Kupee nr 6. Rosa Liksom

Nõukogude riik relvade tootmisele. Nii ei leidunud Moskva toidukaupluste riiulitelt muud kui kondenspiima, kalakonserve ja vahel harva ka majoneesipurke. Kõikjal aina defitsiit. Oli olnud hambapasta-, seebi-, vorsti-, või-, liha- ja alatine paberidefitsiit, isegi nukudefitsiit. Kui ta oli käinud näärivaheajal Riias, leidis ta kõrvalisest toidupoest tomatimahla ja kolmeliitristes klaaspurkides moosi ning tassis need Moskvasse, nii et veri küünte all. Nende purkide varal olid nad end Mitkaga lõbustanud kuni märtsini välja. Nad vahetasid moosi ja mahla balleti- ja kontserdipiletite vastu, šampanja ja teab mille vastu.

      Nad istusid jaamahoone ees bussi, mille armatuurlaual kraaksus väike papagoi. Buss ohkas, unnatas ja tossutas kõnnikiirusel kesklinna poole. Mees tukastas, tüdruk kraapis küünega jäätunud aknale väikese augu, kust tungis sisse valgus. Ta saatis pilguga uhkelt piki Irtõši jõe kallast lendavat segaduses kureparve, mis kadus kõrgete, roheliste rõdudega paneelmajade taha. Tehaste korstnad kõrgusid nagu minaretid.

      Buss kõikus ja õõtsus ning pidi teed ületavatest naftatöölistest mööda põigates peaaegu kummuli minema. Kaugemal linna taga laius tumeda ribana ääretu lumega kaetud põline männimets.

      Buss peatus unnates varemeis Tara väravate ees, mees ärkas ja nad ruttasid välja. Väravate kõrval oli madal telliskivihoone, mille küljel silt „Univermag”. Poe otsaseinale oli kõvera roostes naelaga kinnitatud valjuhääldi. See ripendas kurvalt talvises tuules ja selle ümber hõljusid pastoraaliräbalad ooperist „Padaemand”.

      Sissepääsu ees oli punase siidiga vooderdatud lihtne männipuust surnukirst. Kirstu servad olid kaunistatud musta pitsiga, kaanel kimp valgeid ja sidrunkollaseid nelke. Poe akna all oli lumine pink, pingil magas joomisest väsinud mees, lõõtspill kaenlas. Tüdruk ja mees peatusid kirstu ees. Mees võttis mütsi peast ja tegi ristimärgi. Poe uks avanes ja uksest astusid välja kõhn vana naine ja neli meest, kelle võidunud mantlite varrukale oli seotud must krepp-pael. Mehed haarasid valgetest kanderihmadest, tõstsid kirstu üles ja asusid teele kesklinna poole.

      Leinarongkäik vaarus mööda libedat tänavat, mida ääristas tihedalt maasse kaevatud, Vene kirikute riste meenutavate elektripostide rivi.

      „Rahu tema vaevatud südamele,” ütles mees.

      Kui leinarongkäik kadus sinise mosaiigiga kaunistatud graatsilise mošee taha, pühkis mees otsaesist.

      „See mees siin sinu ees oli noore inimesena turbarabas ümberkasvatamisel. Seal oli üks madala lauba ja kõvade rusikatega Miška. Saime temaga sõpradeks, kui seda sõna võib siinkohal kasutada. Ei vahetanud me omavahel sõnakestki, silitasime õhtuti sama kassi … Kord juhtus aga nii, et ühel kevadisel ööl vastu hommikut Miška suri. Keegi oli talle kaks raudnaela pähe löönud. Küsisin siis ülemuselt, et mis oleks, kui ta laseks mul Miška viimsele teekonnale saata. Ei lähe läbi, ütles ülemus, reeglid, näe, ei luba. Seisin siis ja vaatasin, kuidas Miškat üles mäkke viidi. Puhasvalge hobuse laudjat ehtisid kuivanud pasakorbad, kui ta tuttava sõnnikuvankri ees astus. Vankris oli laudadest kast, kastis lebas Miška.”

      Mees ja tüdruk seisid veel natuke aega vaikselt paigal, enne kui universaalkauplusse sisse astusid. Väikest letti kattis rebenenud lilleline vakstu. Letile oli sätitud teepurke, pasteedituube, niitnuudlipakke, odavaid lõhnaõlisid ja rihmapandlaid. Madala akna ees olid trellid. Punetavate kätega koristaja vehkis märja narmendava kaltsuga.

      „Välja! Kas te õnnetud inimeseloomad ei näe siis, et siin koristatakse. Jalamaid välja!”