mulle andeks, et ma ilma teie loata tulin, aga ma kuulsin sõpradelt, et olete saabunud, ja mulle oli nii suureks lohutuseks teid näha…”
Orso suudles teda veel kord; siis pöördus ta koloneli poole:
“See on mu õde, keda ma iialgi poleks ära tundnud, kui ta ise oma nime poleks öelnud. – Colomba, kolonel sir Thomas Nevil. – Kolonel, andke mulle andeks, aga ma ei saa täna koos teiega lõunatada… Mu õde…”
“Aga kus kuradi kohas te tahate siis süüa, kulla mees,” hüüatas kolonel. “Te teate väga hästi, et selles neetud võõrastemajas on olemas üksainuke lõunasöök ja see on meie jaoks. Preili teeb mu tütrele suurt rõõmu, kui meiega ühineb.”
Colomba vaatas vennale otsa, kes ei lasknud end kaua paluda, ja kõik astusid võõrastemaja suurimasse tuppa, mida kolonel tarvitas nii salongi kui ka söögitoana. Kui preili della Rebbiat esitleti miss Nevilile, tegi ta sügava reveransi, aga ei öelnud ühtki sõna. Võis näha, et ta oli väga hirmunud ja et see võis olla ta elus esimene kord, kus ta viibis võõras ning veel sedavõrd kõrges seltskonnas. Ometi polnud tema käitumises midagi, mis oleks reetnud provintsitari. Tema kohmakuse korvas omapära. Just seetõttu ta miss Nevilile meeldiski; ja kuna võõrastemajas, mille kolonel koos saatjaskonnaga oli enda alla haaranud, polnud vaba tuba, läks miss Lydia vastutulelikkuses või uudishimus nii kaugele, et pakkus välja võimaluse lasta preili della Rebbiale teha ase tema enese kambrisse.
Colomba pomises mõne tänusõna ja kiirustas miss Nevili toatüdrukule järele, et teha oma tualetis väikesed korrastused, mis on vajalikud pärast tolmus ja päikeses kulgenud ratsasõitu.
Salongi tagasi tulles seisatas ta koloneli püsside ees, mis jahimehed olid just nurka pannud.
“Ilusad relvad,” ütles ta. “On need teie omad, vend?”
“Ei, need on koloneli inglise püssid. Nad on samavõrd head kui ilusad.”
“Ma tahaksin väga, et teil oleks samasugune relv,” ütles Colomba.
“Nendest kolmest üks kuulubki juba della Rebbiale,” hüüatas kolonel. “Ta oskab seda nii suurepäraselt kasutada. Näiteks täna – neliteist lasku ja neliteist looma!”
Ja kohe läks lahti suuremeelsuse lahing, millest Orso väljus võidetuna. Colombale pakkus see suurt rahuldust, mida oli selgesti näha tema seni nii tõsisel näol äkitselt vallandunud lapseliku rõõmu järgi.
“Valige, mu sõber,” ütles kolonel.
Orso keeldus.
“Olgu! Las teie preili õde valib teile.”
Colomba ei lasknud seda endale kaks korda öelda: ta võttis relvadest vähem kaunistatu, mis oli aga oivaline suurekaliibriline Mantoni püss.
“See peaks hästi märki tabama,” ütles ta.
Vend ei osanud kuidagi koloneli tänada ja teda päästis kimbatusest sobival hetkel serveeritud lõuna. Miss Lydia oli vaimustuses, kui nägi, et Colomba, kes pärast puiklemist nõustus lauda istuma ainult tänu venna pilgule, lõi enne sööma asumist korraliku katoliiklase kombel risti ette.
“Väga hea,” ütles ta endamisi. “Tõeline ürginimene.”
Ja ta otsustas teha rohkesti huvitavaid vaatlusi selle Korsika vanu kombeid esindava noore neiu kohta. Mis puutub Orsosse, siis tema oli ilmselt veidi ärevil, kartes kahtlemata, et õde võib teha või öelda midagi, mis reedab ta külapäritolu. Aga Colomba jälgis teda lakkamatult ja sättis kõik oma liigutused venna omade järgi. Vahetevahel silmitses ta venda mingil kummalisel kurval ilmel; ja siis, kui Orso silmad kohtusid tema omadega, oli vend see, kes pilgu mujale pööras, nagu tahtnuks ta vältida küsimust, mille õde talle mõttes esitas ja mida ta liigagi hästi mõistis. Räägiti prantsuse keeles, kuna koloneli itaalia keel oli vilets. Colomba sai prantsuse keelest aru ja hääldas päris kenasti neid väheseid sõnu, mida ta pererahvaga oli sunnitud vahetama.
