Päike oli loojumas, tuul hakkas tõusma, lained kogusid hoogu ja siis hakkasid kitsed nii meelierutavalt mökitama. Need helid ei lähe mul kunagi meelest.”
„Tervist,” ütles Bulle. „Minu nimi on Bulle. Mida me selle kohta võiksime öelda?”
„Suurt midagi,” vastas mees raginal. „Kui sa just ise midagi öelda ei taha.”
Ja niiviisi kohtuski Bulle doktor Proktoriga. Doktor Proktor ei olnud jõuluvana. Aga pöörane professor oli ta küll. Vähemalt pisut pöörane.
Peatükk 3
Esimene pulbriproov
„Mina olen doktor Proktor,” ütles professor. Tema hääl ragises nagu viletsasti õlitatud muruniiduk. „Ma olen pöörane professor. Vähemalt pisut pöörane.” Ta naeris südamest ja nuhatades ning hakkas siis metsikult vohavat rohtu rohelise kastekannuga kastma.
Bullel polnud kunagi midagi huvitava jutuajamise vastu, niisiis pani ta trompeti käest ja jooksis trepist alla aia äärde: „Ja kuidas sa nii kindlalt tead, et oled peast pisut pöörane, härra Proktor?”
„Doktor Proktor. Kas sa oled kunagi kuulnud professorist, kes üritab leiutada pulbrit heinapalaviku vastu, siis tuleb aga välja, et tal õnnestus leiutada hoopis puuksupulber? Ei, seda ma arvasingi. Üsna hull, või mis?”
„Kuidas võtta,” ütles Bulle ja hüppas aia peale. „Mida see sinu puuksupulber teeb? Kas see sunnib inimesed puuksutamise lõpetama?”
Professor naeris veelgi valjemini. „Kui see vaid nii oleks, siis võib-olla keegi isegi ostaks mu puuksupulbrit,” ütles ta. Siis jättis ta korraga kastmise ja hõõrus mõtlikult lõuga. „Su jutus on iva, Bulle. Kui pulber aitaks puuksutamist lõpetada, võiksid inimesed seda tarvitada enne peole või matusele minekut. On ju terve rida sündmusi, kus tahetakse puuksutamist vältida. Sellele ma polegi mõelnud.” Ta lasi kastekannu murule kukkuda ja kiirustas väikese sinise maja poole. „Huvitav,” pomises professor. „Ehk saaksin ma valemi lihtalt ümber pöörata.”
„Oota!” hüüdis Bulle. „Oota, doktor Proktor.”
Ta hüppas aia otsast alla ja maandus kõrge rohu sisse. Kui ta end püsti sai aetud, oli professor kadunud kui tina tuhka, Bulle nägi vaid sinist maja ning treppi, mis viis avatud keldriukseni. Bulle jooksis ukse juurde nii kiiresti, kui tema lühikesed jalad võtsid. Sees oli pime, aga ta kuulis kolinat ja paugutamist. Bulle koputas kõvasti uksepiidale.
„Tule sisse!” hüüdis professor keldrist.
Bulle astus poolpimedasse keldrisse. Ta märkas seina ääres vana, lahti monteeritud külgkorviga mootorratast. Sealsamas oli ka riiul mitmesuguste Mikihiire lugudest tuntud tegelastega ning purk rohelise pulbri ja sildiga, millel seisid suured tähed: „Doktor Proktori heleroheline pulber!” Ning selle all, pisut väiksemas kirjas: „Üks helendav idee, mis võib muuta maailma natuke lõbusamaks.”
„Kas see ongi puuksupulber?” küsis Bulle.
„Ei, see on kõigest üks fosforpulber, mis paneb helendama,” vastas doktor Proktor kuskilt pimedusest. „Üsnagi ebaõnnestunud leiutis.”
Siis ilmus professor nähtavale, ühes käes taskulamp ja teises sukeldumismask. „Kasuta seda kaitsemaskina. Nüüd pöörasin ma protsessi ümber, nii et kõik käib tagurpidi. Pane uks kinni ja ole ettevaatlik. Kõik on lambilülitiga ühenduses.”
Bulle pani maski ette ja tõmbas ukse kinni.
„Tänan,” ütles professor ja keeras lülitit. Tule süttides hakkas terve hulk raudtorusid rappuma ja kriuksuma ja ragisema ja puhkima, torud kulgesid risti ja põiki tünnide, paakide, padrunikestade, lehtrite, katseklaaside ja klaasaluste vahel.
