juba mõnusast kõrgest klaasist jääteest.
«Skorpionid!» karjus ta naine otse talle näkku.
«Mida?»
«Meil on skorpionid!» Lena haaras tal käest ja tiris kööki.
«Vaata!» Ta osutas läbipaistvast plastikust katuseaknale. Kolm umbes viieteist sentimeetri pikkust skorpioni, teravad siluetid piimjal plastikul. Üks neist liigutas.
«Heldene aeg.»
«Heldene aeg!» Lena lõi tuttaval kombel käed puusa ja põrnitses skorpione. «Mida nüüd teha?»
«Võiksime neile nimed panna.»
«John.»
«Ei tea.» Ta avas külmkapi. «Kutsume kahjuritõrje.»
«Nad käisid eile. Nemad ilmselt skorpionid välja sussutasidki.»
John valas endale klaasi külma jääteed ja lisas kaks pakki kunstlikku suhkruasendajat. «Ma räägin Julioga, aga sa ju tead, et nad on alati siin olnud. Nad ei sega kedagi.»
«Mind segavad nad küll ikka päris korralikult.»
Ta naeratas. «Olgu, ma räägin Julioga.» Piilus ahju. «Oled sa õhtusöögile mõelnud?»
«Tee, mida tahad, kullake. Mina ei mõtlegi seal seista, kui kolm… mürgist… lülijalgset mu pea kohal varitsevad.»
«Valmis kaela kargama,» tähendas John ja vaatas veel kord üles. Nüüd olid ainult kaks skorpioni nähtaval ja see võttis ebamugavusest võdisema.
«Juliot polnud kodus, kui ma neid umbes tund aega tagasi märkasin.»
«Ma lähen vaatan.» John läks alumisele korrusele ja leidis, et majaomanik Julio oli tõesti kodus, aga ei hoolinud nende probleemist suuremat. Ta nõustus, et ilmselt oli kahjuritõrje nad välja ajanud, arvas, et küllap nad peagi oma urgu tagasi ronivad, ja andis Johnile kärbsepiitsa.
John jättis kärbsepiitsa Lenale, andis talle kindla käsu vange mitte võtta ja kõndis paari kvartali kaugusel asuvasse Hiina restorani. Ta naasis paari karbitäie toiduga, nad sõid elutoas ja klõbistasid vaikides pulkadega, kuulatades väikeste jalakeste tatsumist.
«Kohtasin täna päris ehtsat petturit.» Ta poetas visiitkaardi nende vahele diivanilauale.
«Konsultant?» luges Lena.
«Tal oli hullumeelne plaan kadunud lugude võltsimiseks.» Lena teadis neist lugudest rohkem kui üheksakümmend protsenti elukutselistest hemingwaytajatest. Johnile meeldis valjusti mõelda.
«Ah need lood,» sõnas Lena end ette valmistades.
«Mõte polnudki nii halb, ehkki minu jaoks pisut kuritegelik.» Ta keskendus hetkeks libedale Moo Goo Gai Pan’ile. «Sellega võiks teenida miljoneid.»
Ta oli toidukarbi kohale kummardunud. Lena põrnitses tema kiilanevat pealage. «Mida ta täpselt silmas pidas?»
«Me ei hakanud seda kuigi üksikasjalikult läbi mõtlema. Tuleks leida…» Ta silmad kiskusid pisut kõõrdi ja Lena teadis, et ta loeb mõnd tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvat lehekülge. «Jah. 1921. aasta kaasaskantav Corona, selline, mille Hadley talle enne abiellumist kinkis. Tuleks otsida vana paberit ja lood kirja panna. Sotheby kirjastusse viia. Siis oleks elu lõpuni raha laialt. Ongi kõik.»
«Sa jätsid vangla mainimata.»
«Kõigest pisiasi. Muidugi tuleks ka lood valmis teha. See võtaks mitu nädalat. Äkki saaks kõigepealt vangi minna, seal lood kirjutada ja need vabanedes maha müüa.»
«Sa oled imelik, John.»
«Mina teda igatahes ei julgustanud.»
«Võib-olla oleksid pidanud. Paar miljonit kuluks järgmisel aastal marjaks ära.»
«Küll me hakkama saame.»
«’Küll me hakkama saame.’ Sa muudkui ütled seda. Kust sa tead? Sina pole kunagi pidanud ‘hakkama saama’.»
