oma kupeest välja, luud käes.
„Ja siin suitsetatakse! Kolm rubla trahvi! Lao lagedale, va päss!”
Mees ulatas Arissale ükskõikselt rahatähe.
„Või see ohmakas arvab, et võib endale suuremaid õigusi osta! Nii lihtsalt see ei lähe. Käimlasse tuleks sind uputada, va peletis!”
Mees tõmbas sõrmedega läbi juuste ja laksas Arissat tagumikule. Arissa kadus tagasi vaatamata. Mees istus voodile.
„Katinka hapendab hästi kurke. Kuusteist korda olen ma talle pätsi ahju torganud ja talle on tehtud viisteist aborti.”
Tüdruk vaatas meest süngelt ja ajas oma teeklaasi lauale ümber. Kuum tee läigatas mehe paljastele varvastele. Mees mühatas, heitis tüdrukule küsiva pilgu ja hakkas rahuolevalt vilistama sõjaväemarssi, vilistamise taktis oma punaseid varbaid kronksutades.
„Kas tead, plikuška, mis vahe on keppimisel ja panemisel? Keppimine on lõbus ja lahe toimetus, panemine raske ja rõõmutu töö. Mis oleks, kui me näiteks kepiks?”
Mees limpsas alahuult. Tüdruku hingamine oli täis pikki pause.
„Katinka on ülepea hallitanud ja seepärast on minu elu Moskvas üks kuiv puts puha.”
Mees kratsis kukalt alguses vasaku, siis parema käega ja tõstis need lõpuks lõuale, vaatas tüdrukut, näol imal jõuetus. Rõhuv meeleolu muutis kupee väga kitsaks. Tüdruk heitis pilgu mehe kätele, need olid rasked ja nõudlikud.
„Kui sa muud ei taha, siis kasvõi suhu. Nii kuradi tüdinud olen ma selg küürus pihku peksmisest.”
Tüdruk pühkis käeseljaga kuivi huuli.
„Või kui see ei sobi, siis võib ka põske, aga ainult ilma käteta. Gruusia moodi.”
Mees avas rihmapandla.
„Ega sa lita pole mulle mingi maiuspala, aga mis sa teed. Samasugune libu oled nagu kõik teisedki. Aga pole viga. Pragu ühel pool ja perse eraldi!”
Tüdruk silmis kipitasid nutmata pisarad, millest ta üritas köhides vabaneda. Mees vaatas tüdrukut nüüd juba pisut mureliku näoga.
„Kas oled külma saanud? Kohe teen rohtu. Võtame viina, lisame sinna pipart ja tilgakese mett, ja gripiga ongi jokk.”
Mees hakkas viinapudelit otsima. Tüdruk lükkas kupee ukse lahti ja väljus.
Rongi akendes kasvas jäätunud, õrn lumeheinaline soomaastik. Maastik jätkus tunnist tundi peaaegu muutumatult, aga ometi koos valgusega pidevalt muutudes. Külmunud lagendiku keskel vilksatas sinine võpsik ja lumevall. Piki lumevalli harja kõndis kõikuv rivi sinakashallidesse vatikuubedesse ja – pükstesse riietunud mehi, kirkad käes.
Taevasse ilmusid säbrulised tumedad pilved, varsti varjasid need päikeseloojangu tervenisti ja jäämaastiku kohale laskus ahistav hämarus.
Rong pidurdas ja hoog rauges. Raudteetammi liivavallil lonkas kolmejalgne koer, tema järel lohises kitsuke vererada. Rong jõudis Tjumeni jaama.
„Rong peatub tunnikese või paar,” hõikas Arissa. „See tähendab, et nii kaua, kui ise tahab.”
Perroonil oli hunnik puukaste. Tüdruk tõstis kolm tükki üksteise otsa, et ulatuda aknani, otsis taskust riidest taskuräti ja pühkis ühe koridoriakna puhtaks.
Kui aken puhas, jalutas tüdruk tumepunase, lainetavast udust ümbritsetud jaamahoone poole. Ta tegi hoonele ringi peale ja peatus lõunapoolse otsa juures. Ehitis oli inetu ja lagunenud, vihmaveerennid katki ja plekk-katuse ribad rippusid poolenisti ülemise korruse akende ees, vundamendis oli mitmes kohas pragusid, kogu hoone lagunes. Kaugemal paistis räämas tehasekompleks.
Üks jaamahoone kõrgetest tammistest ustest oli lahti ja tüdruk astus vigase varese kannul ootesaali. Ootesaal oli tühi ja avar, õhk oli külmrõske ja raske, vaikuse kohal heljus rääsunud hämu. Püstijala õllebaari juures tukkus kaks valgete kihvadega koera, kohvikuputkast levis summutatud kõne ja vanaks läinud saiakeste kopitanud lõhna. Rändfotograaf peatas tüdruku, näitas talle oma Moskva 2 tüüpi fotoaparaati ja küsis, kas tüdruk tahaks endast pilti. Tüdruk ei tahtnud.
