albumisse kirjutaksite. Ma tõlgin selle inglise keelde ja lasen viisistada.”
Tubli kolonel, kes ei olnud sõnagi aru saanud, ühines tütre kiitva arvamusega ja lisas:
“Kaelustuvi, kellest te räägite, preili, kas pole see just see lind, keda me täna röstitult sõime?”
Miss Nevil tõi albumi ja polnud mitte vähe üllatunud, nähes improviseerijat iselaadi viisil paberit kokku hoides oma laulu kirjutavat. Selle asemel, et üksteise all paikneda, järgnesid värsid üksteisele ühes reas, nii palju kui paberi laius võimaldas, mitte vastates niiviisi luuleteose kompositsiooni tuntud definitsioonile: “Väikesed ebavõrdse pikkusega read, tühi pind mõlemal pool.” Veel võis teha mõningaid märkusi preili Colomba veidi kapriisse õigekirja kohta, mis miss Nevili enam kui üks kord muigama pani ja Orso vennalikule uhkusele samal ajal piina valmistas.
Kui magamamineku aeg saabus, eemaldusid tütarlapsed oma tuppa. Seal, kaelakeed, kõrvarõngaid ja käevõrusid ära võttes, märkas miss Lydia, kuidas ta seltsiline tõmbas kleidi alt välja mingi pika korsetivarva taolise eseme, mis oli aga siiski teistsuguse vormiga. Colomba pistis selle hoolikalt ja peaaegu vargsi oma laual oleva mezzaro alla; siis laskus põlvili ja asus andunult palvetama. Kaks minutit hiljem oli ta voodis. Loomult väga uudishimulik ja lahtiriietumisel aeglane nagu inglanna kunagi, astus miss Lydia lauale lähemale. Teeseldes, et otsib nööpnõela, kergitas ta mezzaro’t ning märkas küllaltki pikka, huvitava pärlmutri- ja hõbedakaunistusega pistoda; see oli tähelepanuväärse töötlusega vanaaegne relv, väga hinnaline ese asjaarmastaja jaoks.
“Kas siin on tarvilik, et neiud kannaksid seda pisikest asjakest põues?” küsis miss Nevil naeratades.
“Väga tarvilik,” vastas Colomba ohates. “Nii palju on kurje inimesi.”
“Ja kas teil oleks tõesti julgust sellega niisugune hoop anda?”
Ning miss Nevil, pistoda käes, vehkis nagu teatris, ülevalt alla.
“Jaa, kui vaja,” vastas Colomba oma õrna ja musikaalse häälega, “selleks, et kaitsta ennast või oma sõpru… Aga seda ei tule hoida niimoodi, nii te võite iseennast vigastada, kui isik, keda soovite tabada, kõrvale tõmbub.” Ja ta tõusis istukile: “Hoidke nii, kui lööte. Nii on surmav. Õnnelikud inimesed, kellel selliseid relvi vaja pole!”
Ta ohkas, langetas pea padjale ja sulges silmad. Võimatu oli ette kujutada kaunimat, üllamat ja süütumat peakest. Et Minervat voolida, poleks Pheidias osanud soovida paremat modelli.
VI
Horatiuse juhtnööride kohaselt olen kohe asunud in medias res.18 Nüüd, kui kõik magavad, nii kena Colomba kui ka kolonel ja tema tütar, kasutan aega, et lugejale teatavaks teha mõned asjaolud, millega ta peaks kursis olema, kui tahab põhjalikult sellesse tõsielulisse loosse süveneda. Lugeja teab juba, et kolonel della Rebbia, Orso isa, mõrvati; ent Korsikal ei käi see kaugeltki nii nagu Prantsusmaal, kus teid mõrvab esimene ettejuhtuv põgenenud sunnitööline, kes ei leia paremat vahendit teie lauahõbeda röövimiseks. Korsikal surrakse vaenlase kae läbi; ainult et sageli on ülimalt raske öelda, mis põhjusel vaenlasi omatakse. Paljud sugukonnad vihkavad üksteist iidsest harjumusest ja pärimus selle vihkamise esialgsest põhjusest on ammuilma hääbunud.
