välja. Ta sõidab küll üksi, aga sellel oli kindel põhjus.
Mees oli kotist välja otsinud võidunud kaardipaki ja hakkas pasjanssi laduma.
„Grusiin,” ütles mees, „sel on sääred nagu kaelkirjakul ja ta oskab end müüa, nii et unustad, et sa tema eest maksid. Armeenlase on ajalugu tampinud alandlikuks lesbikuks ja lahedaks tüübiks, kes oma lapsi ei karista. Tatarlasele meeldib ainult tatarlane, tšetšeenis on ristatud sünnitusautomaat ja narkokaupmees, dagestanlane on väike, kõhn, inetu ja haiseb kampri järele ning rumalalt upsakas ukrainlane sepitseb oma jubedas murdes igavesi natsionalistlikke vandenõusid. Vene mehed jäävad seda kuulates kurdiks. Ja siis tulevad baltlased. Kõik kustes tehtud. Ei mingit salapära. Liiga praktilised. Kõnnivad kõrvale vaatamata ringi, naeratus tagurpidi näos.”
Mees trummeldas sõrmedega lauaplaati. Tüdruk köhatas tüdinult, aga mees ei pööranud tema arvamusavaldusele mingit tähelepanu.
„Ma ei ole kunagi keppinud sellist vene eite, kes oleks kasvõi korraks rahul. Ja selle riistaga on põrutatud ikka mitmeid tuhandeid eri värvi tusse.”
Mees sirutas tüdruku poole oma tugevaid käsi, millel olid pikad sõrmed, lamedad ja puhtad küüned. Need olid jubedad käed. Korraks oli mehe nägu ükskõikne, siis ainult vaenulik.
„Aga rääkige mulle, miks on teiesugune siin rongis? Oma vittu müümas?”
Tüdruk sattus segadusse, vingatas hädiselt, haaras voodi alt talvesaapa, viskas sellega meest ja kadus koridori. Saapa konts tabas meest otse meelekohta. Koridoris katsus tüdruk kaua rahuneda, enne kui läks Arissalt paluma, et ta teise kupeesse ümber tõstetaks.
Arissa kuulas tüdruku seletusi, pea viltu.
„Vaatame,” venitas ta nii pikaldaselt, et tüdruk ulatas talle kahekümne viie rublase rahatähe.
See ei olnud Arissa arvates ilmselgelt piisavalt suur.
„Meie seadused ei luba kupee vahetamist. Aga ma saan ehk asja korraldamisele kaasa aidata. See on aga küllaltki keeruline.”
Tüdruk torkas Arissale pihku veel teisegi samasuguse rahatähe. Rohkem ei saanud ta raha välja käia.
Arissa heitis rahatähele põlgliku pilgu.
„Taoline seadusest kõrvale vaatamine on keeruline asi ja ohtlik ka mulle endale. Võin teie pärast isegi töökohast ilma jääda või vangi sattuda. Aga ehk annab seda korraldada, kui …”
Tüdruk ei kuulanud lauset lõpuni, vaid tormas tagasi koridori, nutt kurgus. Tuli kaotus alla neelata ja minna hiljemalt ööseks tagasi mehe juurde.
Rong kihutas kriginal läbi lageda tolmava maa, talvistest pilvedest vahulise taeva all. Reibas mets põllulagendiku taga paiskas taevasse varblaseparve. Tüdruk saatis pilguga rongi heledale lumele musta ja võimsana joonistuvat varju ning katsus rahuneda.
Ta mõtles Irinale, kuidas too istub ilmselt Rahvamajandusnäituse paviljoni taga asuvas keemiainstituudi suitsutoas ja loengut ette valmistades suitsetab. Ta mõtles Zahharile, kes teda läbi nägi ja Mitkale, kes oli hea. Koridori ilmus tilluke kassipoeg. Ta vaatas tüdrukule paluvalt otsa. Tüdruk võttis kassikese sülle ja silitas looma sakris kasukat. Hullumajas oli Mitka öelnud, et sotsialism tapab keha ja kapitalism hinge, aga neis tingimustes on sotsialism ohtlik nii kehale kui vaimule.
