Jo Nesbø

Doktor Proktori puuksupulber


Скачать книгу

Professor silmitses murelikult katse tulemust ja otsustas, et tänaseks on küllalt. Ta palus lastel üles otsida aiamööbel, mis oli kuskile rohu sisse ära kadunud, ning läks ise majja. Kui ta välja tuli, oli tal käes kandik leiva, või, maksapasteedi ja morsiga.

      Lise oli aiamööbli üles leidnud. Vildakatel valgeks värvitud toolidel istudes ja süües arutasid nad, milleks leiutist võiks kasutada. Professor pakkus välja, et pulbrit võiks proovida müüa talunikele.

      „Kui nad söövad pool lusikatäit puuksupulbrit ja hoiavad samal ajal seemnekotti… eh, väljalaskeava ees, külvab õhusurve seemned üle terve põllu laiali. See aitaks neil kõvasti aega kokku hoida. Mis te arvate?”

      „Super!” ütles Bulle.

      „Kui nüüd päris aus olla,” alustas Lise, „siis ei taha ma uskuda, et inimesed sooviksid süüa toitu, mille seemnetele on peale puuksutatud.”

      „Hmm,” kostis professor ja sügas oma tuustis pead. „Sul on ilmselt õigus.”

      „Kuidas oleks maailma kiireima rattapumbaga?” hüüdis Bulle. „On vaja vaid peenikest voolikut, kinnitada üks ots tagumikku ja teine rattaventiili külge ja siis… kõmaki? Rattakumm õhku täis vaid vähem kui sekundiga!”

      „Huvitav,” lausus professor ja silus lõuahabet. „Aga ma kardan, et just „kõmaki” ongi asja juures probleemiks. Rattakumm läheb ju samuti lõhki.”

      „Kuidas oleks puuksupulbri abil juukseid kuivatada?” pakkus Lise välja.

      Bulle ja professor vaatasid Liset, kui too selgitas, kuidas terve perekond vanaemast väikevennani hommikul pärast duši all käimist loosi tõmbab, kes puuksupulbrit sööb. Ülejäänutel tarvitseb siis vaid tema taha ritta võtta.

      „Hea mõte,” ütles professor. „Aga kes siis puuksutaja juuksed kuivatab?”

      „Ja mõtle, kui vanaema kukub pikali ja murrab reieluukaela,” lisas Bulle.

      Nad tulid lagedale ühe mõttega teise järel, kuid kõigil oli mõni tobe puudus küljes. Lõpuks jäid nad vaikides istuma.

      Nad polnud veel võileibade söömist lõpetanud, kui Bulle korraga hüüatas:

      „Käes!”

      Lise ja Proktor silmitsesid teda loiult, sest see oli lühikese aja jooksul juba neljas kord, kui Bulle teatas, et tal miskit käes on, ja nendel kordadel polnud tal igatahes mitte midagi käes.

      Bulle hüppas lauale. „Me võimegi pulbrit kasutada just selleks, milleks me seda siiani oleme kasutanud.”

      „Aga me ei kasuta seda ju millekski,” ütles professor.

      „Me teeme ainult mõttetuid pauke,” lisas Lise.

      „Just nimelt!” ütles Bulle. „Ja kellele meeldivad mõttetud paugud rohkem kui miski muu?”

      „Noo,” alustas professor. „Lastele, oletan ma. Ja pisut lapsikutele täiskasvanutele.”

      „Täpselt! Ja millal tahavad nad eriti palju pauku teha?”

      „Vana-aastaõhtul?”

      „Jah!” hüüdis Bulle, ise ähmi täis. „Ja… ja… ja?!

      „17. mail!” pahvatas Lise ja hüppas samuti laua peale. „17. mai on ju kohe-kohe käes! Kas sa ei taipa, professor? Me ei peagi midagi välja mõtlema, me võimegi müüa pulbrit lihtsalt puuksupulbrina!”

      Professor vaatas neid avali silmi ning sirutas oma peenikest kortsus kaela, nii et sarnanes kurvitsaga. „Huvitav,” pomises ta. „Väga huvitav. 17. mai… lapsed… paugutamine… see on… see on…” Ja hopsti! oli ka tema laua peal püsti. „Eureka!”