Suguvõsa, kuhu kuulus kolonel della Rebbia, vihkas mitmeid teisi, eriti aga Barricinisid. Mõned rääkisid, et XVI sajandil keegi della Rebbia olevat võrgutanud ühe Barricini neiu ja seejärel teotatud tütarlapse sugulase poolt surnuks pistetud. Teised kirjeldasid, tõtt-öelda, juhtunut küll teisiti, väites, et võrgutatu oli della Rebbia ja pussitatu Barricini. Niisiis, kasutades tavakohast väljendit, kahe maja vahel seisis veri. Vastupidiselt kehtivatele kommetele ei olnud see mõrtsukatöö esile kutsunud teisi; seda sellepärast, et Genua valitsus jälgis nii della Rebbiaid kui ka Barricinisid, noored olid kodumaalt välja saadetud ja mõlemad suguvõsad mitme põlve vältel oma energilistest esindajatest ilma jäetud. Möödunud sajandi lõpul läks üks della Rebbia, teenides Napolis ohvitserina, mängupõrgus tülli sõjaväelastega, kes muude solvangute hulgas nimetasid teda korsika kitsekarjuseks; mees haaras mõõga, kuigi oli üksi kolme vastu, ja ta käsi oleks käinud kehvasti, kui mitte keegi võõras, kes samas paigas mängis, poleks röögatanud: “Ka mina olen korsiklane!” ja talle appi rutanud. See võõras oli üks Barricini, kes oma kaasmaalast ei tundnud Kui asja selgitama asuti, järgnes nii ühelt kui ka teiselt poolelt lõputuid viisakusavaldusi ning igavese sõpruse tõotusi; sest vastupidi sellele, mis toimub saarel, leiavad korsiklased mandril hõlpsasti ühise keele. Seda on selgesti näha ka nimetatud juhtumist: della Rebbia ja Barricini olid südamesõbrad seni, kuni viibisid Itaalias; Korsikale tagasi tulnud, kohtusid nad haruharva, kuigi elasid samas külas. Ja kui nad surid, räägiti, et nad polnud viie või kuue aasta jooksul sõnagi vahetanud. Nende pojad elasid samal viisil, etiketi järgi, nagu saarel öeldakse. Üks neist, Ghilfuccio, Orso isa, hakkas sõjaväelaseks; teine, Guidice Barricini, advokaadiks. Saanud perekonnapeadeks ja olles eri elukutsega, polnud neil peaaegu mingit võimalust kohtuda või teineteisest midagi kuulda.
Aga ühel 1809. aasta päeval luges Giudice Bastias ajalehest, et kapten Ghilfuccio on aumärgi saanud, ja ütles tunnistajate juuresolekul, et see polevat mingi üllatus, kui arvesse võtta, et kindral*** soosib della Rebbiaid. See räägiti Ghilfucciole Viinis ette, kes omakorda lausus ühele kaasmaalasele, et Korsikale tagasi pöördudes leiab see Giudice ilmselt rikka olevat, sest too teenib rohkem kaotatud kui võidetud kohtuasjadelt. Senini pole teada, kas ta püüdis sellega vihjata, et advokaat pettis oma kliente, või piirdus ta vaid algelise tõega, et vilets kohtuasi toob juristile rohkem sisse kui korralik protsess. Oli kuidas oli, aga advokaat Barricini sai pilkest kuulda ja jättis selle meelde. Aastal 1812 pürgis ta kommuuni meeri kohale ja oli suuri lootusi, et ta selleks ka saab, kui kindral*** prefektile kirjutas ja talle hoopis üht Ghilfuccio naise sugulast soovitas. Prefekt kiirustas kindrali soove täitma ja Barricini ei kahelnud, et võlgnes oma läbikukkumise Ghilfuccio intriigidele. Pärast keisri kukutamist 1814. aastal kuulutati kindrali soosik bonapartistiks ja asendati Barriciniga. Viimane omakorda tagandati Saja päeva ajal; aga pärast neid tormilisi sündmusi sai ta uuesti nii meeri pitsati kui ka perekonnaseisu nimekirjad hiilgavalt oma valdusse.
Sellest hetkest alates säras tema õnnetäht heledamalt kui kunagi varem. Poole palgaga erru arvatud ja Pietranerasse naasnud kolonel della Rebbia pidi vastu seisma üha sagenevatele salasepitsustele; kord nõuti talt kohtu korras hüvitust kahjude eest, mille ta hobune oli härra meeri tarade taga tekitanud, kord nõudis viimane kiriku põranda remondi ettekäändel, et eemaldataks katkine kiviplaat, mis kandis della Rebbia vappi ja kattis ühe selle sugukonna liikme hauda. Kui kitsed sõid ära koloneli noored taimed, leidsid loomade omanikud meeri juures kaitset; üksteise järel vallandati ja asendati Barricinide pooldajatega Pietranera vürtspoodnikust postkontoriülem ja külavaht, vana vigane soldat; mõlemad olid della Rebbiate kaitsealused.
Koloneli naine avaldas surres soovi, et ta maetaks väiksesse metsatukka, kus ta jalutada oli armastanud; jalamaid kuulutas meer, et kuna tal pole volitusi eraldi seisvate matmiskohtade väljaandmiseks, tuleb proua sängitada kommuuni surnuaiale. Raevunud kolonel teatas, et kuni volitused tulevad, maetakse tema naine sinna, kuhu soovis, ja laskis metsa haua kaevata. Meer omalt poolt laskis kalmistule teha samasuguse ja kutsus välja sandarmid, et, nagu ütles, jõud jääks seaduse poolele. Matuste päeval olid mõlemad seltskonnad kohal ja oli karta, et ühel heaal momendil läheb lahti kähmluseks proua della Rebbia jäänuste valdamise pärast. Umbes nelikümmend lahkunu omaste poolt kohalekutsutud hästirelvastatud talumeest sundisid küreed kirikust väljudes metsa poole suunduma; meer oma kahe poja, hoolealuste ja sandarmitega teiselt poolt oli tulnud vastasrinnet moodustama. Kui ta ilmus ja nõudis, et matuserong tagasi läheks, võeti ta vastu vile ja ähvardustega; arvuline ülekaal oli meeri vastaste poolel, kes näisid väga kindlameelsed. Mõnedki püssid tõmmati teda nähes vinna; räägitakse, et üks karjus pani oma jao koguni palge, aga kolonel võttis selle ära ja ütles: “Et keegi