Jo Nesbø

Doktor Proktori puuksupulber


Скачать книгу

et segu võib olla plahvatusohtlik.”

      Bulle võttis uue lusikatäie, kuid professor peatas teda.

      „Anna andeks, aga see pole laste jaoks.”

      „Muidugi on,” ütles Bulle. „Kõigile lastele meeldib puuksutada.”

      „Jama jutt,” lausus doktor Proktor. „Puuks haiseb jubedalt.”

      „Jah, aga need puuksud ei haise ju,” ütles Bulle. „Nuusuta.”

      Professor tõmbas valjult ninaga õhku. „Mhm,” tõdes ta. „Huvitav.”

      „Kas sa tead, milleks seda leiutist saab kasutada?” küsis Bulle.

      „Ei,” vastas doktor Proktor, sest ta tõepoolest ei näinud leiutises midagi otstarbekat. „Kas sina siis tead?”

      „Jah,” ütles Bulle. Ta pani käed risti rinnale ja vaatas üles doktor Protorile otsa. „Tean küll.”

      Ja nii saigi alguse tulevane Doktor Proktori Puuksupulber.

      Aga nüüd on kell peaaegu kaheksa ning Bulle ema seisab trepil ja hüüab, et poiss peab kiirustama, täna on tal ju esimene päev uues koolis. Sellest tulebki järgmises peatükis lähemalt juttu.

      Peatükk 4

      Uus poiss proua Strobe klassis

      Klassiruumi akende taga sädistasid linnud ja paistis päike, sees valitses aga haudvaikus. Proua Strobe nihutas prillid veelgi kaugemale oma hämmastavalt pika nina otsale ning silmitses uut poissi.

      „Nii et sina oled siis Bulle?” ütles ta kähedal häälel aeglaselt.

      „Jah, ja mida me võiksime selle peale öelda?” vastas Bulle.

      Mõned naersid, aga kui proua Strobe lajatas peopesaga oma kurikuulsa plaksu vastu kateedrit, jäid kõik silmapilkselt uuesti vait.

      „Kas sa oleksid nii kena ja sätiksid end korralikult istuma, Bulle!” Õpetajanna hääl kähises. „Sind on kirjutuslaua tagant vaevu paista.”

      „Vabandage, proua Strobe,” vastas Bulle. „Aga ma istun täiesti sirgelt. Asi on nimelt selles, nagu näete, et ma olengi nii pisike.”

      Nüüd naersid klassikaaslased veelgi valjemini.

      „Vaikust!” käratas proua Strobe. Ta lükkas prillid veelgi kaugemale ninaotsale, seda võis ta vabalt teha, sest ninal oli veel jupp ruumi jäänud. „Kuna sa oled meie hulgas uus, siis ehk tutvustaksid end, härra Bulle?”

      Bulle vaatas enda ümber ringi. „Uus?” ütles ta. „Mina ei ole uus. Minu meelest olete teie kõik uued. Välja arvatud Lise, teda ma eile juba kohtasin.”

      Kõik pilgud pöördusid Lise poole, kes oleks parema meelega maa alla vajunud.

      „Pealegi olen ma kümneaastane,” ütles Bulle. „Nii et oleksin ma näiteks üks kingapaar, poleks ma üldse mitte uus, vaid igivana. Vanaisal oli koer, kes saadeti kümneaastaselt vanadekodusse.”

      Proua Strobe ei teinudki katset järgnenud umbusklikku naeru vaigistada, vaid silmitses mõtlikult Bullet, kuni lagin vaibus.

      „Aitab nüüd vembutamisest, härra Bulle,” lausus õpetajanna ja tema kitsastele huultele ilmus peenike naeratus. „Arvestades sinu tagasihoidlikku kasvu panen ma ette, et sa seisad rääkimise ajaks laua peale püsti.”

      Proua üllatuseks ei lasknud Bulle end kaks korda paluda, vaid hüppas lauale ning kohendas püksid trakside abil üles.

      „Ma elan Kanonveieni tänaval koos ema ja õega. Me oleme elanud kõigis Norra maakondades, lisaks veel mõnes maakonnas, mis enam ei asugi Norras. See tähendab, et jääajal olid need küll Norras, siis hakkas jää aga sulama ja suured maatükid triivisid merele. Üht suuremat neist tuntakse nüüd Ameerikana, seal ei oska aga keegi aimatagi, et nad elavad jääpangal, mis tegelikult on Norra maakond.”

      „Härra Bulle,” katkestas teda proua Strobe.

