jalas. Teised lapsed tunglesid tema ümber ja naersid, samal ajal kui Bulle tiris T-särki trakside vahelt välja.
„Vilets joogikaev teil siin,” ütles ta valjusti.
Ümberringi jäi kõik vaikseks. Bulle kuivatas nägu. „Kurfürstendammis Berliinis on selline purskkaev, mille juga ulatub kümne meetri kõrgusele taevasse,” ütles ta. „Üks mu sõber üritas sellest juua. Joasurve lõi logisema kaks purihammast ja oma breketid neelas ta ka alla. Me nägime üht itaallast, kes jäi kaevust juues parukast ilma.”
Bulle tegi sihilikult pausi ja väänas märjast T-särgist vett. „Jah, räägiti, et see polnudki parukas, et need olid itaallase enda juuksed. Mina otsustasin joale otsa istuda.” Bulle kallutas end ühele poole, et vesi kõrvast välja tuleks.
„Mis siis sai?” küsis lõpuks üks lastest.
„Noh,” alustas Bulle, võttis siis ninast kinni ja puhus kõvasti välja, kõigepealt läbi ühe, seejärel teise ninaaugu.
„Mis ta ütles?” küsis üks lastest, kes seisis tagapool. „Kuss!” vastasid need, kes seisid ees.
„Sealt ülevalt, kus ma siis istusin, nägin ma Poolamaad, see on ligi tuhande kilomeetri kaugusel,” rääkis Bulle ja raputas pead, nii et vett pritsis igale poole laiali. „See kõlab võib-olla uskumatult…” Ta tõmbas tagataskust välja kammi ja hakkas juukseid kammima. „Aga pidage meeles, et tol päeval oli ilm ebatavaliselt selge ja et Euroopa maastik on üsna tasane.”
Seejärel rajas Bulle endale tee läbi lastesumma ja läks kooliõue teise serva Lise juurde.
„Niisiis,” alustas tüdruk, muie suul. „Kuidas sulle meie koolis meeldib?”
„Polegi kõige hullem” vastas Bulle. „Keegi pole mind veel Hulle-Bulleks kutsunud.”
„Need olid Truls ja Trym,” ütles Lise. „Nad on kaksikud ja elavad kahjuks Kanonveieni tänaval.”
Bulle kehitas õlgu. „Trulse ja Tryme elab igal pool.”
„Mis mõttes?” päris Lise.
„Igal tänaval on oma Truls ja Trym. Neist ei pääse, ükskõik kuhu elama asud.”
Lise jäi selle üle järele mõtlema. Kas Sarpsborgis võis ka Trulse ja Tryme elada?
„Kas sa oled endale juba uue parima sõbranna leidnud?” küsis Bulle.
Lise raputas pead. Nad seisid vaikides teineteise kõrval ja vaatasid, kuidas teised lapsed mängivad, kuni Lise lõpuks küsis: „Kas see, mis sa doktor Proktorist ja tema leiutisest rääkisid, on tõsi?”
„Muidugi,” vastas Bulle ja naeratas kavalalt. „Peaaegu kõik, mis ma räägin, on tõsi.”
Samal hetkel helises koolikell.
Peatükk 5
Bullel tuleb väärt mõte
Samal pärastlõunal koputas Bulle sinise maja keldriuksele. Kolm tugevat koputust. Selline oli signaal, mille nad olid kokku leppinud.
Doktor Proktor avas hooga ukse ja pahvatas Bullet silmates kähinal: „Suurepärane!” Siis kergitas ta üht tuustis kulmu ja langetas teise ning küsis: „Kes see on?”„Lise,”vastasBulle.
„Ma näen jah,” ütles professor. „Ta elab siit otse üle tee, kui ma ei eksi. Ma mõtlen hoopis, mida ta siin teeb. Kas me mitte ei leppinud eile kokku, et tegemist on ülisalajase projektiga?”
„Ilmselt mitte kuigi salajasega,” lausus Lise. „Bulle rääkis sellest täna tervele klassile.”
„Mida?” päris professor õudusega. „Bulle! Kas see vastab tõele?”
„Noh,” alustas Bulle. „Võib-olla õige natukene.”
