teise mehe. Just nüüd oleks tahtmine juua vene naise tarmu, visaduse, kannatlikkuse, vapruse, huumorimeele, kavaluse, reetlikkuse ja ilu terviseks. Eided hoiavad seda riiki püsti.”
Mees torkas käe madratsi alla ja tõmbas sealt välja tahvli Tšaikovski šokolaadi. Ta käristas selle noaotsaga lahti ja pakkus tüdrukule. Ise ei võtnud ta tükikestki, vaid pani tahvli keset lauda. Šokolaad oli tume ja nafta maitsega. Tüdruk mõtles Irinale: kuidas too sageli õhtuti istus oma lemmiktugitoolis lambi all ja raamatut luges, kuidas lugemislambi kollakas valgus langes raamatu lehekülgedele, kuidas Irina käed hoidsid raamatut, kuidas tema nägu ja kuidas …
„Vanasti oskasid naised vait olla, tänapäeva eitedel jahvatab suu nagu tatraveski. Üks libu latras ja tõmbas suitsu, samal ajal kui ma teda panin. Oli tahtmine ta ära kägistada.”
Kauguses terendas kõvadest külmadest ja tigedatest tuultest kurnatud kasemets. Raagus puud joonistasid lumele graafilisi varje. Rong kihutas edasi, lumi tuiskas ja veikles puhta ja säravana. Kord täitis akna jäine valge mets, kord kerge sinine ja pilvitu taevas. Tüdruk kuulas mehe sõnade kõla ja rütmi. Varsti kadus neist äsjane ind ja asemele tuli kübeke sügavat muret.
Mees mõtles kaua. Niisked huuled liikusid kord kiiresti, kord väga aeglaselt. Mehe rühikus oli kadunud, ta istus, õlad kumaras. Tüdruk otsis kotist joonistustarbed ja hakkas joonistama.
Mees heitis tüdrukule pilgu, ohkas kergelt, kehitas loiult õlgu.
„Katinka … mu kulla Katinkake.”
Kupees võttis maad vaikus. Mees vajutas otsmiku vastu külma aknaruutu. Tüdruk tõusis ja läks koridori.
Koridoris seisis paar reisijat. Vastutulev kaubarong tuhises mööda, lõi rongi õõtsuma, teivasjaama väike hoone vilksatas türkiissinise täpina kauguses. Möödunud öö oli visanud koridori aknale poripritsmeid, mille vahelt tungis sisse kahvatut valgust. Kaasik hõrenes, rong aeglustas käiku, kõrvalrööbastel vedeles roostetanud rauakola, ja varsti tuiskas rong Kirovi jaama. Silt raudtee kõrval teatas, et Moskvasse on tuhatkond kilomeetrit.
Vaguni uks oli lahti, tüdruk seisis ukseavas. Paar väikest lumehelvest keerles vaikses kuivas pakasepäevas. Kõrvalrööbastel värises nääpsuke kohalik rong rahutult nagu haigushoo küüsis. Selle sisemusest tulvas inimesi, kes ahnelt värsket õhku ahmisid. Jaamakell lõi korra ja teise. Tüdruk jõudis vilksamisi näha tükikest vedurijuhi nokamütsi mustast sirmist, enne kui Arissa tuli ust sulgema.
„Mis te siin seisate? Kas tahate Kirovisse jääda? Selle eest saaksite alles pähe. Teil pole ju kodaniku passi ega sissekirjutust. Rumal väljamaalane, ei taipa midagi ja on oma nina siia toppinud! On teised õnnetukese minu kaela lükanud. Kas te üldse teate, kes oli Kirov?”
Tüdruk kõikus piki aeglaselt liikuva rongi koridori ja vaatas akna taga õõtsuvat linna. Barokkstiilis administratiivhoone ees pureles kari hulkuvaid koeri, keda noor mees murdunud luuavarrega peksis. Tüdruk läks vagunisaatja kupeesse teed ostma. Arissa istus kõikvõimsana voodil ja vaatas tüdrukut haletsevalt. Väikeses transistorraadios laulis Georg Ots vene keeles.
„Kõigil inimestel peab elu olema ühte moodi,” ütles Arissa. „Kas ühtemoodi hea või ühtemoodi halb.”
Ta ulatas tüdrukule kaks klaasi kuuma teed ja kolm küpsisepakki kahe asemel.
„Inimene on kõigeks suuteline, kui sunnitakse. Ja nüüd marss oma kupeesse!”
Mees istus voodil. Ta oli valge triiksärgi peale tõmmanud lahtiste hõlmadega ruudulise pluusi. Triiksärgi voltide vahelt vilksatas higine lihaseline kõht. Mees kahmas laualt väikese apelsini ja hakkas selle koort räpakalt lahti kiskuma. Kui puuvili söödud, otsis ta voodi alt narmendama lehitsetud ajalehe ja poetas lehe tagant ärritunud toonil: „Noorena on inimene rahutu. Mitte mingit kannatlikkust. Aina üks sahmerdamine. Küll kõik paika loksub, aeg on kõigest aeg.”
Mees kortsutas otsaesist ja ohkas.
„No vaata nüüd siia. Sa näed vana meest, kelle nukrat hinge täidab tuim rahu. Südagi ei tuksu enam tunnetest, vaid pelgast harjumusest. Ei mingeid hulle tempe enam, isegi mitte valu. Ainult igatsus.”