«Hea küll, siis me ei saa hakkama.» Ta kraapis viimased praetud riisi raasud kokku. «Me ei jaksa enam üüri maksta ja meid visatakse tänavale. Elame soojaresti peal pappkastis. Pead oma keha müüma, et mulle odavat veini osta. Vähemalt oleme me õnnelikud, kallis.» Ta vaatas unistavalt naise poole. «Vaesed, aga õnnelikud.»
«Õnnest pilves.» Lena heitis visiitkaardile veel ühe pilgu. «Kust sa tead, et ta on pettur?»
«Ei teagi, ta jättis müügimehe mulje. Ütles, et tegeleb nüüd kaubandusliku kalapüügiga, aga see ei tundunud talle eriti meeldivat.»
«Aga ta ei rääkinud oma kuritegelikust minevikust?»
«Mk-mm. Mulle jäi lihtsalt mulje, et ta ei raiska eetika ja moraali pärast muretsemisele aega.» John tõstis oma Mont Blanci pastaka. «Ta põrnitses seda, enne kui end tutvustama tuli. Küllap tundis raha lõhna.»
Lena torkas mõlemad pulgad oma aurutatud riisi karpi ja asetas selle otsustavalt lauale. «Küsime tema käest.»
«Ta on libe sell, Lena. Ta ei meeldiks sulle.»
«Ma pole kunagi tõelist petturit kohanud. See oleks lõbus.»
Ta kiikas hämarduvasse kööki. «Kas teed siis midagi süüa?»
Lena järgis tema pilku, oodates, et näeb koletisi. «Kui sa juures valvad.»
4. Romantika on surnud alapealkiri
Ega ikka ei ole küll
«Tööd oleks omajagu,» arvas Castle pastakastme jääke küüslauguleivaga kokku lükates. «Mitte nagu see Howard Hughes või Hitleri päevikud.»
«Oled asja uurinud.» Johni keel oli pisut pehme. Ta oli ostud kaks liitrit Portugali veini, odava Chianti moodi korvpudeli, mille sisu polnud eriti hea, aga pärast paari esimest klaasi kõlbas küll. Johnile oli juba mõnda aega kõlvanud.
«Jah, käisin raamatukogus. Mis Hitleri päevikute võltsijatesse puutub, siis keegi polnud päris päevikuid näinudki. Nad lihtsalt uurisid tema käekirja ja lugesid, mida ta päevast päeva tegi. Howard Hughesiga oli samuti, aga see käis veel lihtsamalt, sest enamjaolt ei teadnud keegi niikuinii, mida ta üldse tegi. Istus muudkui oma toas.»
«Kui ma õigesti mäletan, oleks Hughesi võltsing peaaegu õnnestunud,» lausus John. «Kui Hughes ise poleks sõna võtnud…»
«See oli sitaks julge temp. Vabandust, Lena.» Lena vehkis käega ja naeris. «Nad üritasid Hughesi võltsida juba tema eluajal.»
«Kuidas Hitleri mehed alt läksid?» uuris Lena.
«Selle juures oli huvitav, kui paljusid nad ninapidi vedasid. Pärast väitsid kõik, et tegu oli väga kehva võltsinguga, aga võiksin kihla vedada, et enne investeerisid ajalehed loosse miljoneid. Näitasid päevikuid parimatele hitleroloogidele ja nad kõik arvasid, et tegu on ehtsa materjaliga.»
«Sest nad tahtsid, et see oleks ehtne,» tähendas Lena.
«Jah, aga ühes paberilehes leidus kemikaali, mida enne 1945. aastat ei kasutatud. See oli neist rumal.»
«Inimesed tahaksid, et Hemingway lood oleksid tõelised,» ütles Lena vaikselt Johnile.
Johni pilk oli tardunud lauale, kus mõned eksinud spagetijupid plastikkausis kuivasid. «See oleks ebaaus.»
«Seda kindlasti,» sõnas Castle reipalt. «Aga mitte just pangarööv.»
«Ränk eksimus intellektuaalse… intellektuaalse…»
«Sul on ammu uneaeg, John,» lausus Lena. «Me koristame ise ära.» John noogutas, lükkas end lauast eemale ja tatsus raskel sammul magamistoa poole.
Lena ei öelnud sõnagi, kuni kuulis voodivedrude kriuksumist.
«Ta pole alati selline,» sõnas ta siis tasa.
«Jah, ta pole joodiku moodi.»
«Tal on olnud raske aasta.» Lena valas oma klaasi täis. «Minul