„Sa paljastasid… sa paljastasid…” hüüdis professor ja ahmis kätega vehkides õhku. Bulle ajas aga alalõua ette ja tegi silmad suureks ja niiskeks. Ilme, mida Bulle oli harjutanud just sellisteks erilisteks puhkudeks, muutis ta imetillukese kurva kaameli sarnaseks. Sest igaüks teab, et kurva kaameli peale on täiesti võimatu vihane olla.
Professor ohkas alistunult ja lasi kätel külgedele vajuda. „Nojah, võib-olla polegi sellest hullu midagi. Ja pealegi oled sa mu abiline, nii las see siis jääda.”
„Aitäh,” ütles Bulle vaikselt.
„Jajaa,” lõi professor käega. „Võid nüüd kaameliga sarnanemise lõpetada. Tulge sisse ja pange enda järel uks kinni.”
Nad tegid, nagu öeldud ja samal ajal kiirustas professor katseklaaside ja klaasaluste juurde, kus podises ja tossas midagi, mis lõhnas kui keedetud pirnid.
Lise jäi ukse juurde seisma ja vaatas keldris ringi. Aknalaual seisis valgete lehtedega toataim. Selle kõrval seinal rippus külgkorviga mootorratta pilt Pariisis Eiffeli torni ees, oletas Lise. Mootorratta istmelt naeratas vastu noor mees, kes sarnanes professoriga, ning tema kõrval külgkorvis istus armas, naerusuine tumedate juustega tütarlaps.
„Mis sa teed?” küsis Bulle.
„Ma täiustan toodet,” vastas professor ja segas parasjagu vedelikku suures tünnis. „See peaks andma asjale veel hoogu juurde. Võib öelda, et üht plahvatusohtlikku sorti möga.”
Professor pistis sõrme segu sisse ja seejärel suhu. „Hmm. Natuke palju koirohtu.”
„Kas ma võin ka maitsta?” küsis Lise ja piilus üle tünniääre.
„Paraku mitte,” ütles professor.
„Paraku mitte,” ütles Bulle.
„Miks mitte?” päris Lise.
„Kas sa oled vahest ka autoriseeritud puuksupulbriassistent?” küsis Bulle.
Lise mõtles järele. „Enda teada mitte.”
„Siis panen ma ette, et maitsmine jääb esialgu minu hooleks,” ütles Bulle ja venitas trakse. Seejärel võttis ta lusika ja pistis selle tünni.
„Ettevaatlikult,” lausus professor. „Esialgu piisab veerandist lusikatäiest.”
„Hea küll,” vastas Bulle ja pistis veerand lusikatäit pulbrit suhu.
„Siis võime hakata aega võtma,” ütles doktor Proktor ja vaatas kella. „Seitse, kuus, viis, neli, kolm… Kuule, Lise, tule tema selja tagant ära!”
Samal hetkel käis pauk. Lise tundis, kuidas teda tabas tugev õhuvool, siis kaotas ta tasakaalu ja kukkus keset külma keldripõrandat istuli.
„Oi,” ütles Bulle. „Kas sinuga on kõik korras, Lise?”
„Jah,” vastas tüdruk kohmetult, kui professor ta uuesti jalule aitas. „Oli see alles võimas!”
Bulle naeris valjult. „Hästi tehtud, professor!”
„Tänan, ma tänan,” ütles professor. „Järgmise katse teen ma ise…”
Professor võttis pool lusikatäit ja hakkas loendama. Nulli peal käis jälle kõmakas, aga seekord oli Lise targem ja seisis ukse juures.
„Oi,” lausus professor ja tõstis aknalaualt alla taime, millel polnud enam ainukestki lehte. „Ma arvan, et järgmise katse peaks tegema õues.”
Nad kallasid puuksupulbri küpsisenõusse ja võtsid selle välja kaasa.
„Anna mulle teelusikas,” ütles Bulle.
„Ole kogusega ettevaatlik…” alustas doktor Proktor, Bulle oli aga juba terve lusikatäie alla neelanud.
„Kõhus kõditab,” ütles Bulle, kes oli nii põnevil, et kiljus naerda ja hüppas üles-alla.
„Viis, kuus, seitse,” loendas professor.
Kui pauk käis,