Tüdruk meenutas viimast õhtut Moskvas: kuidas ta oli tõtanud ühest kohast teise, tormanud pikast trepist alla metroosse ja sõitnud punase liiniga Lenini raamatukoguni, jooksnud seal üle kahhelpõranda läbi suure, muuseumi meenutava fuajee ja pronkskujudega ääristatud koridoride ning tõusnud mitmete järskude eskalaatorite kaudu sinise liinini, sõitnud mööda Arbatist, väljunud mosaiikidega kaunistatud kirikut meenutavas jaamas, mille nimi talle praegu meelde ei tulnud, ja kuidas ta oli betoonist võlvkaare all märganud, et on kuhugi unustanud oma käekoti, kus olid rongipiletid ja kupongid, läinud siis tagasi, hüpanud ühest metroorongist teise, käinud läbi need peatused, kus ta oli liini vahetanud ja leidnud koti oma suureks imestuseks Lenini raamatukogu peatusest: see ootas teda jaamavalvuri putka aknal.
Rong pidurdas ja peatus. Varsti vedur nõksatas ja rong läks uuesti liikvele. Uus pidurdus. Ja peatus. Vedur jäi korraks imestama, vilistas lustakalt ja liigatas otsustavalt. Rattad kilksatasid korra nagu vabandust paludes, aga varsti müdistas rong otsustavalt edasi. Päike vupsas välja lumelagendiku teises servas, valgustas korraks maad ja taevast ning kadus ääretu soise maastiku taha. Mees uuris tüdrukut teraselt.
„Su hing on puha unistusi täis? Noh, unistada ikka võib. Ka Loll-Ivan vedeleb ahju peal ja unistab lendavast ahjust ja end ise katvast lauast, aga elu, mida minust targemad nimetavad vahevanglaks, on siin ja praegu. Surm võib tulla juba homme ja sul munad pihku haarata.”
Mehe kitsas nägu säras rahulolust. Tal oli ilus suu, kitsad huuled ja lõual samasugune väike arm nagu Trotskil.
„Surm ei saa olla hullem kui elu.”
Mees sulges silmad ja pigistas huuled kõvasti kokku. Siis ta ümises: „Sa, plikuška, ära karda surma nii kaua kui elad, sest siis seda veel ei ole. Ja kui oled surnud, siis seda enam ei ole.”
„Parem surra kui karta. Ja kui üldse peab midagi kartma, siis mongoleid. Neil ei ole isegi nimesid. Nad ei tee midagi muud kui söövad, kepivad, magavad ja surevad. Neil puudub igasugune moraal ja inimelu ei loe neile midagi. Hävitada nad muidugi oskavad. Kui annad mongolile transistorraadio, saad viie minuti pärast tagasi kuhja kruvisid, juhtmeid ja tühja kesta. Kuigi mongolid kohtlesid meid, venelasi väga halvasti ja murdsid meie moraalse selgroo, katsume neid ikkagi aidata. Me viime sinna tänapäeva. Aga nad ei mõika mõhkugi, kepivad omaenda lapsi ja naeravad meile jultunult näkku … Kas jõuab kohale? Vot, Nõukogude Liit on tohutu maa ja siin elab vana, suur ja väga kirju rahvas. Me oleme üle elanud ja läbi teinud pärisorjuse, tsaariaja ja revolutsiooni. Me oleme ehitanud sotsialismi ja lennanud kuule. Mis teie olete teinud? Mitte tuhkagi! Mis on teil paremini? Mitte miski!”
Mees laksas pihud põlvedele ja avas suu, et midagi öelda, aga vaikis.
Rongi kõrval, kaugel metsamüüri kohal laugles kotkas, kitsetall küüniste vahel. Kupee uks loksatas iseenesest lahti. Koridori põrandat ääristavad väikesed kollakalt vilkuvad lambid surisesid, koridor meenutas lennukite maandumisrada. Keskküttetoru puhus kitsasse ruumi kõrvetavat õhku. Tüdruk läks koridori. Seal oli noor paarike, kellel oli kaasas kondine, vaevu lapsesuurune memmeke ja patsidega tüdruk. Tüdrukul oli kaenlas pruun pioneerirätiga karu ja süles kõrge mütsiga mängukloun, kes nägi välja nagu pilve tõmmanud skisofreenik. Ujeda metsalagendiku kohal libises violetne päike lumepaakas okaspuumetsa taha. Metsa sügavais padrikuis magasid väikesed linnud oma õõnsustes, visad valgekarvalised jänesed pesades ja koopasügavuses norskavad karud.
Arissa käis kupeest kupeesse ja noorem vagunisaatja Sonetška oma liiga suurtes vormirõivastes tema kannul. Tüdruk proovis Sonetškat kõnetada, aga too oli nii häbelik, et keeras pea kohe kõrvale. Ta kadus Arissa järel vaguni esimesse kupeesse. See oli vagunisaatjate eravaldus, kust kerkis ööl ja päeval vihaselt keeva, seinasuuruse samovari ühtlasi aurupahvakaid. Samovari mahtus ämbritäis keeva vett.
Kahvatuks kulunud päike pööras end horisondil ringi. Hämune mets kõrgus kohisedes pilvedest kirjatud, hapra taeva poole. Kui mees koridori astus, läks tüdruk tagasi kupeesse, tundis rööpaste vappumist