halbade mõtetega tuleb väljuda võitjana. – Aga tõepoolest, ma ei ole halb jutlustaja.”
“Ma mõtlen teie peale, miss Nevil, ja ütlen endale…”
“Öelge endale, et teil on sõbratar, kes oleks kurb, kui… kuuleks, et olete üles poodud. Peale selle teeks see liiga palju muret härradele kapralitele, teie eellastele.”
Nende sõnade saatel laskis ta naerdes Orso käe alt lahti ja jooksis isa poole:
“Isa, jätke need vaesed linnud rahule ja tulge koos meiega Napoléoni grotti unistama.”
VIII
Ärasõidus on alati midagi pidulikku, isegi kui lahkutakse vaid lühikeseks ajaks. Orso pidi koos õega teele asuma varavalges ja seepärast jättis ta miss Lydiaga hüvasti juba õhtul, sest ei uskunud, et viimane tema pärast oma laisklemisharjumustesse erandi teeks. Nende lahkumissõnad olid jahedad ja tõsised. Pärast vestlust mere ääres kartis miss Nevil, et on Orso vastu ehk liiga elavat huvi üles näidanud, Orsol omakorda olid südamel miss Lydia pilked, eriti aga tema pealiskaudne kõnetoon. Korraks uskus ta noore inglanna käitumises tärkava kiindumise märke vilksatavat; nüüd aga, neiu naljatlustest segadusse viiduna, otsustas ta, et ei kujuta tema silmis midagi muud peale lihtsalt tuttava, kes varsti ununeb. Suur oli aga tema imestus, kui hommikul koloneliga kohvi jooma istudes nägi ta miss Lydiat Colomba saatel sisse astumas. Ta oli tõusnud kell viis ja ühe inglanna, eriti aga miss Nevili jaoks oli see nii suur saavutus, et Orso võis meelitatud olla.
“Mul on kahju, et pidite endale täna hommikul tüli tegema,” ütles Orso. “Nagunii oli see mu õde, kes vaatamata minu nõuannetele teid üles äratas, ja ilmselt kirute te meid tublisti. Võib-olla soovite, et oleksin juba poodud?”
“Ei,” vastas miss Lydia väga tasa itaalia keeles, nähtavasti selleks, et isa aru ei saaks. “Aga eile te panite mu süütuid naljatusi pahaks ja ma ei tahtnud, et te läheksite siit halbade mälestustega oma alandlikust teenijannast. Mis kohutav rahvas te, korsiklased, olete! Head aega siis; peatse kohtumiseni, ma loodan.”
Ja ta ulatas Orsole käe.
Orso ei osanud vastuseks teha muud kui ohata, Colomba astus venna juurde, viis ta akna alla ja rääkis temaga veidi tasakesi, näidates midagi, mida hoidis mezzaro all.
“Preili, mu õde soovib teile iseäraliku kingituse teha,” ütles Orso miss Nevilile, “aga meil, korsiklastel, pole suurt midagi kinkida… peale poolehoiu… mida aeg ei hävita. Õde ütles, et vaatasite huviga seda pistoda. See on perekonna aare. Võimalik, et ta kuulus kunagi ühele neist kapraleist, tänu kellele mul oli au teiega tutvuda. Colomba pidas seda nii hinnaliseks, et küsis mult kinkimiseks luba, aga mina, ausalt öelda, ei tea, kas nõustuda, sest kardan, et te naerate meid välja.”
“Pistoda on võrratu,” ütles miss Lydia, “aga see on perekonna relv ja ma ei saa seda vastu võtta.”
“See ei ole isa pistoda,” hüüatas Colomba kähku. “Selle kinkis kuningas Teodoro21 minu ema ühele vanavanemale. Preili teeb meile suurt rõõmu, kui kingi vastu võtab.”
“Näete, miss Lydia,” ütles Orso, “ärge põlake ära kuninga pistoda.”
Asjaarmastaja jaoks on kuningas Teodoro reliikviad lõpmata palju hinnalisemad kui mõne võimsa monarhi omad. Kiusatus oli suur ja miss Lydia kujutas juba ette muljet, mida see relv avaldaks lakklaual tema korteris Saint-Jamesi platsil.
“Aga armas Colomba,” võttis ta pistoda kõheldes kätte nagu inimene, kes tahaks kingiga soostuda, ja saatis Colombale oma kõige võluvama naeratuse. “Ma ei või… ja ei julge teid lasta niiviisi relvitult ära minna.”
“Mu vend on minuga,” ütles Colomba uhkelt, “ja meil on hea püss, mille teie isa meile andis. Orso, kas te laadisite selle?”
Miss Nevil sai pistoda ja Colomba nõudis, et ta maksaks selle eest ühe sou, mis hoiaks ära ohu, mida kätkeb endas sõpradele lõike- või torkerelvade kinkimine.