      „Ainult kõige olulisem, palun.”

      „Kõige olulisem,” jätkas Bulle, „on mängida trompetit 17. mai rongkäigus. Sest mängida trompetit on kui suudelda naist keset suud. Kas keegi ütleks mulle, kust võiks leida lähima puhkpilliorkestri?”

      Terve klass istus aga ammuli sui ja põrnitses Bullet.

      „Ah soo, üks asi läks mul äärepealt meelest,” ütles Bulle. „Eile olin ma tunnistajaks ühe meie aja suurima leiutise sünnile. Leiutaja nimi on doktor Proktor ja mina olen nimetatud tema assistendiks. Leiutise nimetasime me doktor Proktori puuk…”

      „Aitab!” käratas proua Strobe. „Võid nüüd istuda, härra Bulle.”

      Ülejäänud tunni jutustas proua Strobe, miks norralased tähistavad 17. maid, aga keegi selles hiirvaikses klassiruumis ei kuulanud tema juttu. Kõik lapsed põrnitsesid ainiti seda natukest, mis Bullest laua tagant paista oli. Seejärel helises koolikell.

      Vahetunnis seisis Bulle omaette ja vaatas, kuidas teised lapsed letsu mängivad ja keksu hüppavad. Ta märkas Liset, kes vaatas samuti teiste mängu pealt. Bulle hakkas tema poole minema, aga siis panid kaks suurt lühikeste juuste ja tünnikujuliste peadega poissi korraga tema ees tee kinni. Bulle aimas juba, mis teda ees ootab. Ta polnud esimest korda uues koolis.

      „Tere, väikemees,” ütles üks.

      „Tervitus, oo hiiglased, kes te raskel sammul mööda maailma rändate ja päikest varjate,” ütles Bulle, ilma et oleks pilku tõstnud.

      „Ahh?” mühatas poiss.

      „Ei midagi, verekoerad,” vastas Bulle.

      „Sa oled uus,” ütles teine poiss.

      „Ja siis?” küsis Bulle vaikselt. Kuigi ta juba enamvähem teadis „ja-siis” küsimusele vastust.

      „Uus tähendab, et sind tuleb kasta joogipurskkaevu,” ütles poiss.

      „Misjaoks?” päris Bulle veelgi vaiksemalt. Ta teadis ka sellele küsimusele vastust.

      Poiss kehitas õlgu. „Sest… sest…” alustas ta, enne kui jõudis välja mõelda, mispärast. Ja siis ütlesid nad kolmekesi – see tähendab mõlemad poisid ja Bulle – kooris: „sest see lihtsalt on nii!”

      Mõlemad poisid vaatasid ringi, ilmselt kontrollimiseks, ega mõnda õpetajat läheduses ole. Seejärel haaras suurem Bullel kraest ja tõstis ta õhku. Teine võttis Bulle jalgadest ja nad olidki teel joogikaevu poole, mis seisis keset kooliõue. Bulle rippus kui pooltühi jahukott nende vahel ja silmitses üleval imeliselt sinises taevas üht väikest valget pilve, mis sarnanes ülesöönud ninasarvikuga. Ta kuulis, kuidas mäng tema lähedal vaikis ja kuidas lapsed kogunesid nende väikese ja veidra rongkäigu ümber, tasakesi ja ootusärevalt omavahel pomisedes. Nad nagistasid omavahel selle üle, kes saab sõrmedega teisi joogiavasid kinni hoida, nii et jääks vaid üks tugev veejuga, mis ulatub kahe meetri kõrgusele. Bulle tajus, et ta tõsteti üles, ning tundis külma veejuga lähenemas. Mõned hakkasid ergutama.

      „Me ristime sind…” ütles too, kes Bulle jalgadest hoidis.

      „René Pügmeeks,” ütles teine.

      „Geniaalne, Truls!” hüüdis esimene. „René nagu veerennis.”

      „Jah, nagu pügmee vee all.”

      Siis naersid nad nii, et Bulle rappus üles-alla. Ja hoidsid teda veejoa ees, mis tabas Bullet otse näkku, ninna ja suhu. Ta ei saanud hingata ja arvas hetkeks, et upub sealsamas, aga siis tõstsid käed ta üles ja joa juurest eemale. Bulle vaatas enda ümber ringi – kõik lapsed olid joogikaevu ümber ja Lise seisis ikka omaette kooliõue teises otsas.

      „Veel, veel!” hüüdsid lapsed. Bulle ohkas ja tõmbas kopsud