      Ja nagu kokku lepitult hakkasid kõik kolm morsiklaaside ümber indiaanitantsu lööma.

      Peatükk 6

      Dirigent Madsen ja Dølgeni kooliorkester

      Madsen seisis keset võimlat, käed ette sirutatud. Tema ees istusid Dølgeni puhkpilliorkestri kakskümmend last ja noort. Madsen surus taktikepi parema käe pöidla ja nimetissõrme vahele, ülejäänud kaheksa sõrme osutasid igasse suunda laiali. Ta oli silmad sulgenud, hetkeks unistas ta end ronimisseintest, kulunud parketist ja vanadest kummimattidest kaugele eemale Veneetsiasse – täis kontserdisaali kristall-lühtritega laes ja juubeldavate uhkelt riietatud inimestega rõdudel. Siis avas Madsen uuesti silmad.

      „Valmis?” hüüdis ta ja krimpsutas nina, et tumedad päikseprillid maha ei libiseks. Sest vastupidiselt proua Strobele oli Madsenil lühike ja lai musti poore täis nina.

      Ükski kahekümnest näost tema ees toolidel ei paistnud kuigi valmis olevat. Aga keegi ei protesteerinud samuti mitte, nii et Madsen loendas, nagu oleks rakett õhku tõusmas:

      „4-3-2-1!”

      Seejärel keerutas Madsen taktikeppi, nagu oleks tegemist võlukepiga, ja Dølgeni orkester alustas mängimist. Mitte just sama lennukalt kui rakett, pigem nagu rong, mis ähkides ja puhkides sõitu alustab. Trummid olid nagu tavaliselt hakanud mängima jupp aega enne, kui Madsen jõudis loendamisega üheni. Nüüd ootas ta vaid ülejäänud orkestrit järele. Kõigepealt hakkas huilgama tromboon, siis määgis metsasarv vales tuuris, millele järgnesid kaks klarnetit peaaegu samas toonis. Mõlemad trompetistid, kaksikud Truls ja Trym Thrane, nokkisid parasjagu nina. Lõpuks õnnestus Petral tuubast mõni heli välja võluda ja Pergi lõi arglikult vastu suurt trummi.

      „Ei, ei, ei!” hüüdis Madsen meeleheitlikult ja vehkis tõrjuvalt taktikepiga. Aga täpselt nagu rongigi, oli Dølgeni kooliorkestrit raske peatada, kui see kord oli hoo sisse saanud. Ja kui nad pidama püüdsid jääda, kõlas see, nagu oleks terve tonn köögiriistu põrandale prantsatanud. Plärr! Klirr! Tuuut!

      Kui võimlas valitses lõpuks vaikus ja aknaruudud enam ei värisenud, võttis Madsen tumedad piloodiprillid eest:

      „Kullakesed! Kas te teate, kui kaua on jäänud 17. maini?”

      Keegi ei vastanud.

      Madsen ohkas. „Ei, ega ma lootnudki. Sest te ei tea ju isegi seda, millist lugu me mängime. Mis lugu see on, Trym?”

      Trym jättis ninanokkimise katki ja vaatas küsivalt vennale otsa.

      „Nii, Truls,” ütles Madsen. „Kas sa võiksid Trymi aidata?”

      Truls sügas trompetiga selga ja kissitas noodistatiivi poole silmi. „Mu noodid on vist vihma kätte jäänud, Madsen. Mõhkugi pole näha.”

      „Või siis nõnda,” lausus Madsen. „Me mängime igatahes „Jah, me armastame”. Norra hümni. Issand Jumal! Kas tõesti keegi peale Lise ei suuta nootigi lugeda? Või vähemalt ühe puhta tooni mängida?”

      Lise püüdis endal teiste pilke tundes klarneti taga võimalikult väikseks muutuda. Ta teadis nimelt väga hästi, mida need pilgud ütlesid. Nad ütlesid, et kuigi Madsen teda kiitis, ei pruugi ta arvata, et keegi neist tahaks tema sõber olla. Pigem vastupidi.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной,