see oli,“ vastas tema.
„Millal sa juba otsustasid?“ pärisin.
Erik mõtles natukene ja vastas siis:
„Vist juba eelmise aasta alguses.“
„Ja sa pidasid terve aasta aru, kas paluda mind endale uuesti naiseks või mitte!“ imestasin.
„Muidugi, sest ega naisevõtt ole naljaasi,“ kinnitas Erik kohvi rüübates. Me istusime köögis ja ma pidin järgmine päev jälle tööle minema. Erikul oli ka Raplas asjaajamist, aga enam ma ei püüdnud paaniliselt uurida, millega ta tegeleb. Kui Erik tahab, siis räägib sellest mulle ise, kui mitte, siis hoiab enda teada. Kui ma hakkan temalt ülestunnistust välja pressima, võib ta osavalt teemast kõrvale minna ja ma jään ikka lolliks.
„Miks sa nii kaua mõtlesid?“ uurisin võileiba näsides ja soolakurki peale hammustades.
„Ma pidin sind enne ikka korralikult tundma õppima ja vaatama, kuidas me sobime,“ ühmas tema ja pani soojad sokid jalga. Väljas oli ju külm jaanuarihommik.
„Eks ole. Lollakas!“ turtsusin mina.
Õhtul olime jälle kahekesi. Oliver oli ema juurde läinud ja pidi alles ülejärgmine päev tagasi tulema. Muidugi, poiss meid ei takistanud, vaid nakitses oma asjade kallal või oli siis arvutis.
„Varsti pidi maailma lõpp tulema,“ ütlesin ohates. Ma isegi uskusin seda juttu.
„Igaühele tuleb kord tema maailma lõpp ja eks kunagi tuleb kogu maailmale ots peale,“ sõnas tema.
„Kas sina ei usu seda?“ tahtsin teada.
„Elame-näeme,“ vastas Erik mulle teed ulatades. „Sa oled meist nii palju kirjutanud, kas sa ei tahaks nüüd üht-teist ka oma lapsepõlvest kirja panna, et teised ka pisut sinu tegelikust taustast teada saaksid?“ küsis ta.
„Ma ei tea,“ kahtlesin. „Muidugi on praegu talv ja aias pole muud teha kui lund lükata, aga sellest pole midagi kirjutada. Ma mõtlen, et mu lapsepõlves pole midagi nii ilusat. Oli muidugi toredaid hetki, aga need jäid napiks. Ma siiski mõtlen selle peale,“ lubasin ja pugesin mehe sooja külje alla. Tegelikult oli majas palju soojem kui enne korteris. Seal oli kõle ja külm, nagu ka…
… meie kodus, kui ma laps olin. Talvel oli jahe, sest ahi tõmbas halvasti ja puidki nappis teinekord. Isa oli joomane ega viitsinud kütta. Tegelikult ei saanud ta sellega lihtsalt hakkama, sest enne kuuri jõudmist lendas ta kümme korda pikali ja sinna ta siis viimaks jäigi. Poleks mina puid toonud, oleksime päris külma jäänud. Ema ja õde pidasid ennast peenteks daamideks ja neile selline asi ei sobinud. Nemad ajasid oma jutte ja lürpisid teed. Aga mis pagana daamid nad olid? Kui ma vaatasin ema tema lambakarja keskel, siis oli ta lihtsalt üks labane, paks ja rohmakas mutt, kes seal toimetas.
Mina sussitasin ahju põlema ja istusin siis kaua ahjusuu ees, sest seal oli kõige soojem. Mul oli küll seljas villane kampsun, mis ulatus põlvini, ja käised tuli tükk maad üles keerata, et nad parajad oleksid, sest teiste riietega ma kodus käia ei tohtinud. Ma oleksin need ära lõhknud ja siis oleks suur pahandus olnud.
„Kust see raha jälle võetakse, et sulle uued riided osta?!“ oleks ema karjunud. Aga Katrinile ta leidis raha, et uusi riideid osta. Muidugi ei julgenud ma seda talle öelda. Siis oleks suur pahandus tulnud. Nii käisingi ringi nagu kaltsukubu ja teised lapsed narrisid mind õues. Vahel lükati mind ninali lumme ja seal ma siis ukerdasin. Teistele tegi see muidugi palju nalja. Mina nutsin ainult haledalt. Enamasti peitsin end tuppa ja piilusin kardina vahelt õues mängivaid lapsi. Ma oleksin tahtnud nendega koos möllata, aga kuhu ma sain minna nende tobedate ja koledate riietega?
Me elasime vanas kahekordses mitme korteriga majas. Meil oli köök ja kaks kõrgete lagedega tuba. Kogu maja peale oli teisel korrusel üks kemmerg. Kujutage ette, kuidas oli öösel unisena, öösärk seljas, trepist üles tormata, sest kunagi ei teadnud, kes võib sulle vastu tulla. Peale pensionärist üksiku vanamemme, kes meie peal elas, elas teisel pool noor naine, kes sageli vähimagi häbita enda pool mehi vastu võttis. Lapsi tal õnneks polnud.
