lõppes sellega, et Barricini jäeti rahule. Kohtu-uurija külvas meeri kiidukõnedega üle ja viimase tublit käitumist kroonis loobumine kõigist pretensioonidest oja suhtes, mille pärast ta kolonel della Rebbiaga kohut oli käinud.
Kohalike kommete kohaselt improviseeris Colomba isa surnukeha ees kõigi kogunenud sõprade juuresolekul ballaadi. Selles valas ta välja kogu oma viha Barricinide vastu, keda otseselt mõrvas süüdistas ja venna kättemaksuga ähvardas. See oligi sama, väga populaarseks saanud ballaad, mida madrus miss Lydiale oli laulnud. Orso kuulis isa surmast Põhja-Prantsusmaal, palus puhkust, ent ei saanud. Esialgu uskus ta õe kirja järgi, et süüdi on Barricinid, aga peagi sai ta koopia kõigist juurdlusdokumentidest ning erakiri kohtunikult peaaegu veenis teda, et ainuke süüdlane oli bandiit Agostini. Igal kolmandal kuul sai ta Colombalt kirja, milles see kordas oma oletusi, nimetades neid tõendeiks. Need süüdistused ajasid Orso korsika vere vastu ta enda tahtmist keema ja mõnikord ei olnud ta kaugel sellest, et õe eelarvamusi jagada. Ometi kordas ta igas oma kirjas, et öe väidetel pole mingit kaalukat alust, mistõttu nad ei ärata vähimatki usaldust. Ta isegi keelas õel sellest edaspidi rääkida, ent asjata. Niiviisi möödus kaks aastat, misjärel ta poole palgaga erru arvati; ja ta kavatses kodumaale tagasi pööduda, kaugeltki mitte selleks, et kätte maksta inimestele, keda pidas süütuteks, vaid selleks, et panna õde mehele ja müüa maha oma väikesed valdused, kui nende eest saaks nii palju, et mandril elada.
VII
Kas äratas õe saabumine Orso hinges mälestuse kodukotusest uue jõuga või kannatas ta veidi oma tsiviliseeritud sõprade ees Colomba riietuse ja metsikute kommete pärast, aga järgmisel päeval teatas ta kavatsusest lahkuda Ajacciost ja naasta Pietranerasse. Sellegipoolest võttis ta kolonelilt lubaduse, et juhul, kui too suundub Bastiasse, ei jätaks ta kasutamata ulualust, mida Orso oma tagasihoidlikus häärberis võiks pakkuda, ja et vastutasuks garanteerib ta kolonelile jahi hirvedele, faasanitele, metssigadele ja muule.
Ärasõidu eelõhtul tegi Orso ettepaneku minna jahiretke asemel lahe kaldale jalutama. Ta ulatas miss Lydiale käsivarre ja võis temaga täiesti segamatult vestelda, sest Colomba oli jäänud linna oste tegema ning kolonel jooksis neist alatasa eemale kajakaid ja tormilinde laskma; seda möödujate suureks imestuseks, kes kuidagi ei mõistnud, kuidas võib niisuguse saagi peale püssirohtu raisata.
Nad läksid mööda kreeklaste kabeli juurde viivat teed, kust avaneb kauneim vaade lahele – nemad aga ei pööranud sellele mingit tähelepanu.
“Miss Lydia,” sõnas Orso pärast pikka, peaaegu piinlikuks muutuvat vaikimist. “Öelge avameelselt, mida te mu õest arvate.”
“Ta meeldib mulle väga,” vastas miss Nevil. “Rohkem kui teie,” lisas ta naeratades, “kuna on tõeline korsiklane, aga teie olete liialt tsiviliseeritud metslane.”
“Liialt tsiviliseeritud!.. Mis te nüüd! Niipea kui ma jala selle saare pinnale panin, tundsin, et lähen lausa vastu enda tahtmist uuesti metsikuks. Tuhanded koledad mõtted erutavad ja vaevavad mind…a mul on vaja teiega veidi vestelda, enne kui oma üksildusse sukeldun.”
“Veidi julgust, härra; vaadake, kuidas teie õde on saatusele alistunud, ja võtke eeskuju.”
“Ah, ärge laske end petta. Ärge uskuge, et see on alistumine. Ta pole öelnud mulle ühtki sõna, aga ma loen igast tema pilgust seda, mida ta minult ootab.”
“Ja mida ta lõppude lõpuks teist tahab?”
“Ah ei midagi…inult seda, et ma prooviksin, kas teie härra isa püss laseb inimesi niisama hästi kui põldpüüsid.”
“Mis te räägite! Ja mis mõtted need seesugused siis on! Te ju ise tunnistasite, et ta pole teile veel midagi öelnud. Te olete lausa kohutav!”
