väikesesse autosse ära mahutada. Kui üks miilits haaras pussitajast, et teda Lada pagasiruumi toppida, rebis too end lahti ja hüples verd oksendades ühel jalal tagaistmele.
Pärast rongi pidurite läbilõikavat kriginat libises aknataguses hämus mööda Permi jaam. Tüdruk heitis pilgu mehele, kes magades vigises, ohkas, värises ja midagi omaette pomises.
Koridorist kostis Arissa hääl:
„Selles linnas pole muud kui purjus sõdurid.”
Tüdruk nägi, kuidas tuul taples tühjadel rööbastel lagunenud pappkasti ekslevate räbalatega. Vasikasuurune kõhn koer lakkus pruuni vett väikesest august porilombi jääkaanes. Varsti vilistas vedur valjult, rong suurendas kiirust. Seljataha jäi Perm, viimane linn enne Uurali mäestikku. Valjuhääldites vilistas Rimski-Korsakovi kibemuretu „Varjaagi külalise laul”. Kord varjutasid akent vastutulevad rongid, kord plangud, laohooned, kaarhallid, pooleliolevad või lammutatavad hooned, valgus, hämarus, barakid, plangud, elektriliinid, lõputult ristlevad juhtmed, rauakolu, vägistatud maastik, valgus, vari, metsik loodus ja vastutulev vana vedur. Seljataha jäi Perm. Mees lamas voodis lõdvestunult, pehme ilme näol. Tüdruk luges Garšini „Punast lille”:
„Ja ta astus rõdutrepist alla. Ta vaatas ringi ega märganud sanitari, kes seisis tema selja taga, astus üle peenra ja sirutas käe õie poole, kuid ei julgenud seda noppida. Ta tundis väljasirutatud käes ja siis ka kogu kehas palavikku ja torkeid, nagu oleks mingi tundmatu jõu tugev vool hoovanud punaseist õielehekestest ja täitnud kogu ta keha. Ta nihkus lähemale ja sirutas käe päris lille juurde, kuid talle paistis, et lill kaitseb ennast, õhkudes mürgist surmavat hingust.”
Nüüd andis ängistus järele. Ta mõtles Mitka kirjeldusele vaimuhaiglast: see on koht, kus isegi hulle ähvardab oht hulluks minna. Raamatu haige peategelane meeldis tüdrukule nii väga, et ta oleks tahtnud tema kohta veel lugeda, tema veidraks väändunud maailma kohta, Mitka maailma kohta. Tüdruk mõtles raamatu vaimuhaigla ja selle vaimuhaigla peale, kus Mitka oli veel äsja olnud. Kas saja aastaga oli midagi muutunud? Mitka toa põrandal oli ehk natuke vähem vett kui raamatu patsientide tubades. Kui palju läheks siin vaja aega, et asjad oleksid teisiti? Kas on üldse võimalik midagi muuta.
Kauguses terendas märkamatu ja madalana Uurali mäestik. See ei avaldanud erilist muljet. Mäed püsisid natuke aega eespool, siis vilksatas teivasjaama silt, mille läände näitavale noolele oli kirjutatud „Euroopa” ja itta näitavale noolele „Aasia”. Mõni tund hiljem hakkasid mäed pikkamisi tahapoole nihkuma.
Tüdruk oli magama jäänud ja ärkas selle peale, et mees liigutas midagi tema nina ees. Nuga? Tüdruk avas ähmiga silmad.
„Sina, lapsuke, kasvad liiga suureks, kui nii palju magad. Perse hakkab paisuma, vaata ette.”
Mees vaatas tüdrukut natuke aega teeseldud vihaga ja torkas pabernelgi tagasi vaasi.
Lõunataevas kihutasid leegitsevad pilved põhja poole, kahvatu päike ponnistas kõige kõrgemate kuuskede latvadega ühel kõrgusel. Sakris jääkristallidega ehitud vanad kased nägid välja nagu täies õies toomingad, mis räämas aias lohutust pakuvad. Tüdruk istus voodil, silmad kinni. Ta keskendus. Tõstis mõlemad käed kaela juurde rinnale ja katsus hingamist rahustada.
Natuke puhanud, avas ta silmad ja otsis välja pleieri. Ta vaatas meest, mees avas tema poole vaatamata suu:
„Minuga juhtub sageli, et kavatsen teha nii, aga teen hoopis naa. Tollal noorena, kui veel Vimmat kargasin, mõtlesin, et see on tuss, mida ma ei jäta. Aga mis juhtus – mängisin meestega kaarti ja kaotasin kõik, isegi pintsaku ja nahkrihma. Kuna muud enam polnud, pani mängu Vimma. Kaotasin. Vimma kadus nagu küülik mustkunstniku kübarasse, sestpeale pole ma teda enam näinud.”
Mees kallas samovari vett ja klõpsas keema, mõõtis väikese lusikaga teepuru emailkannu. Siis lihtsalt oodati, et vesi keema läheks ja tee tõmbaks, kuni selle võib klaasidesse kallata.