Kui Mitka sai kaheksateist, oli tüdruku ja Irina ülesandeks otsida toiduaineid, millest nad pidid valmistama pidusöögi. Nad alustasid toidukogumist juba novembris ja jõudsid muretseda igasugu kraami, aga Irina ei olnud rahul. Ühel hommikul tormasid nad toiduaineid jahtima juba kell kuus. Nad tõttasid läbi kuiva pakaseõhu Jelissejevi kauplusse, aga seal polnud midagi saada. Isegi mitte barankasid. Nad hüppasid vihaselt külma trammi ja sõitsid Bulvarile ja lumistest vahtrapuudest mööda Bronnaja imeliselt lõhnavasse leivapoodi. Sealt said nad hea pätsi vormileiba. Nad läksid trolli peale, kus oli nii palav, et higi voolas ja loksusid lootusrikkalt Zatšatjevski alleele. Seal oli üks toidupood, kust Irina oli kunagi leidnud purgi kvaliteetseid sardiine. Poes ei olnud midagi, isegi mitte hapukurki. Nad seisid natuke aega nõutult tuulisel alleel ja mõtlesid, kuhu poole oleks kõige õigem minna. Nad kõndisid käe alt kinni hoides Leninskajale, varbad jääs. Võrk ei muutunud ka pärast seda raskemaks. Nad tegid natuke sörki ja tõttasid Timirjazevile. Sealt leidsid nad Jurile pudeli kölni vett, aga ei midagi hamba alla pistmiseks. Sõitsid bussiga tiiru Tšistõje Prudõle, viisid Jurile kölni vee ja said temalt kuus kanamuna. Miks te ei lähe valuutapoodi, oli Juri küsinud. Ei ole dollareid, oli tüdruk sosistanud, kulutasime need ja minu stipendiumi juba septembris ära. Juri hõikas neile järele, et minge siis, jumala pärast, ometi turule, kuigi teadis, et seal pole üldse midagi. Sokolniki alleelt haarasid nad kaasa kaks suurt klaaspurki borši, võtsid purgid kaenlasse ja suundusid uhkelt Tverskoi bulvari trammipeatusse. Irina vaatas kella ja ütles, et ta peaks juba ammu instituudis loengut pidama. Kirjatarvete kaupluse ees külmetas maanaine, kellelt tüdruk ostis uhke gladiooli ja ulatas selle Irinale, ja just siis, kui nad minema pöördusid, sosistas naine, et tal on kotis kaks kana, kui peaks huvi pakkuma. Muidugi pakub, oli Irina öelnud ja tegi kaupa. Nad jooksid lähimasse metroopeatusse. Irina sõitis sinise liiniga instituuti, tüdruk istus kanakotiga kollasele. Zahhar oli kodus ja tüdruk kutsus ta kööki ja avas koti ja seal nad siputasid, kaks armast pruuni kana, õhuke kummipael noka ümber keeratud. Zahhar vaatas kanad üle ja tähendas, et pärast paarinädalast teradega nuumamist on need pattapanemiseks valmis. Nad viisid kaagatavad kanad vannituppa. Tüdruk laotas vanni põhja polsterduseks musta pesu, õrreks sobis punane pesukuivatusrest. Õhtul, kui nad kõik kodus olid, panid nad kanadele nimed. Väiksemast sai Plita ja suuremast Kipjatok. Päev enne Mitka pidu keeras Zahhar prisketel kanadel vannitoas harjunud liigutusega kaela kahekorra ja kitkus nad rõdul sulgedest puhtaks. Siis õpetas Irina tüdrukule ja Mitkale, kuidas valmistada kana Stalini moodi.
Valkjashall poolkuu vupsas lumise, vaikiva ja nukra okasmetsa kohale, seltsiks punast valgust välgatavale Marsile. Koridori teise otsas laulis omaette kukekujulise maalitud savivilega mängiv väike poiss. Kui öise kuu valgus tuhmus ja muutus määrdunumaks, läks tüdruk tagasi kupeesse. Ta oli näljane ja väsinud.
Kupee lõhnas Consuli juuksevee järele, mida sai osta ainult parteihotellide kioskitest. Mees vaatas tüdrukut oma lõhnaloori tagant kuidagi häbelikult.
„Kas hakkas kergem?”
Lauale olid tekkinud kabelaud, väike patareideta Blaupunkti matkaraadio, millel roheline kassisilm, ja rõõmsalt hüpeldes auru pahviv reisisamovar. Mees oli pannud emaileeritud kannu teepuru ja kallas nüüd sellele keeva vett.
„Vabandust selle vitujutu pärast, ei tea, mis kuri vaim mulle sisse läks. Pimedad jõud.”
Mees libistas käega uhkelt üle tillukese jälje meelekohal. Siis näitas ta näpuga tüdruku talvesaabast, mille ta oli pannud keset kupee põrandat.
„Õigesti tegite. Mulle oleks korralik keretäis ära kulunud.”
Tüdruk naeratas.
„Aitäh, plikuška. Ängistusel on kahte sorti põhjuseid: tahame, aga ei saa; saame, aga ei taha.”
Tüdruk sättis oma eine lauale ja hakkas sööma. Ta pakkus ka mehele, aga tollel ei olnud kõht tühi.
Kui tüdruk oli söönud, võttis ta kotist viskipudeli alt Garšini „Punase lille”1 ja hakkas lugema. Mitka oli andnud raamatu tüdrukule ja öelnud, et nii töötab inimese haige meel. Tüdruk luges räbaldunud, möödunud sajandil trükitud pruunikate lehtedega raamatut pikkamisi. „Vaatamata ta meeleheitlikule vastupanule võeti tal riided seljast. Haiguse läbi kahekordistunud jõuga pääses ta kergesti lahti mitme sanitari käest, ja need kukkusid põrandale. Lõpuks said neli meest ta pikali, võtsid tal käsist ja jalust kinni ning lasksid sooja vette. See tundus talle keevkuumana. Ta hullumeelses peas vilksatas irdmõte, et teda katsutakse keeva vee ja tulise rauaga. Ta tõmbas vett kurku, ahmis õhku, karjus seosetuid sõnu ning vehkis kramplikult käte ja jalgadega, millest sanitarid teda kõvasti hoidsid. Kõike seda on võimatu ette kujutada, kui pole seda ise kuulnud ega näinud.”
Tüdruk asetas raamatu lauale. Oh Mitka!
Mees