Lõpuks tuli lahkuda. Orso surus veel kord miss Nevili kätt; Colomba suudles teda, siis aga ulatas oma roosad huuled kolonelile, kelles see korsika viisakus täielikku imetlust äratas. Salongi aknast nägi miss Lydia venda ja õde hobuste selga istuvat. Colomba silmis säras õel rõõm, mida miss Lydia seal varem polnud märganud. See pikk tugev, fanaatiliselt barbarlikule aumõistele andunud naine, kes uhkelt pilkava naeratase saatel noore, otsekui õudseks sõjakäiguks relvastatud mehe minema viis, meenutas talle Orso kartusi ja ta arvas nägevat, kuidas paha vaim leitnanti hukatusse tirib. Orso oli juba hobuse seljas, kui ta pea tõstis ja miss Lydiat silmas. Kas aimas ta miss Lydia mõtteid või tahtis ta lihtsalt viimase hüvastijätusõna öelda, aga ta võttis egiptuse sõrmuse, mille ta paela otsa oli riputanud, ja tõstis selle huultele. Miss Lydia astus punastades akna juurest eemale; siis, peaaegu otsekohe toibudes, nägi ta korsiklasi oma väikestel hobustel kiire galopiga eemalduvat ja mägede poole suunduvat. Pool tundi hiljem näitas kolonel talle pikksilmast, kuidas nad piki lahe teist kallast sõitsid, kus Orso sageli pead linna poole pööras. Lõpuks kadus ta soo taha, mille asemel praegu võrsub kena noor mets.
Peeglisse vaadates leidis miss Lydia, et on kahvatu.
“Mida see noor mees minust küll mõtleb?” küsis ta. “Ja mida mõtlen mina temast? Ja miks?.. Reisitutvust!.. Miks ma Korsikale tulin?.. Oh ei, ma ei armasta teda… ei-ei, pealegi on see võimatu… ja Colomba… Naoks nutunaine, kes kannab suurt pistoda!” Ja ta märkas, et hoiab kuningas Teodoro pistoda käes. Ta viskas selle tualettlauale. “Colomba Londonis, Almacki palees tantsupeol… Suur jumal, ta oleks seal tõeline emalõvi!22 Võimalik, et ta lööks laineid… Orso armastab mind, olen kindel… See on romaanikangelane, kelle seiklused ma katkestasin… Aga kas ta tõesti tahab oma isa eest korsika moodi kätte maksta?.. Midagi Conradi23 ja dändi vahepealset… Olen tast päris dändi teinud, ainult seesuguse, kes riietub korsiklasest rätsepa juures!”
Ta viskus voodile ja püüdis uinuda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ja ma ei hakka siin jätkama tema monoloogi, milles ta rohkem kui sada korda endale kinnitas, et härra della Rebbia pole temale kunagi midagi tähendanud, ei tähenda ka praegu ega saa ka kunagi tähendama.
IX
Orso oli samal ajal koos õega teel. Esialgu ei lasknud hobuste kiire liikumine neid vestelda, aga kui liiga järsud tõusud sundisid ratsusid sammu käima, vahetasid teelised mõne sõna sõprade kohta, kellest nad äsja olid lahkunud. Colomba rääkis õhinal miss Nevili ilust, tema heledatest juustest ja armsast olekust. Siis küsis ta, kas kolonel on tõepoolest nii rikas, nagu näib, ja kas preili Lydia on ta ainuke tütar.
“See võib hea partii olla,” arvas ta. “Paistab, et tema isa on teie vastu väga lahke…”
Ja kui Orso midagi ei vastanud, jätkas ta:
“Kunagi oli meie perekond rikas, praegu on ta veel üks saare lugupeetavamaid. Kõik need signore’d24 on sohilapsed. Suursugusust on veel vaid kapralite perekondades ja teate, Orso, et te põlvnete saare esimestest kapralitest. Te teate, et meie perekond on pärit sealtpoolt mägesid25 ja et siia kaldale sundisid meid tulema kodusõjad. Kui mina oleksin teie asemel, Orso, ma ei kõhkleks, ma küsiksin kolonelilt miss Nevili kätt… Orso kehitas õlgu.) Tema kaasavara eest ostaksin ma Falsetta metsa ja meie maja juures olevad viinamarjaväljad; ma ehitaksin uue ilusa tahutud kividest maja ja lisaksin ühe korruse vanale tornile, kus Sambucuccio krahv Arrigo bel Missere26 ajal nii palju maure tappis.”
“Colomba, sa oled hull,” vastas Orso galopeerides.
“Te olete mees, Ors’ Anton’, ja teate kahtlemata paremini kui üks naine, mis te tegema