raputas süngel ilmel pead. „Lõuna poole on õige küll, aga kahtlane, kas kiirtee nii kaugele viib. Sarpsborg asub nimelt lõunapoolkeral.”
„Lõuna misasjal?” küsis Lise ehmunult.
„Poolkeral,” vastas Bulle. „See tähendab, et see asub teisel pool maakera.”
„Oi,” lausus Lise nõutult ja jätkas, kui oli veidi järele mõelnud: „Isa ütleb, et lõunamaal on aasta ringi soe, nii et ta saab siis kindlasti nii talvel kui ka suvel ujumas käia.”
„Vaevalt,” ütles Bulle. „Sarpsborg on nimelt nii kaugel lõunas, et jääb peaaegu lõunapoolusele. Seal on jääkülm. Katustel elavad seal pingviinid.”
„Kas see tähendab, et Sarpsborgis on terve aasta lumi maas?” päris Lise hirmunult.
Bulle noogutas ja Lise judistas end õudusest. Poiss surus huuled kokku, samal ajal õhku välja puhudes. See kõlas nagu puuksutamine. Lise kortsutas kulmu ja mõtles Puuksu-Lisele.
„Kas sa üritad mind narrida?” küsis ta.
Bulle raputas pead. „Ma harjutan,” vastas ta. „Ma mängin trompetit. Siis peab kogu aeg harjutama. Ka siis, kui trompetit parasjagu käepärast pole.”
Lise kallutas pead ja vaatas Bulle poole. Ta polnud enam kindel, kas poiss ikka räägib täit tõtt.
„Lise, sa pead enne kooli minekut hambad ära pesema,” kuulis ta üht häält müristavat. See oli isa, kes oli sinise komandandimundri selga ajanud ja taarus oma suure kõhuga värava suunas. „Täna hommikul saabus Shanghaist laev meie püssirohuga suurtükkide tarvis, nii et ma jään hilja peale. Ja sina ole täna hea ja tubli laps.”
„Jajaa, isa,” ütles Lise, kes oli kogu aeg hea ja tubli. Ja ta teadis, et püssirohu saabumise päev oli alati väga eriline. See oli seilanud läbi pool maakera ning seda tuli kohelda erilise ettevaatlikkuse ja austusega, sest sellesama püssirohuga süüdati Akershusi kindlusel rahvuspühal, 17. mail, Suur ja Peaaegu Maailmakuulus Kuninglik Saluut.
„Isa, kas sa teadsid, et Sarpsborg asub lõuna… ee, poolkeral?”
Komandant peatus ja kortsutas kulmu. „Kes seda ütles?”
„Bulle.”
„Kes?”
Lise osutas. „Bull…” alustas ta, kuid seisatas järsku, sest avastas, et ta osutas küll Kanonveienile, kuid nüüd oli seal üksnes tänav ilma ühegi Bulleta.
Peatükk 2
Merehaiged kitsed
Kui Bulle kuulis Lise isa, komandanti, ütlemas, et Lise peab kooli minema, tuli talle meelde, et teda ennastki ootab kool. Kus iganes see ei asunud. Ja kui ta kiirustab, jõuab ta vahest hommikustki süüa, koolikoti üles otsida ja hädapärast hambadki ära pesta ning ikkagi minna koos kellegagi, kes kooliteed tunneb.
Bulle lipsas töömeeste jalge vahelt uude majja. Ja seal esikus ühes pappkastis märkas ta oma trompetit. Ta hingas kergendatult ja haaras selle kätte. Bulle koos õe ja emaga olid saabunud eelmisel õhtul esimese autokoormaga ning talle oli ainsana muret valmistanud see, et ega kolimistöölised trompetit kasti unusta.
Ta pani suu ettevaatlikult huulikule.
„Trompetit tuleb suudelda nagu naist,” tavatses vanaisa öelda. Bulle polnud oma elu jooksul suudelnud ühtegi naist, igatahes mitte niiviisi, otse suule. Tõtt-öelda lootiski ta sellest üldse pääseda. Ta puhus trompetisse õhku. See määgis nagu merehaige kits. Vähesed on kuulnud merehaiged kitsi määgimas, aga täpselt nii see kõlas.
Keegi koputas vastu seina ja Bulle teadis, et see on ema, kes polnud veel üles tõusnud. „Mitte veel, Bulle!” hüüdis ta. „Kell on kaheksa. Me magame.”
Ta ütles alati „me”, kuigi oli magamistoas üksi. Nüüd lähme „me” magama ja nüüd keedame „me” kohvi. Nagu oleks isa veel sealsamas, tema juures magamistoas. Väikeses karbis, mille ema mõnikord välja võtab, kui Bullet kodus pole. Tibatillukene isa miniatuur, kes sarnanes tollega, keda Bulle oli piltidel näinud. Miniatuur tähendas, et miski on väga väike, ja miniatuurisa sobis Bullele hästi, ise oli ta ju kõige väiksem poiss, keda ta kunagi oli näinud.