Märganud venna ja õe vahel valitsevat iselaadset pinget, päris kolonel pärast lõunat oma tavalise otsekohesusega, kas Orso ei sooviks preili Colombaga nelja silma all vestelda, ja pakkus, et sellisel juhul võiksid nad tütrega kõrvaltuppa eemalduda. Kuid Orso kiirustas tänades vastama, et neil on Pietraneras küllalt aega vestelda. Pietranera oli küla, kust ta pärines.
Kolonel võttis diivanil sisse oma harjunud koha ja miss Nevil, katsetanud mitmeid vestlusteemasid ja kaotanud lootuse panna kaunis Colomba rääkima, palus Orsot, et see loeks Dantet, kes oli tema lemmikpoeet. Orso valis “Põrgust” laulu, kus on Francesca da Rimini episood, ja asus lugema, rõhutades püüdlikult neid ülevaid tertsiine, mis nii hästi kujutavad ohte, mis tekivad, kui lugeda kahekesi raamatut armastusest. Sedamööda, kuidas ta luges, nihkus Colomba lauale lähemale ja tõstis pea, mida ta seni langetatult oli hoidnud. Tema pärani silmad sädelesid erilise leegiga: ta punastas ja kahvatas vaheldumisi, niheldes toolil. Itaalia imetlusväärne olemus ei vaja selleks, et poeesiast aru saada, mingit pedanti, kes talle ilu lahti mõtestaks.
Kui lugemine lõppes, hüüatas ta:
“Kui ilus! Vend, kes selle tegi?”
Orso sattus kergesse kimbatusse ja miss Lydia vastas naeratades, et see oli Firenze poeet, kes suri mitu sajandit tagasi.
“Ma annan sulle Pietraneras Dantet lugeda,” lubas Orso.
“Mu jumal, kui ilus see on!” kordas Colomba ja deklameeris kolme või nelja tertsiini, mis talle meelde olid jäänud; algul vaikselt, seejärel, innustudes, täiel häälel hoopis enama väljendusrikkusega kui vend.
Miss Lydia oli üllatunud:
“Paistab, et te armastate luulet väga. Kuidas ma teid kadestan õnne pärast lugeda Dantet nagu uut raamatut.”
“Näete, miss Nevil, milline jõud on Dante värssidel,” ütles Orso. “Nad liigutavad isegi väikest metslast, kes ei tea midagi peale meieisa… Aga ma eksin; mulle tuleb meelde, et Colomba on asjatundja. Lapsena püüdis ta värsse luua ja isa kirjutas mulle, et ta on kõige suurem voceratrice nii Pietraneras kui ka selle ümbruskonnas kahe ljöö kaugusel.”
Colomba heitis vennale anuva pilgu. Miss Nevil oli kuulnud korsika improviseerijaist ja põles soovist mõnda neist kuulda. Seepärast tõttas ta Colombat paluma, et see oma talenti demonstreeriks. Orso, olles endale pahane, et õe poeedikalduvusi üldse meenutas, püüdis vahele astuda. Asjata kinnitas ta, et pole olemas midagi lihtlabasemat kui korsika ballaadid, asjata protesteeris, et korsika värsside lugemine pärast Dantet on oma maa reetmine, kõik see ainult kannustas miss Nevili kapriisi ja lõpuks oli ta sunnitud õele ütlema:
“Olgu! Improviseeri midagi, aga hästi lühidalt.”
Colomba ohkas, kinnitas minutiks pilgu laual olevale linale, siis laetaladele; lõpuks kattis ta käega silmad, nagu need linnud, kes rahunevad ja arvavad, et on nähtamatud, kui nad ise midagi ei näe, ja laulis või õigemini deklameeris ebakindlal häälel järgmise serenaadi.
Orus, kaugel mägede taga, – päike paistab siin iga päev vaid ühe tunni; – seal orus on väike maja, – ja rohi kasvab selle lävel. – Uksed, aknad on alati suletud. – Suitsu ei tõuse korstnast. – Aga keskpäeval, kui ilmub päike, – avaneb üks aken, – ja vaenelaps istub, kedrates lõnga: – ta ketrab ja laulab töötades – kurba laulu; – aga ta laulule ei vasta keegi. – Ühel päeval, ühel kevadisel päeval, – laskus kaelustuvi naabruses olevale puule, – ja kuulis tütarlapse laulu. – “Tütarlaps,” ütles ta, “sa ei nuta üksi. – Kuri raudkull röövis mult kaaslase.” – “Kaelustuvi, näita mulle röövijat-raudkulli; – olgu ta või pilvede kõrgusel, – otsekohe lasen ta maha. – Aga kes annab mulle, vaesele tüdrukule, tagasi mu venna, – mu venna, kes on nüüd kaugel maal?” – “Tütarlaps, ütle mulle, kus su vend on. – ja mu tiivad kannavad mind temani.”
“Milline