„Kui me oleksime täid või näiteks lutikad, siis mina oleksin selline lutikas, kes liikumatult paigal passib ja vahib midagi, mida keegi teine ei näe. Sina aga sibaksid ringi, kuni väsimusest nõrkeksid. Aga kui me oleksime prussakad, moodustaksime kohe teistega kogukonna. Hoolitseksime üksteise eest ja igaüks aitaks teist igatepidi. Me vastutaksime ühiselt kõige eest, mis meie keskel toimub. Mis on kogukond? See on ühing, kamp. See hoiab alati kokku. Prussakatel on õigus. Nii heas kui halvas.”
Sverdlovski linnale lähenedes pidurdas rong pehmelt. Valgus ja varjud libisesid rahulikult mööda. Linna kõrvaltänavail, parkides ja väljakutel sosistas pehme seiskunud talvine videvik. Kohalik rong vingatas kõrvalrööbastel. Saabunud rongist tulvas vahejaama eeslinnadest saabuvate inimeste laine, oranž täiskuu peegeldus koertest kollaseks kustud hangedel. Ja tähed taevas kui hiiglaslikud augud teise tõelusse, samad, aga siiski teised kui Moskvas.
Rong õõtsatas ja lisas kiirust. Varsti kihutas see edasi ja kõik kunagi ammu linnast itta kerkinud külad jäid kaugele selja taha. Mees vähkres lahti riietumata voodis. Tüdruk pani klapid kõrvadele ja sulges silmad. Muusika viis ta sügisesse Moskvasse, kus halli habemega kojamees pühkis kuivi sügisesi lehti, ülikooli koridori tulede keskele, värskelt värvitud trepikäsipuude lõhna sisse, ametiasutuste nagide lihtsasse ilusse.
Kui akna taga laius täidlane sametmust öö, riietus mees lõpuks häbelikult lahti, lipsas linade vahele ja pööras tüdrukule selja, ei soovinud isegi head ööd. Tüdruk oli väsinud, aga ei osanud magama jääda. Ta lamas ärkvel ja vahtis Venemaa sügavasse pimedusse, kuni lõpuks, ehk alles vastu hommikut, puges peadpidi teki alla ja vajus rahutusse unne.
Hommikul vilksas tüdruk vagunisaatjate kupeesse. Arissa koristas parasjagu tamburit ja Sonetška istus üksi kupees, selg ukse poole. Tüdruk tellis kaks teed ja barankasid. Sonetška noogutas, aga ei vaadanud tema poole. Kui tüdruk oli juba minemas, tuli Arissa selg ees tamburist, Läti plekkämber käes.
„Kirov oli suur Leningradi ülemus, kelle Stalin teibasse ajas. Kõigepealt notitakse koos liitlasega maha vaenlased, siis koos sõpradega liitlased ja lõpuks sõbrad. Edasi tõmmatakse loosi. Süütuid ei ole. Alati on midagi, millega inimene rahul pole ja see tuleb välja. Süüdlane leitakse ja kakskümmend neli tundi pärast vahistamist ka süü. Pidage seda meeles.”
Tüdruk läks tagasi oma kupeesse, heitis pikali ja teeskles magajat. Ta mõtles neile kolmele aastale, mis ta oli Moskvas õppinud. Esimene aasta oli kulunud tihedalt ühte hoidvas soome üliõpilaste seltskonnas, mis lagunes, kui Maria sõitis tagasi Soome ja Anna Kiievisse. Siis oli ta saanud tuttavaks Franziga. Franz oli filosoofiatudeng Lääne-Berliinist, kes imetles Ulrike Meinhofi ning tal oli kombeks huuled põlglikult kokku pigistada, kui ta millegagi nõus polnud. Ühel päeval jättis Franz õpingud pooleli ja sõitis tagasi Lääne-Berliini. Nii jäi tüdruk üksi ja sai võimaluse tutvuda Mitkaga.
Mõned verstad hiljem võpatas mees ärkvele ja tõusis silmi avamata istukile. Tema rasvased juuksed oli peadligi kleepunud.
Uksele koputati energiliselt ja teravalt.
„Teie tee, seltsimehed,” ütles Arissa tigedalt kuival häälel.
Tüdruk otsis kiiresti väikesest peenrahakotist kopikaid ja maksis. Mees silmitses tüdrukut hämmeldunult.
„Mina hoolitsen siin tee eest. On selge?”
Tüdruk noogutas piinlikkust tundes. Teisel pool rongi, kaugel väsinud okasmetsa taga kasvas väikesi lumiseid mäepunne nagu pilvi. Seal puhkasid Uurali mäestiku viimased nõlvad.
„Ära muretse, kulla plikuška. Kõik tahavad end kasulikuna tunda. Ma saan aru küll, aga elus on teatud reeglid, mida kõik kodanikud peavad järgima. Sa oled siin minu külaline.”
Mees otsis padja alt sigareti ja läitis selle. Ta avas kupee ukse ja nõjatus uksepiidale.
„Elu lihtsalt kadus veidrasse punasesse hämusse. Seda pole enam. Väike jupp ehk on. Taskupõhjas – kes teab, väike jupike elu.”
Mees suitsetas sigaretti, üks silm suletud.
„Alati, kui ma pärast pikka eemalolekut pöördun tagasi koju Moskvasse, paistab kõik nii rusuv. Ja kui