Ta läks kööki ja tegi endale hommikueine. Kuigi nad olid alles eelmisel päeval majja kolinud, leidis ta kõik vajaliku, sest nad olid varem nii palju kordi kolinud, et Bulle aimas, kuhu ema asjad paigutas. Taldrikud vasakpoolses kapis, noad-kahvlid kõige ülemises sahtlis ja leib-sai sellest järgmises.
Ta pidi just võtma esimese ampsu paksust salaamivõileivast, kui see tal käest napsati.
„Kuidas kääbusel ka läheb?” küsis Eva ja lõi hambad sinna, kuhu Bulle oli äsja plaaninud omad lüüa. Eva oli Bulle õde. Ta oli viieteiskümneaastane, ja kui ta parasjagu ei igavlenud, oli ta lihtsalt tige.
„Kas sa teadsid, et verekoer on maailma kõige rumalam koeratõug?” ütles Bulle. „Ta on nii rumal, et kui võtab kääbuspuudlilt toidu ära, ei saa ta isegi mitte aru, et on petta saanud.”
„Ole vait,” ütles Eva.
Aga Bulle ei jäänud vait. „Kui kääbuspuudel teab, et verekoer tunneb salaamivõileiva lõhna ja kavatseb selle endale krahmata, määrib ta elevanditeo lima võileiva alla.”
„Elevanditeo?” Eva nuhatas kahtleval pilgul. Tema kahjuks olid asjalood nii, et Bulle luges raamatuid ja teadis seetõttu hulka asju, mida tema ei teadnud, ja seega ei võinud ta kunagi kindel olla, kas venna jutt on ainult tolle tobe väljamõeldis või pärineb nendest nõmedatest raamatutest. Näiteks võis see olla raamatust, mida Bulle kõige sagedamini luges, üks paks, vana ja tolmune vanaisalt päritud raamat, mille nimi oli „Loomad, mille olemasolust sa teada ei soovi”.
„Kas sa pole siis elevanditigusid näinud?” hüüdis Bulle. „Vaata vaid aknast välja, muru peal on neid terve hulk. Tohutud, jõledad elukad. Kui need raamatukaante vahele suruda, tuleb sealt välja sellist kollakasrohelist tatti, nagu voolab tavaliselt ninast inimestel, kes põevad Pekingi gripi kolmandat astet. Pole hullemat tatti kui ehtne kolmanda astme Pekingi tatt. Kui muidugi elevanditeolima välja arvata.”
„Kui sa veel valetad, lõpetad sa põrgus,” ütles Eva ja piilus vargsi võileiva alla.
Bulle hüppas toolilt alla. „Minugipoolest, kui neil seal puhkpilliorkester on,” ütles ta. „Ja mina saan trompetit mängida.”
„Sind ei võeta kunagi ühtegi puhkpilliorkestrisse!” hüüdis Eva talle järele. „Keegi ei taha trompetisti, kes on nii väike, et ei ulatu isegi suure trummini. Ühelgi orkestril pole nii väikseid vormiriideid!”
Bulle tõmbas esikus jalga oma imepisikesed kingad ja läks trepi peale, võttis valveseisangu, surus huuled kokku, asetas need trompetile ja mängis meloodia, mille vanaisa oli talle õpetanud. Tegemist oli sõjaväe hommikuse signaaliga ja see oli mõeldud unimütside äratamiseks. „Rivistuda!” hüüdis Bulle, ka seda oli vanaisa õpetanud. „Sirgelt seis ja pilk selgeks! Valmis panna hommikuseks inspektsiooniks ja kuningalaulu mängimiseks, rivvi marss! Valvel!”
Kolimistöölised kuuletusid, jäid otsekohe keset sissesõiduteed seisma, selg sirge, ema viieistmeline tammepuidust diivan käes. Mõne sekundi vältel oli nii vaikne, et kostis vaid tagasihoidlikku linnulaulu ja prügiauto häält, mis sõitis mööda Kanonveieni tänavat.
„Huvitav,” kuulis Bulle üht lustakat, pisut ragisevat häält ütlemas. „Meie tänaval on uus komandant.”
Ta pööras ümber. Pikka kasvu, peenike mees nõjatus naabermaja puuaiale. Tema valged juuksed olid sama pikad ja kasimata nagu murugi aias. Seljas oli mehel sinine mantel, sarnane nagu Bulle eelmise kooli tööõpetuse õpetajal, tema prillid meenutasid väga ujumisprille. Bulle arutles, kas tegu on saleduskuuri teinud jõuluvanaga või pöörase professoriga.
„Kas ma segasin sind?” küsis Bulle.
„Vastupidi,”