ennast minu poole.
„Me unustasime korstna pühkimata,“ sõnas ta.
„Ah nii. Ja mis nüüd saab?“ tundsin huvi.
„Tuleb asjad tuua ja ära pühkida. Ma nägin kuuris sudi ja harja. Kohe toon need ja hakkame peale. Ainult et…“ Erik vaikis kõheldes.
„Mis ET?“
„Mina ei tohi katusele minna. Arst keelas turnimise mul rangelt ära. Peame Oliveri koolist ära ootama ja siis võtame asja ette,“ kostis mees nukralt.
„No nii viletsad me ka ei ole! Mina lähen katusele. Too see, mis ta oli, siia ja õpeta. Ise käi poes ära, ma annan sulle nimekirja, mida vaja tuua,“ kamandasin. Olin nagu tõeline pereemand ja mul oli vaja seda va ulakat poistekarja ohjes hoida. Liina oli ka nii käskinud. Nüüd tegingi sellega algust.
„Olgu,“ nõustus Erik õlgu kehitades ja läks kuuri asjade järele. Mina hakkasin nimekirja koostama, mida poest vaja tuua.
Erik tuli tagasi. Andis mulle harja ja oli juba isegi redeli katuse alla valmis pannud. Tõmbasin oma kõige räämasemad tööriided selga ja läksin õue. Erik võttis nimekirja ja läks poodi. Kui ma juba katusel korstna juures olin, nägin selgesti, kuidas ta mööda teed tasapisi alla kadus.
Lasin harja korstnasse ja see läks sahinal mööda lõõri alla. Ma olen tõeline korstnapühkija, mõtlesin endamisi ja vedasin harja uuesti üles. Sellel oli väike pomm otsas, et hari raskem oleks, ja ma lasin köiega harja uuesti lõõridesse. Kõik oli ilus, kuid kolmandal korral jäi hari kusagile kinni ega tahtnud enam üles tulla. Lausa nutma ajas. Kükita nüüd siin katusel nagu tuvi ja sikuta seda pagana harja. Inimesed juba vahivad mind ja irvitavad, kui mööda lähevad. Aga ma… Appikene! Hari tuli lahti ja ma kaotasin tasakaalu. Kihutasin mööda katust tagumiku peal alla tagasi, köis harjaga taga lohisemas ja mingit redelit polnud vajagi. Jõudsin isegi mõelda, et huvitav oleks näha, kuhu ma kukun, ja sain kohe teada. Poisid olid lund rookides kuhjanud trepi juurde ja ka kaugemale suure hunniku ja ma kadusin üle pea sellesse. Haiget ma ei saanud ja isegi lõbus oli, kui mitte see hari poleks koos pommiga järele tulnud ja mulle rõõmsalt vastu pead kopsatanud. Korraks võttis silmade eest isegi kirjuks, aga kohe oli kanal uuesti tagasi. Kuid mu hädad polnud veel lõppenud. Tahtsin ennast välja kaevata, aga teelt ära visatud lumi, mis kord oli natukene sulanud ja siis uuesti külmetanud, oli üsna kõva. Mina lendasin sellesse küll ilma konte murdmata hooga sisse, aga välja ma enam ei pääsenud. Kraapisin, nii et käed tuikasid, ja vaatasin õnnetu näoga enda kohal olevat auku, kust paistis sinav taevas. Auk oli selleks ka liiga väike, et oleksin saanud vabamalt tegutseda ja kuidagi välja ronida. Pealegi hakkas mul varsti ka külm.
„Appi!“ hüüdsin õnnetu häälega, aga keegi ei kuulnud mind. Mobiil oli mul tuppa jäänud, nii et ka helistada ei saanud. Kui Erik või Olle alles öösel tulevad, olen ma selleks ajaks külmunud, mõtlesin endamisi.
Mu hambad lõgisesid korralikult ja ma värisesin üle keha. Muhk peas valutas ja ma kirusin maapõhja kõike, mis parasjagu meelde tuli. Ka Erikut ja Ollet, kui ühtäkki kuulsin neid tulemas.
„Huvitav, kas tädi sai korstna pühitud?“ uuris Olle ja läks ilmselt tuppa. Erik kadus talle järele. No nüüd külmun ma siin oma patuse elu pärast surnuks, arvasin. Kuulsin mõne aja pärast, et mõlemad tulid õue tagasi.
„Välja pole ta läinud, sest tema saapad on kodus ja…“ arutles Erik.
„Ma olen siin!“ jõudsin veel kuidagi hüüda. Kuulsin kohe, kuidas keegi krabinal mööda lumehunnikul üles ronis.
„Tädi, mida sa siin teed?“ imestas Olle.
„Näed ise, et puhkan!“ röögatasin kähiseva häälega. „Ma kukkusin alla ega saa välja.“
„Ütle Tiinale, et ma sain talle prillid. Täitsa kogemata ja just see number, mis vaja on,“ kostis mu kõrvu Eriku hääl.
