ma sellise jutu peale sulle üldse naiseks tulengi. Ma pole veel nelikümmendki, aga sinu arvates juba penskar,“ nähvasin.
„Eks ma vaatan siis edasi,“ arvas Erik ja puges minu kõrvale diivanile. Ta kõditas mind ja ma puhkesin naerma. Ole siis sellise peale pahane. Meil oli kitsas, aga ka väga hea. Ma lausa tahtsin meest endasse saada ja ta tuli ka. Olin nii õnnelik ja kuum, kui me valmis saime, silitasin tema kaela ja ohkasin. Hea oli olla ja ma armastasin teda.
2
Rääkimata jutud
Mul polnud haiguse ajal igav. Olle valmistus küll kooli alguseks, aga Erik oli pidevalt siin ja laupäeval sõitis meile külla ka Pisu. Vabandust – Vivian. Plika oli alles olnud gripis ja seega polnud tal nakatumist karta. Ta sahkerdas mööda tuba ringi ja hakkas siis Eriku arvutist mingisuguseid filme vaatama. Meie istusime köögis ja jõime kohvi meega. Olete proovinud? Proovige – see on väga hea.
Ma vaatasin talviselt lumist aeda ja mõtlesin, mida Tanelile sünnipäevaks kinkida. Poiss sai juba kolmeaastaseks ja enam pole mõtet teda kaisukarudega tüüdata. Vaja on midagi asjalikumat, nagu seda vanaemad ikka teevad. ISSAND, MINA JA VANAEMA! Ja ma pole veel neljakümnenegi. Oma viga, kes mul käskis nii vara endale last muretseda, ehkki ma teda kasvatada ei saanud. Tegelikult võiks ma veel ühe teha ja oleksin selleks täiesti suuteline, aga millegipärast ei ole ma rasedaks jäänud. Plaanisin minna günekoloogi juurde, et põhjust uurida. Muidu olid mul asjad paigas nagu vaja.
Nii ma arutasin oma naisemõtteid ja – muresid. Erik mõtles ilmselt millestki muust, kuigi temagi vaatas aknast lumist aeda ja suurt lumeonni, mida Olle oli juba mitu päeva ehitanud. Tegelikult oli ta meisterdanud lausa suure lumelinna ja oli kutsunud sõbradki seda kaema. Nüüd läks ka teistel poistel, kellel oli oma aed, suur lumelinnade ehitamine lahti ja Olle kutsuti arhitektiks.
Paari päeva pärast pidin uuesti tööle minema. Tundsin ennast hästi ja käisin eile ka silmaarsti juures ära. Jah, Erikul oli õigus, ma ei näinud enam lähedale ning see oli kindel vananemise tundemärk. Nüüd oli vaja veel prillid muretseda ja me plaanisime järgmisel nädalal linna sõita. Seal tehakse paari tunniga prillid valmis. Prillid pidid mulle sobima, arvas arst. Need tegevat mind veelgi soliidsemaks ja ta ulatas mulle minu raamatu, et ma sinna pühenduse kirjutaksin. Issand! Pigem kleebin endale kondoomi otsaette ja vaat siis nad alles näevad! Oigasin mõttes ja kirjutasin tohtrile südamliku pühenduse.
Erik rüüpas kohvi ja paitas üle laua mu kondist kätt.
„Mis mõttes, linnuke? Kas kurbus räsib hinge või muremõtted teel? Sa heida need ja naera. Sul elu kestab veel,“ ütles ta mulle luulekeeles.
Ma vaatasin teda ja naeratasin.
„Ei ole kurbust. Ma jäin lihtsalt mõttesse. Mõtlesin omi asju ja muresid,“ tunnistasin.
„Sedagi vaja teha,“ leidis tema. „Mina mõtlesin aga seda, et teeks magamistoale ukse ette. Praegu on seal ainult kardin ees. Vahel tõusen ma väga vara ja siis ma ei häiriks sind, kui sa veel magada tahad. Muidu on meie kodu igati korras. Kui sa ikka lubad mul siin olla.“
„Miks sa sellist juttu räägid?“ imestasin. „Sina oled siin ehitanud ja teinud. Palju mina… Ainult natukene koristanud. Muidugi on see ka sinu, Oliveri ja Pisu kodu. Sa ehitasid siia isegi vannitoa ja dušinurga. Vaata, kui ilusa kahli sa sinna seina panid ja kõik on nii kena. Sa oled toad remontinud ja ajasid koos Ollega kõik laed otseks. Põrandad samuti. Te soojustasite seinad ära. Nüüd on maja lausa võrratu. Ise ütlesite, et pisike remont, aga tegelikult oli see…“
Kaugemale ma ei saanud, sest uksele koputati ja ma läksin avama.
„No terekest siis,“ sõnas Merit ja kallistas mind. Mul oli nii hea meel jälle neid näha. Võtsin jope selga ja kiikasin õue. Maja ees oli nende väikebuss ja Janek tuli hoovi mingisuguse suure pütiga.
