seda raamatust nimega «Džunglitavad». Olin siis kaheksa-aastane ja uskusin iga sõna.»
«Meil tuli mõte, kuidas kõike seaduslikult teha. Kas sa üldse kuulad?»
«Mhm. Anna mulle päris suhkrut ja natuke piima.»
Ta valas piima tassi ja pistis mikrolaineahju soojenema. «Võib-olla peaksime sellest hiljem rääkima.»
«Ei-ei. Hemingway võltsing. Mõtlesite välja, kuidas seda seaduslikult teha. Räägi edasi. Olen üks suur kõrv.»
«Peaksid kirjastajale ütlema, millega tegu, seletama, et kirjutasid selle ise ja lasid autentseks teha.»
«Jah, sellel oleks turgu küll.»
«Võiks olla. Peaksime huvi tekitama, aga see on võimalik.» Sai hüppas rösterist välja ja ta tõi selle koos kahe kohvitassiga kandikul elutuppa. «Saad aru, võltsitud käsikiri on ainult osa raamatust.»
«Ma ei saa aru.» Ta rebis röstsaia ribadeks, et see kangesse Kuuba kohvisse kasta.
«Ülejäänud raamat oleks su oma teksti lahtiseletus.»
«Kui see petis teab, mis asi on lahtiseletus, oskan mina seife muukida.»
«See oli minu mõte. Tegelikult kirjutad hoopis raamatut Hemingway kohta. Kasutad oma teksti erinevate väidete illustreerimiseks. ‘Kirjutasin nii, mitte naa, sest…’»
«See oleks teine asi,» tunnistas John. «Võib-olla kõigi aegade enesekesksuselt teine Hemingway uurimus. Üsna kahtlane au.»«Võiksid kirjutada huumoriga. Raamat võiks olla nii lõbus kui ka akadeemiline.»
«Issand, peaksime hankima privaatse telefoninumbri. Kirjastajad ja filmiprodutsendid helistaksid päeval ja öösel. Võiksime müüa oma kümme koopiat, kui ma ise üheksa ostaksin.»
«Sa ei saa pihta, John. Sinu südames pole grammigi kelmust.»
Mees surus käe rinnale ja vaatas maha. «Vatsakesed, kojad, minu igavene armastus sinu vastu ja kerged kõrvetised. Ei mingit kelmust.»
«Just, sina räägid kirjastajale tõtt, aga kirjastaja ei pea tõtt edasi rääkima. Mitte enne avaldamist.»
«Hästi. Ma ei saa ikkagi aru.»
Ta näksis pisut röstsaia. «See käib nii. Nad trükivad võltsitud Hemingwayst paar võltsitud tõmmist. Range saladuskatte all.»
«Jätavad mu lahtiseletuse hoolega välja.»
«Selles mõte ongi. Nad saadavad selle valitud ekspertidele koos paari käsikirjalehekülje koopiaga ja ütlevad ainult: ‘Kas see näeb teie arvates ehtne välja? Palun hoidke asja salajas, saate ju isegi aru.’ Siis jääb vaid reklaamlauseid oodata.»
«Ma juba kujutan ette, milliseid reklaamtekste näiteks Scott, Mike või Jack saadaksid. Umbes nii: ‘Kas te peate mind idioodiks?’»
«Sellistele inimestele nad tõmmiseid ei saadaks, tobu. Hoopis neile, kes peavad end ekspertideks, ehkki nad tegelikult ei ole. Castle rääkis, et seepärast Hitleri pettus peaaegu õnnestuski: nad taipasid, et seda ei maksa kõigile ajaloolastele näidata. Nad valisid paar inimest ja ei maininud neid, kes päevikuid võltsinguks pidasid. Sa võiksid kindlasti koostada nimekirja neist, keda oleks lihtne haneks tõmmata.»
«Iga akadeemik võiks. Kõigi nimekiri oleks erinev ja mõned paneksid ka minu kirja.»
«Raamat ilmuks esimesel aprillil. Jõuaksid New York Timesi raamatuarvustuste esilehele. Publishers Weekly teeks sinust loo. Kõik tahaksid naljast osa saada. Tõuseksid bestsellerite esikümnesse.»
«Hästi, aga te pole asja läbi mõelnud.» Ta naaldus tagasi ja asetas kohvitassi oma väikesele õllekõhule. «Mis saab neist kehvadest akadeemikutest, kes teile reklaamlauseid andsid? Nende maine oleks rikutud.»