Tüdruk peatus korraks puhveti uksel, enne kui astus leti äärde, et tellida hapukurki ja hapukoort. Rasvaplekiliste menüüde kohal pirises kaksteist hästisöönud läikivat kärbest. Paberservjetid lendlesid laualt lauale. Vitriinist vaatas tüdrukule vastu vintske lihatükk, kausitäis vesist makaronisuppi ja roosade kreemiroosidega kaunistatud tort.
Jaamakell lõi kolmandat korda ja rong õõtsatas liikvele. Naftalinn kerkis hõõguvkirkas pakasepäikeses paneelmajade katustena õhku hõljuma ja libises pikkamisi järjest kõrgemale, taevakaane poole. Rong kihutas mööda jahtuvatest Nõukogude küladest, rajoonikeskustest, seljataha jäid nimetute linnade eesõued. Kaugest kupeest kostus estraadimuusikat.
Soine lagendik kadus silmist ja maastiku võttis enda alla raskest pakaselumest väsinud kasemets. Nüüd liikus rong nõksudes. Veduri ette oli tekkinud pikk rivi kaubavaguneid, koormaks nafta ja süsi.
Tunde, minuteid, sekundeid hiljem suurendas rong kiirust ja vähehaaval kadusid naftalinnu ümbritsevad naftaplatvormid ja puurtornide mustad leegid kaugusse. Mitmetest saabuva kevade märkidest hoolimata oli veel Siberi talv. Siin-seal varjulistel päikesest sulatatud lõunapoolsetel nõlvadel turritas mulluseid kõrsi. Rongi vagunisse hõljus süütut suitsulõhna. Rong vähendas kiirust ja varsti ta lausa venis. Kui ta möödus mahajäetud laohoonest, muutus suitsuriba tihedamaks. Tillukesed tulekeeled karglesid kuluheinas päris raudteetammil, nende taga sirutusid leegid ahnelt Siberi türkiissinisesse taevasse. Rongi kõrval, suitsupilve keskel jooksis edasi-tagasi ähmis vana naine, paljapäi ja ilma mantlita. Peale kulu põlesid ka liiprid ja varsti juba mingi vana ehitise varemed. Tuul loopis punaseid sädemepilvi vastu rongi teraskesta. Leegid lõkendasid hetke uhkete ja võimsatena, aga Siberi pakane lämmatas nad. Elust räsitud noor ema tõstis lapse sülle ja näitas selja taha jäävat suitsevat ehitist.
„Vaata, nii põles maha vanaema kodu.”
Rong venis kaua, enne kui jälle hoogu võttis. Videviku saabudes tuli mees kupeest välja ja jäi tüdruku kõrvale seisma. Nad vaatasid koos Irtõši jõge. Jõe kallastel oli lumi tihkeks vajunud, kaldakinkudel paistis lumeta laike ja rohututte. Koolmekohal, keset voolu turritas paar tohutut betoonposti. Kunagi oli siin olnud sild või jäi ehitamine pooleli. Kaugel horisondil terendas jõujaamade inseneride linn.
Mees vaatas tüdrukut ettevaatlikult naeratades.
„Anna andeks, plikuškake, jälle võttis kurivaim võimust, Lutsifer ise, lihtsalt nii hirmsasti tahaks tussi. Mine nüüd kupeesse, et sa siin külma ei saa. Kui ma võin tulla, ütle. Mul on lõpuks siiski veel lootust. Ivan Groznõi sai kaheksakümmend, kui talle kuueteistaastane naine võeti.”
Tüdruk mühatas omamoodi lahja leppimise märgiks ja läks kupeesse. Ta otsis kotist pudeli küünelakieemaldajat, kallas selle mehe viinaklaasi ja räntsatas voodile. Mehe gagarinlik naeratus meeldis talle. Siis ta uinus, kõht tühi, kõik riided seljas.
Mees vaatas nukrameelselt sogast jõge, mille kallastele oli ehitatud saeveskeid ja mille ümber laius avar tühjus nii kaugele kui silm ulatus. Jõgi jääkaane all kobrutas ja pulbitses vahutava voona. Vastu hommikut tüdruk virgus, tõukas kupee ust, nii et see jäi praokile. Mees astus kohe sisse, lonksas viinaklaasi tühjaks ja heitis sõnagi lausumata magama.
PUNASEKIRJU VALGUS tungis teravalt kupee aknast sisse ja lõikas ruumi kildudeks. Mehe voodi jäi varju, tüdruku oma valguslaiku. Mees urgitses nina. Küünelakieemaldaja kõrvalmõjudest polnud jälgegi. Kaks turris sulgedega varblast nokkis koridori akent.
„Arissa käis ja kriiskas, et vedur tahab puhata, nii et laseme tal siis puhata. Mis sa, plikuška, arvad, kas lähme Omski linnakese viinapoodidega tutvust tegema?” küsis mees tuima enesekindlusega. „Aga mitte tühja kõhuga. Kõigepealt võtame sutsukese kehakinnitust ja alles siis asume teele. Kiirustamine tapab, pea meeles.”
Perroonil lõi niiske pakane neil mõlemal hinge kinni, nii et nad pidid tükk aega rahulikult paigal seisma. Perroonil klähvis