„Me tõime teile natuke soolakurke,“ seletas Merit ja lisas: „Jaan pani ka tiba kartuleid auto peale, et te ei peaks neid poest ostma. Issand, kui kõhn sa oled! Mis sinuga juhtus?“
„Ma olin gripis,“ laususin ohates ja käskisin Erikul suured kartulikotid ja kurgipüti köögi alla keldrisse viia. Carol tassis veel meile moose ja sebis tagasi auto juurde.
„Meil on ka pisut hoidiseid kaasas, sest sügisel sai neid nii palju sisse tehtud, et ise ei jaksa enam süüa, ja mõned munad ka,“ valgustas Merit mind kojas jalgu lumest puhtaks kloppides ja tuppa astudes.
Teadsin juba, et natukene mune on umbes viis suurt munaresti ja kuhu ma need panen? Kutsusin kõik sisse, pakkusin neile elutoas kohvi ja saatsin Pisu läpakaga sealt Olle tuppa. Järgmisel sügisel teen ise nii palju hoidiseid sisse, et köögialune kelder saab silmini kraami täis, kinnitasin endamisi.
Kooki mul kodus polnud, see-eest oli Meritil meie jaoks suur koogijurakas ja me asusime seda lahti lõikama. Üldse oli väga mõnus ja hubane. Jaan kiitis meie tube, nagu ta seda alati tegi, kui nad meile tulid.
Vesteldes kulus aeg kiiresti. Varsti tuli ka Olle koolist tagasi ja kuigi poiss püüdis näida lõbusana, sain aru, et tegelikult vaevas teda mingi mure. Teiste ees ma seda loomulikult küsima ei hakanud, aga hiljem küll.
„Tulge siis ikka meie poole ka,“ kutsus Jaan lahkudes ja muidugi lubasime minna. Mõne aja pärast tegimegi seda ja Erik kinkis neile ilusa suure loodusmaali. Pererahvas sättis selle aukohale elutuppa ja pilt meeldis neile väga.
„Mis sul juhtus?“ küsisin hiljem Oliveri käest, kes tujutuna oma toas konutas ja telekat vaatas.
„Ei midagi,“ valetas tema.
„No räägi ära.“ Ma istusin poisi kõrvale voodile ja vaatasin tema kühmus kogu.
„Ah, Itiga on asi pahasti,“ vastas ta käega rehmates ja heitis korraks pilgu minu poole.
„Kuidas pahasti?“ uurisin edasi.
„Jätsin ta maha, aga Reet sai jõle pahaseks. Ta tahab, et ma aitaksin Itil jõnglast kantseldada. Aga laps pole ju minu omagi,“ seletas poiss.
Ma tõusin, panin tule põlema ja vaatasin korraks aknast välja.
„Sul pole vähimatki kohustust teda ülal pidama hakata ja lapse eest vastutada. Ja mille eest sa teda praegu ülal peaksidki? Oled ise alles alaealine ja ülalpeetav,“ arvasin juukseid kohendades ja uuesti istudes.
„Muidugi,“ kinnitas Olle.
„Siis ära pabista. Küll leiad endale uue tüdruku. Sa oled ju alles nii noor ja pole mõtet nii vara ennast kellegagi siduda,“ arvasin täiesti ebanaiselikult, sest enamik naisterahvaid peab naist ja tema last pühaks. Mina pidasin ka, aga ma arvestasin ka meestega.
Olle tuju paranes ja ta hakkas õppima. Ma ei uskunud oma silmi seda nähes, aga ta õppis.
Õhtuti istusin koos Erikuga magamistoas voodis ja me arutasime ilmaasju. Panime küünla põlema ja jõime teed. Nii mõnus oli koos olla ja tunda rõõmu tavalisest vestlusest. Küünlaleek veikles toas ja mu mõte läks keskajale. Küllap istusid inimesed siis samuti koos ja olid palju lähedasemad kui praegusel igavese tormamise ajastul. Inimestel pole aega üksteisega rääkida. Igaüks toimetab perekonnas isepäi. Tullakse väsinuna koju, istutakse teleri ees, minnakse magama ja armastusest on saanud igikestev orjus raha nimel, et maksta ära majalaenud, autoliisingud, õppemaksud ja muu selline. Inimesed vihastavad üksteise peale palju kergemini ja paarid lähevad lahku. Aga lihtsalt istuge maha. Võtke kas või vaba päev, et nautida armastatuga koosolemist küünlavalgel, rääkige teineteisega, nagu Erik ja mina seda tegime. Teate, kui hea tunne oli järgmisel päeval tööle minna ja selleks polnud vaja isegi mitte seksi. On ju nii palju asju, millest rääkida ning mille üle arutleda. Pole vaja karta, et teemad otsa lõpevad. Igatahes meil küll mitte. Olime vabad ja õnnelikud nagu ammu kadunud aegade inimesed. Ma ei taha sellega muidugi öelda, et neil polnud probleeme, aga neid oli kindlasti palju vähem kui praegusel televisiooni ja meeletu kihutamise ajal.
Erik sai oma uued raamatud kätte ja mina ootasin lepingut. Lugesin kiiresti tema romaani läbi ja jäin mõttesse. Ta oli seal lõpus