“Kui ta ei mõtleks kättemaksu peale, oleks ta kohe isast rääkima hakanud; ta ei teinud seda. Ta oleks nimetanud neid, kes tema arust – ma tean, et ta eksib, – mõrtsukad on. Aga ei! Ei ühtki sõna. Vaadake, see on sellepärast, et meie, korsiklased, oleme kaval rahvas. Õde saab aru, et ta ei hoia mind täielikult oma võimuses ega taha mind hirmutada, sest vastasel korral võiksin ma veel põgeneda. Aga ükskord, kui ta mu kuristiku äärele on viinud ja kui mu pea ringi hakkab käima, tõukab ta mu sügavikku.”
Ja Orso jutustas miss Nevilile isa surma mõningaid üksikasju ning esitas põhilised tõendid, mis kõik koos tema arvates kinnitasid, et mõrtsukas on Agostini.
“Mitte miski pole suutnud Colombat veenda,” lisas ta. “Nägin seda viimasest kirjast. Ta tõotas, et Barricinid surevad ja…äete, miss Nevil, kuidas ma teid usaldan…õib-olla nad polekski enam siin ilmas, kui mu õde ühe oma metsikust kasvatusest tuleneva eelarvamuse tõttu ei oleks veendunud, et kättemaks kuulub minu kui perekonnapea kohustuste hulka ja et siin on riivatud minu au.”
“Tõepoolest, härra della Rebbia, te laimate oma õde,” ütles miss Nevil.
“Ei, te ise ütlesite, et ta on korsiklane…a mõtleb seda mida teisedki. Kas teate, miks ma eile nii kurb olin?”
“Ei, aga juba mõnda aega olete süngete tujude ohver…eie tutvuse esimestel päevadel olite armastusväärsem.”
“Vastupidi, eile olin ma rõõmsam ja õnnelikum kui tavaliselt. Nägin, et olite mu õe vastu nii hea, nii leebe!.. Me, kolonel ja mina, tulime paadiga merelt. Ja teate, mida ütles mulle üks paadimees oma saatanlikus murdes: “Olete palju linde tapnud, Ors’ Anton’, aga varsti näete, et Orlanduccio Barricini on veel suurepärasem jahimees kui teie.””
“Ja mis siis neis sõnades nii kohutavat on? Kas siis osava jahimehe kuulsus on teile nii tähtis?”
“Kas te ei saa siis aru, et see närukael andis mõista, et mul pole julgust Orlanducciot tappa?”
“Teate, härra della Rebbia, te kohutate mind. Näib, et teie saare õhk ei too mitte ainult palavikku, vaid teeb ka hulluks. Milline õnn, et me varsti lahkume.”
“Mitte enne, kui olete Pietraneras käinud. Te lubasite seda mu õele.”
“Ja kui me oma lubadust ei täida, ootaks meid kindlasti mingi kättemaks?”
“Kas mäletate, neil päevil jutustas teie isa meile indiaanlastest, kes ähvardasid kompanii juhtkonda, et näljutavad end surnuks, kui nende nõudmisi õigeks ei tunnistata?”
“Kas see tähendab, et te näljutaksite end surnuks? Kahtlen. Te oleksite ühe päeva söömata ja siis tooks preili Colomba teile nii isuäratava bruccio,20 et loobute oma kavatsusest.”
“Te olete julm oma pilkamistega, miss Nevil; peaksite mulle halastama. Olen siin üksi. Mul pole peale teie kedagi, kes hoiaks mind hulluks minemast, nagu ütlesite; teie olite mu kaitseingel, ja nüüd..”
“Nüüd,” ütles miss Lydia tõsinedes, “nüüd on teil selle nii kergelt kõikuma lööva mõistuse toetamiseks teie meheau ja sõjaväelase väärikus ja..” jätkas ta lille noppima kummardudes, “kui see teile midagi tähendab, teie kaitseingli mälestus.”
“Ah, miss Nevil, kui ma vaid julgeksin mõelda, et teil on tõesti mingi huvi..”
“Kuulake, härra della Rebbia,” ütles miss Nevil veidi liigutatult. “Kuna te olete laps, kohtlen ma teid sellena. Kui ma väike olin, andis ema mulle ilusa kaelakee, mida ma palavalt ihaldasin; aga ta ütles: “Iga kord, kui sa selle kaela paned, tuleta meelde, et sa ei oska veel prantsuse keelt.” Kee kaotas mu silmis veidi oma väärtusest. Sellest oli saanud mulle otsekui süümepiin; kuid ma kandsin seda ja sain prantsuse keele selgeks. Kas näete seda sõrmust? See on egiptuse skarabeus, mis leiti, et te teaksite, püramiidist. See veider kujund, mida te võib-olla pudeliks peate, see tähendab inimelu. Meie maal on inimesi, kes leiaksid selle hieroglüüfi kuju väga sobiva olevat. See järgmine, see on kilp koos käega, mis hoiab oda: see tähendab võitlust, lahingut.