«Me mõtlesime sellele. Nad ei saa meid kohtusse kaevata, kui tõmmise kaaskiri on hoolikalt koostatud. Me ei peaks ütlema…»
«Ma ei mõtle kohtusse kaebamist. Ma ei taha teiste inimeste karjääre rikkuda – võib-olla pöördumatult, kui mõni läheb kiidusõnadega liiale ja keegi otsib tema vastu materjali. Sa ju tunned akadeemilist poliitikat. Paljud langevad põlu alla palju vähema kui enda ja oma institutsiooni trükis lolliks tegemise eest.»
Lena lõi oma kruusi kolinal lauale. «Sa mõtled alati teiste peale. Keskendu kordki endale.» Ta oli nutu äärel. «Mõtle meile.»
«Hästi, laseme käia. Mis saaks minu karjäärist ülikoolis, kui ma selle ettevõtmisega valesid inimesi ärritaksin? Mis sa arvad, kui kaua mul läheks, et professoriks saada? Arvad, et Bostoni ülikool teeks professoriks kellegi, kes kasutab oma teadmisi õelate naljade jaoks?»
«Tee mulle teene ja mõtle vähemalt järele. Kaalu rahulikult plusse ja miinuseid. Kui sa kõik õigesti teeksid, võiks see osakonnale meeldida. Pealegi tahab Harry nii väga osakonnajuhataja kohast lahti saada, et annaks selle kas või kirvemõrvarile. Sa ju tead, et saad professoriks umbes kolmkümmend sekundit enne seda, kui Harry sulle võtmed annab ja põgeneb.»
«Tõsi.» Ta rüüpas kohvitassi tühjaks ja tõusis aeglase naksatusega püsti. «Ma mõtlen selle peale. Horisontaalses asendis.» Ta suundus magamistoa poole.
«Soovid seltsi?»
Ta silmitses hetkeks oma naist. «Ära ei ütleks.»
6. Meie ajal
Juba tagasi?
Pean leidma metakausaalsuse. Mitmes ajaliinis tekitab ohtu sama mees. John Baird, mõnes ajas akadeemik, teises sõdur, paaris ka rikas naistemees. Aga ta on alati Hemingway fänn. Kuidagi paneb ta lainetusele aluse 95., 96. või 97. aastal, olenevalt ajaliinist, aga ma ei pääse kuidagi ligi. Tema juures on midagi imelikku, mis pole üldse Hemingwayga seotud.
Aga sa oled kindel, et just tema tekitas keerise?
See peab olema tema.
Hästi. Leia kõigi hävinguliinide ühine metakausaalsus ja unusta ülejäänud. Siis mine tema jutule.
See jätaks jälje…
Keda huvitab? Pärast 2006. aastat pole see enam tähtis.
Tõsi. Taban kõik hävinguliinid ühe hoobiga: neutraliseerin metakausaalsuse ja hüppan edasi, teen mõne juhusliku kontrolli.
Väga hea. Ära seekord kedagi tapa.
Saan aru, aga…
Oled 2006. aastale liiga lähedal. Kui tapad vale inimese, võib kõik koost laguneda.
Selles osas lähevad arvamused lahku. Me tajuksime kindlasti, kui maailm nendes ajaliinides ei hävineks.
Sul on õigus, arvamused lähevad lahku. Mina arvan, et sul ei maksa kedagi tappa, muidu saadan su jälle neljateistkümnendasse sajandisse patrullima.
Mõistan, aga ma ei saa garanteerida, et mul õnnestub metakausaalsus kõrvaldada John Bairdi elimineerimata.
Neljateistkümnes sajand. Mõnedele see meeldib. Teised peavad seda vastikuks, jõhkraks ja väga pikaks.
7. Puhas ja valge paik
Suurem osa kirjandusteaduslikust uurimistööst leiab aset neutraalses või ebameeldivas atmosfääris. Raamatukogude vanad riiulid, metafoorsed ja tõelised pööningud, tolm ja satikad, kolletanud paber ja luitunud tint. Raamatud ja kirjad, mis esinevad vaid kartoteegis, aga mitte riiulitel.
Hemingway-uurijatel oli tugipunkt väljaspool Bostonit, Hemingway osakond Massachusettsi ülikooli John F. Kennedy raamatukogus. Kolmnurkne ruum, mille üht seina kattis hiiglaslik maal vaatega Bostoni sadamale ja merele. Mugavad tugitoolid ümber diivanilaua, mida polnud Johni nähes kunagi kasutatud. Töölauad maali all mahutasid arvutid ja muu tühjatähja. Põrandalt vahtisid raevukalt vastu Hemingwayde Aafrikas tapetud loomade nahad ja üks sein oli pühendatud Hemingway mälestusesemetele ning fotodele. Õndsaks aga muutsid toa arvukad kastid, milles oli kümneid tuhandeid koopiaid Hemingway kirjavahetusest, käsikirjadest ja väljalõigetest, alates lapsepõlve poenimekirjadest kuni kõigi