„Persse need prillid!“ karjusin viimast jõudu kokku võttes. „Külm on! Aidake mind välja!“
„Tädi kuulis,“ tähendas Oliver rahulikult isale.
„Peab kraana tellima. Paneme talle tropid ümber ja tõmbame välja, nagu me tookord jõe ääres puruvanaga tegime,“ sõnas Erik.
„Ise olete tropid!“ lõugasin. „Puruvanad on kuuris! See tähendab, et labidad. Kaevake mind välja!“
„Ka see on võimalus,“ leidis Erik ja tõi kuurist labidad.
Peatse vabanemise lootus andis mulle uut elujõudu. Ma tundsin, et hakkas nagu soojem, aga ma olen lugenud, et enne koomasse langemist hakkab inimesel kange külmaga samuti soe.
„Oota, ära peksa niimoodi labidat hange,“ keelas Erik poega. „Sa võid tädi sedasi pooleks lüüa, ära tappa või vigaseks teha. Peab ettevaatlikult võtma.“
Tänan väga, oigasin mina. See veel puudus, et nad mul labidaga pea otsast ära kaksavad.
„Tädi kõht paistab! Pomm ja hari on ka siin!“ hüüdis Olle ja nad krabistasid edasi. Üsna varsti olin ma vaba ja poisid tassisid mu tuppa. Ma värisesin üle keha, pugesin kiiresti teki alla ja Erik keetis mulle sooja teed.
„Sa oled täitsa tubli,“ kiitis ta mu muhku uurides ja pani sellele külma lapi peale.
Olle tuli üleni lumisena tuppa ja kiitis samuti:
„Tädi, sa oled jõle vahva asja leiutanud. Ma proovisin ka ja jube lahe. Sina kukkusid sirgelt, aga peab jalad natukene konksu tõmbama, siis pole häda midagi. Homme proovin suuskadega,“ lubas Oliver.
Ma ainult oigasin. Vahva jah?! Kükita ise kaks tundi lume sees ja tule siis alles ütlema.
„Sa võiksid lausa elukutseliseks hakata.“ Erik tuli tagasi mu juurde. „Ma võtsin soemüürist tahma välja ja lükkasin sudiga lõõrid läbi ja nüüd tõmbab pliit nagu mühinal.“
Võpatasin. Issand hoidku! Seda mulle veel vaja!
„Kuule, tädi, see on hea mõte! Sa ajaksid palju parema papi kokku, kui seal poes jõlkudes,“ kinnitas Oliver. „Pärast lased veel istmiku peal efekti mõttes mööda katust alla. Aga ainult talvel ja mööda plekkkatust. Puust katusel seda teha ei tohi, sest siis on sul tagumik pinde nii täis, et…“
„Kaduge!“ röögatasin nagu segane. „Mõlemad!“
Olin nii vihane, et mul hakkas lausa palav ja ma higistasin.
Prillid meeldisid mulle väga. Sellised metallraamidega ja soliidsed. Panin need ette ja vaatasin ennast peeglist. Täitsa kena. Nagu mingi teadlane kohe. Viskasin hommikumantli selga ja vaatasin oma sinakaid jalgu. Polnud vigagi – värv hakkas juba tagasi tulema. Elama jään.
Läksin elutuppa ja leidsin mõlemad mehed seal istumas: Oliver tegi õppetükke ja Erik kirjutas midagi arvutis.
„Isa, palju on seitse korda kaheksa?“ küsis poiss.
Erik ei kuulnud ja poiss kordas oma küsimust.
„Viiskümmend kuus,“ vastasin isa eest. „Kas süüa on midagi?“
Oliver näitas pastakaga hajameelselt üle õla köögi poole ja kirjutas edasi.
Lonkasin kööki ja avastasin ehmatusega, et olin kukkudes ikkagi vasakut jalga natukene nikastanud. Köögis leidsin pliidilt suure, isuäratavalt lõhnava omleti ja urgitsesin endale suure tüki. Nad on ikkagi vahvad, hoolimata sellest, et käivad vahel oma jutuga närvidele, leidsin sööma asudes.
3
Kui kellelgi oli piinlik, siis minul
Ma ei tahtnud üldse oma lapselapse sünnipäevale minna, vaid kutsusin Leilit, Ivarit ja Tanelit paaniliselt enda poole. Ma mõtlesin hirmuga sellele, kuidas ma Annele ja Aivarile otsa vaatan. Mõlemad olid ju minu raamatut lugenud! Issand küll, millest kõigest ma seal kirjutasin: oma vägistamistest, hullumajas olemisest ja paljust muust. Ma olin ju kõik kirja pannud!
„Sa pead minema oma lapselapse sünnipäevale!“ käsutas Erik