid? Kuradi mehed!
Komberdasin kiiresti vee järele ja tulin kannuga tagasi.
„Õudus,“ hingeldasin. „Kuidas sina saad nii rahulikult süüa?“ küsisin Eriku käest.
„Ma ütlesin sulle, et meie oleme juba harjunud,“ kordas Erik ja ampsas kooki edasi. „Anna mulle veel,“ pöördus ta poja poole.
Olle mõtles natukene, vedas noaga jooni ja lõikas siis koogi ühest servast tükikese. Ta andis selle isale. Isa võttis ja hammustas.
„Mingid tuleneelajad olete või?“ usutlesin edasi. Istusin tagasi diivanile ja larpisin vett.
„Oleme jah, aga… Kurat!“ röögatas Erik. „Palju sa neid energiakohti tegid?“ küsis ta Olle käest ja poiss tõstis kaks sõrme. Ollel oli suu kooki täis ja ta ei saanud rääkida.
„Julmad naljad!“ karjus isa ja kihutas kööki. Kuulsin, kuidas seal vesi pahises. Mees tuli, suu lahti, tagasi ja lehvitas endale käega tuult.
„Miks tädi peab kõik endale saama? Sina võid ju ka natukene maitsta,“ arvas Olle ja ulatas mulle uue koogitüki.
Proovisin ettevaatlikult ja see oli tõesti väga hea. Nad olid küpsetanud paksu ja magusa ahjukoogi, mille sees olid mandariinitükid ja katteks veel magus rosinatega kohupiim.
„Miks te peate mind kiusama?“ küsisin Eriku käest.
„Kogemata,“ vastas ta. „Alguses pidime selle kolmeks tegema ja siis teise koogiga segama, et vaadata, mis välja tuleb, aga Olle andis kohe kõik sulle.“
„Tädi on haige ja peab parema saama kui meie,“ õiendas Oliver ja mugis kooki edasi.
„Paremat jah!“ tänitasin.
… siis neid raamatuid polnud. Erik võttis ka teise osa jupid ja sidus need kokku nagu lapiteki, mille ma endale täna peale tõmbasin. Lugu on lõpetatud ja ma lugesin selle uuesti üle. Kirjutasin ka ise veel mõned lõigud vahele ja nüüd on see täiesti valmis. Ainus, mille pärast vaidlema läksime, oli see koht, kus me Niidiaias olime ja juttu ajasime. Tegelikult me siis ei seksinud, vaid tegime seda hoopis hiljem ja mugavamas kohas. Mina tahtsin, et see sisse jääks, sest mulle tundus see nii ilusana.
Jõulude ajal tegi Erik mulle abieluettepaneku. Loomulikult olin ma nõus ja Mati korraldas meile uhke peo. Terve õu oli rahvast täis ja kõik lasid rakette. Esialgu müdistasime meie õuel, siis istusime bussi ja meid sõidutati tagasi Märjamaale. Seal oli ühte majja suur pidulaud seatud ja meile tehti nii-öelda mängupulmad. Isegi kirikuõpetaja oli ja ma tundsin selle musta riietuse alt ära ühe Eriku sõbra.
„Kas sina korraliku ja viisaka naisena võtad endale elukaaslaseks ja lähedaseks hingeks selle lontruse, koos tema laste ja lapilise emase kassiga, kes kõik sind väga hoiavad?“ küsis ta.
„Võtan küll!“ Ma naersin nii et pisarad silmas ja kallistasin Erikut.
„Aga mina? Kui mina poleks teid ühendanud ega paari pannud, elaksite ikka patuelu,“ „preester“ kummardus mulle lähemale ja ma kallistasin teda ka.
Hiljem küsisin, mis siis oleks saanud, kui ma poleks nõus olnud. Erik ütles, et samal ajal on ka ühe Mati sõbra sünnipäev ja ilmselt oleks nad siis palju väiksema rahvaga siin seda pidanud. Nüüd olid Eriku sõbrad siin ja südaöö paiku tulid isegi Maret ja Jaak Raplast. Rohkem sõpru mul polnud. Erik oli küll helistanud Kasemäele, kuid nemad kutsusid meid hoopis enda poole meie päris pulmi pidama. Igatahes oli pidu vägev ja alles enne hommikut saime tulema. Läksime siis Eriku juurde ja ma olin väga õnnelik, kui me koos läbi lume sinna komberdasime. Ma aina naersin ja loopisin Erikut lumega.
Erik istus minu kõrvale ja pani teleri käima. Sellesama suure, mille ta oli salaja oma poistel mulle korterisse lasknud tassida. Korterit muidugi enam pole, sest meie elu on nüüd siin ja teist elukohta pole mõtet pidada. Erikul on niigi elamine ka Märjamaal ja ta käib tihti seal.
Ohkasin ja heitsin pilgu aknast välja. Õues hämardus juba ja jälle hakkas lund sadama. Nägin, kuidas Oliver väravast välja läks.
„Kuhu Olle läheb?“ küsisin Erikult.
„Pidi ühe sõbra poole minema, aga kes teab, mis asju ta tegelikult ajab,“ ühmas ta vastuseks. Ta luges ikka veel sedasama raamatut, mida minu haigevoodi juureski.
„Kas on huvitav?“ küsisin.
„Muidugi,“ kinnitas tema. „Ma loen tavaliselt raamatu algusest mõnikümmend lehekülge, keskelt ka natukene ja kui raamat mind ei köida ega huvitavana ei tundu, siis jätan pooleli. Seda juhtub küll harva, aga tuleb ette.“
Nojah, mõtlesin ma, eks igaühel ole oma harjumused. Mina lugesin ikka raamatu algusest lõpuni läbi, kuid viimasel ajal tundsin, et mul on lähedale vaatamisega raskusi. Isegi arvuti taga oli raske olla ja ma pidin ennast kaugemale lükkama, et midagi näeksin. Ütlesin seda ka Erikule.
Ta vaatas mind ja muigas.
„Mida