„Pea alla, kui pauk käib!” hüüdis doktor Proktor läbi müra. Klaasalustel oli nüüd hakanud miski podisema ja keema ja tossama.
„Hea küll,” hüüdis Bulle ja samal hetkel käiski kõmakas.
Pauk oli nii vali, et Bullele tundus, nagu oleks keegi kõrvavaigu talle sügavale pea sisse vajutanud ja kõrvu samal ajal väljapoole surunud. Tuli kustus ja kõik oli pime. Ja haudvaikne. Bulle leidis põrandalt taskulambi ja näitas professori poole valgust, too lebas kõhuli põrandal, käed pea peal. Bulle üritas midagi öelda, aga kui ta enda häält ei kuulnud, taipas ta, et on kurdiks jäänud. Ta toppis parema nimetissõrme vasakusse kõrva ja keerutas seda ringi. Seejärel proovis ta uuesti rääkida. Nüüd kuulis ta vaevu-vaevu midagi kusagil kauguses, justkui kataks tema trummikilesid kiht elevanditeolima.
„Midagi nii valjut pole ma kunagi kuulnud!” hüüdis ta.
„Eureka!” hüüdis doktor Proktor, ajas end püsti, pühkis jakilt tolmu ja võttis prillid eest. Bulle taipas nüüd, et need polnudki ujumisprillid, vaid mootorrattaprillid. Professori nägu oli üleni süsimust, välja arvatud kaks valget prillijälge. Siis sööstis ta ühe katseklaasi juurde ja valas selle sisu läbi sõela klaasalusele.
„Vaata!” hüüdis doktor Proktor.
Bulle nägi sõelal peenikest helesinist pulbrit. Professor pistis teelusika pulbri sisse ja seejärel suhu. „Mm,” ütles ta. „Maitse pole muutunud.” Seejärel surus ta hambad kokku ja sulges silmad. Bulle nägi, kuidas professori nägu musta tahma all punaseks muutus.
„Misasja sa teed?” küsis Bulle.
„Ma proovin puuksutada,” sisistas professor hammaste vahelt. „Aga see ei õnnestu. Kas pole mitte suurepärane?”
Ta naeris ja proovis veel korra. Aga teatavasti on väga keeruline ühtaegu naerda ja puuksutada, nii et professor andis alla.
„Lõpuks ometi leiutasin ma midagi tarvilikku,” rõõmustas ta. „Anti-puuksupulbri.”
„Kas ma võin ka proovida?” küsis Bulle ja noogutas sõela poole.
„Sina?” Professor vaatas Bullele otsa. Ta kergitas üht tuustis kulmu ja langetas teise tuustis kulmu, nii et Bulle mõistis, et see mõte pole talle väga meeltmööda.
„Ma olen anti-puuksupulbrit ennegi proovinud,” kiirustas Bulle lisama.
„So-soo? Kuskohas?”
„Prahas.”
„Või nii. Kas katse läks õnneks?”
„Jah. Aga ma puuksutasin.”
„Väga hea.”
„Misasi?”
„Et sa puuksutasid. Et puuksutamise VASTU pole veel midagi välja mõeldud.” Ta andis Bullele lusika. „Palun, lase käia.”
Bulle võttis lusikatäie ja neelas selle alla.
„Niisiis?” päris professor.
„Oota natuke,” pomises Bulle, suu pulbrit täis. „Küll see on alles kuiv kraam.”
„Proovi seda,” ütles professor ja andis Bullele ühe pudeli.
Poiss pani pudeli suule ja loputas pulbri alla.
„Oi, see on ju väga hea,” ütles ta ja otsis asjatult pudelilt silti. „Mis see on?”
„Doktor Proktori pirnilimonaad,” vastas professor. „Enamjaolt vesi ja suhkur, lisaks tibake koirohtu, elevanditeolima ja süsihappegaasi… Kas midagi on halvasti?”
Professor vaatas murelikult Bulle poole, keda oli korraga tabanud meeletu köhahoog.
„Ei ole,” vastas Bulle, silmad vett täis. „Ma lihtsalt arvasin, et elevanditeolima pole…”
Kõmm!
Bulle vaatas ehmunult üles. Pauk polnud küll nii vali kui esimene, aga talle tundus, nagu oleks keegi teda püksitagumikust napsanud. Pealegi oli keldriuks lahti lennanud.
„Oh ei!” ütles doktor Proktor ja peitis näo kätesse.
„Mis