Mitmel korral sattusin kimbutaja küüsi ja ükskord pidin isegi õue pagema. Õnneks ei tulnud mees mulle järele. Hea meelega oleksin kasutanud ööpotti, aga ema ja õde ei lubanud, sest see pidavat haisema. Jumal hoidku! Mis haisema, kui terve meie elamine lehkas nagu peldik. Ema ja õde ei vaevanud end koristamisega ja köök oli meil selline, et karga karguga üle. Toad samasugused. Igal pool olid hunnikutes kaltsud, mingisugused vanad raamatud ja ma ei tea veel mis. Veevärki meil toas polnud ja vett tuli ämbriga kaevust tuua. Pesupesemine oli ka võimatu ja meie voodilinad lausa haisesid. Toas käidi alati välisjalatsites ja põrandad olid sellised, et… Ma ei taha isegi rääkida…
Mõni sõbranna mul siiski oli ning nende pool külas käies nägin, kui puhas ja korralik seal kõik oli. Tahtsin, et minugi kodus oleks samamoodi. Vähemalt oma toanurka, kus mina elasin ning õppisin, püüdsin alati piinlikult korras hoida. Kõik asjad olid laotud nagu joonlaua järgi ja oma voodilinu õppisin ma juba väga varakult pesema. Emale ja õele see siiski külge ei hakanud, vaid nad ainult naersid minu üle.
Vahel, kui emale mõni sõbranna külla tuli ja nad räpases elutoas kohvi jõid ja valitsust kirusid, oli ema minu vastu väga hell ja hoolitsev. Siis julgesin tema käest isegi raha küsida ja ema andis ka, rohkemgi, kui ma palunud olin. Ta paitas mu pead ja naeris. Teadsin muidugi, et niipea, kui sõbrannad läinud on, küsib ta raha tagasi, ja sellepärast kihutasin joonelt poodi, et see sirgeks lüüa. Sellepärast ei osanudki ma oma esimestel eluaastatel, kui kodust minema sain, raha hoida, vaid kulutasin selle kohe poes ära. Mul oli alati selline tunne, nagu võtaks keegi mul raha käest ära. Enamasti ostsin siiski süüa ja ikka rohkem, kui tegelikult vaja oli. Alles hiljem õppisin ennast majandama.
Vaatasin kella ja see näitas juba kahte öösel. Issand, ja mina pean hommikul tööle minema. Panin kaustiku kappi ja pugesin Eriku kõrvale magamistoas. Olin nii väsinud, et unustasin isegi elutoas põrandalambi põlema, aga ei viitsinud minna seda ka ära kustutama. Las põleb. Homme näitan kirjutatut Erikule ja küsin, mis ta sellest arvab, mõtlesin ennast kerra tõmmates. Nii hea oli olla ja voodipesu lõhnas meeldivalt. Nuusutasin seda ja uinusin.
Õhtul andsingi kaustiku Eriku kätte ja palusin tal lugeda. Ise istusin diivanile ja ootasin tema arvamust. Minu jaoks oli Erik autoriteet, sest ta oli nii palju raamatuid avaldanud ja ka minu raamatu tervikuks saamine oli suurelt jaolt tema teene. Muidu olekski see jäänud eraldi juppideks, nagu see minul oli olnud.
Erik süvenes kirjutisse ja luges läbi. Ta pani kaustiku tagasi lauale ja võttis teetassi.
„Noh?!“ küsisin.
Erik tõstis silmad.
„Väga hea,“ kiitis ta. „Lase aga edasi. Suurepärane. Lausa pilt tuleb silmade ette ja see on kõige tähtsam. Sa pead edasi andma seda, mida nägid, tundsid ja mõtlesid. Alles siis on asjal jumet. Pole vaja hakata keerutama ega teemast kõrvale kalduda ja maanduda kusagil ütleme teie küla raamatupidaja juures, sest tema ei puutu üldse siia. Aga miks sa pole isast midagi kirjutanud?“
„Küll ma jõuan veel,“ vastasin ja panin kaustiku tagasi kappi.
Oliver helistas, et läheb ema juurest otse kooli ja tuleb siis koju. Siis ütles ta veel, et ema tahab minuga rääkida, ja ma imestasin, mida too soovib. Kuulsin, kuidas ta andiski telefoni Liinale ja taustal kilkas Vivian, kellega Olle riidlema läks. Põhiliselt luges Liina mulle manitsussõnu, et ma poisil rohkem silma peal hoiaksin ega laseks tal ula peale minna. Olin sellega nõus ja tegelikult saime üsna hästi läbi. Kuidas Erikuga oli, seda ta ei rääkinud ja Erik ise ka ei öelnud.
Järgmisel päeval tahtsin kodus pliidi alla tuld teha. Pliit tõmbas halvasti just nagu mu lapsepõlvekodu ahi kunagi, millest ma kirjutasin. Ma ei saanud aru, milles asi, ja arvasin, et Erik trikitab jälle. Läksin tema käest asja uurima.
„Sinu lollused jälle!“ käratasin ma tugitoolis ajalehte lugevale Erikule.
„Mis lollused?“ Erik ei saanud aru. Ta pani ajalehe käest ja vaatas mulle uurivalt otsa.
Rääkisin