kirjed ilmusid otsingu peale ekraanile – kui keegi tellis paberraamatu, saadeti andmebaasi automaatselt elektrooniline koopia – aga Johni otsitavad materjalid olid vähetuntud, nii et ta pidi kastid alla vinnama ja käsitsi kirjades lappama nagu mõni vaene õpetlane 20. sajandi esimesest üheksast kümnendikust.
Ta kaotas ajataju, unustas oma märkmed ja usaldas instinkte, liikudes kirjadest käsikirjade, märkmete ja intervjuudeni, risti vastupidi tavalisele akadeemilisele uurimustööle. Tavaliselt üritasid teadurid välja uurida, millest Hemingway lood rääkisid, John aga jahtis iga teabekildu, mis võis tema järele tehtud lugude ainest piirata.
Kõige piiravam oli esimene asi, mis talle pärast Castle’iga kohtumist baarist lahkudes pähe oli tulnud. Üks lõik, mille Hadley oli Carlos Bakerile lõpetamata romaani kohta öelnud: et see oli lugu Nick Adamsist Michiganis jahti pidamas ja kalastamas. John ei teadnud jahist midagi ja tema kalastuskogemus piirdus lootusega, et kork liikuma ei hakka ja tema mõttelendu ei katkesta.
Hemingway oli jätnud avaldamata loo nimega «Poisid ja tüdrukud üheskoos», mis oli enamjaolt kohmakas eneseparoodia. Selle sündmustik sobis nii ajaliselt kui sisuliselt, aga seda allikana kasutades tulnuks olla sama ettevaatlik kui läbi miinivälja hiilides. Igaüks vaataks vähimagi kahtluse korral esimesena sinna. John võis muidugi Michigani metsadesse telkima minna, kõike ise kogeda ja siis Hemingway stiilis üles tähendada, aga see pidi jääma hiljemaks. Kõigepealt tuli välja selgitada, et selles tohutus kollektsioonis polnud midagi, mis võinuks kogu projekti saboteerida, mõnd Hemingway postkaarti sõnadega: «See romaan meeldib sulle kindlasti, seal on võimas stseen kala puhastamisest.»
Novellide aines polnud nii piiratud. Hemingway sõnul käsitlesid need lapsepõlve Oak Parkis ja Michiganis ning Itaalia lahinguvälju.
See pani ta järele mõtlema. Lahingukogemus oli ainus dramaatiline mälestus, mida ta Hemingwayga jagas. Tema kogemused pärinesid küll viiskümmend aastat hilisemast ajast Vietnamist, aga üldine õhustik polnud kindlasti nii palju muutunud. Surmahirm, kangelaslikkus, argus. Relvad ja granaadid olid pisut tõhusamad, aga tegid inimestega üldjuhul sama. Esimese maailmasõja lugu olnuks ehk hea näpuharjutus näitamaks, kas ta oli valmis proovima mõnd pikemat pastišši Michiganis üles kasvamisest.
Ta tegi arvutisse piisavalt hägusa märkuse, et see teda ei kompromiteeriks, ja jätkas oma silmi kurnavat otsingut Hadley kirjavahetuses, lootes märgata midagi seoses kadunud romaaniga… Neetud!
Hadley märkis kirjas Ernesti emale, et «taksojuht lõhkus trükimasina» teel konverentsile Konstantinoopolis – kas ta lasi selle ära parandada või viskas minema? Kiire võrdlus näitas, et pärast 1924. aasta juulit oli käsikirjade väljanägemine tõesti muutunud. Seega oli algset trükimasinat võimatu leida. Hemingway Key Westi, Billingsi ja Schrunsi pühamutes leidus mitmeid trükimasinaid: nende esialgne plaan oli leida õige vana Corona, otsida selle täpne koopia ja lasta Castle’il originaal välja vahetada.
Järelikult tuli minna plaan B juurde. Castle väitis, et tal oli mehaanilist taipu, ja arvas, et kui õnnestuks leida 1921. aasta Corona, võiks ta klahve sättida, et saada veenev käsikiri: väike «s» pisut allpool, «e» pisut kõrgemal ja nii edasi.
John ei teadnud, kuidas ta sai endas nii kindel olla, kuigi polnud kunagi vana trükimasina sisemust näinud. Tal endal polnud sellesse erilist usku.
Samas ei pidanud nende võltsing täiuslik olema, sest nad ei tahtnud ju ninapidi vedada kogu maailma, vaid ainult mõnda lugejat, kes näeksid vaid paari koopialehekülge. Tõenäoliselt saaks ta piisavalt hästi hakkama. John heitis kahtlused peast ja võttis järgmise kirja.
Imelik kokkusattumus, et Castle talle just sel hetkel meenus, sest ka Castle mõtles samal ajal talle. Või vähemalt küsis tema kohta.
8. Tulevikumees
«Milline ta nooremana oli?»
«Ta pole kunagi noorem olnud.» Naine naeris ja keeras end Castle’i käte vahel tema poole. «Sinust noorem, ma mõtlen. Ta oli kolmekümnendate keskel, kui me kohtusime. Sa ei ole kindlasti vanem kui kahekümne viiene.»
Ta suudles naist ninaotsale. «Saan sel aastal kolmekümneseks, aga minult küsitakse ikka veel mõnikord dokumenti.»
«Olen sinust aasta vanem. Pead minu sõna kuulama.»
«Siiani pole viga.» Ta oli naise rahakotti piilunud, kui too käis vannitoas pessaari sättimas, ja teadis, et Lena oli kolmekümne viiene.
«Kas nüüd ilmuvad välja piitsad ja ahelad?»
«See jääb järgmiseks nädalaks. Tasa ja targu.» Ta tõmbus Castle’ist eemale ja pühkis end linaga kuivaks. «Sa oskad aeglaselt tegutseda.»
«Mulle meeldib, kui mind tagasi kutsutakse.»
«Kuidas oleks täna õhtul ja homme hommikul?»
«Kui sa mulle palju vitamiine sisse ajad. Mis sa arvad, kui kauaks ta Bostonisse jääb?»
«Ta ostis kolmapäevaks rongipileti, aga ütles, et võib kauemaks jääda, kui millelegi jälile saab.»
Castle naeris. «Või kellelegi. Kas tal võib seal armuke olla? Mõni üliõpilane nagu sina kunagi.»
«See oleks naljakas. Ja mitte võimatu.» Ta kattis käeseljaga silmad. «Naine saab alati viimasena teada.»
Nad naersid koos. «Ikkagi, ma ei usu. Ta on hea mees, aga mitte eriti seksikas. Tema õpilased suhtuvad temasse pigem nagu toredasse onusse.»
«Sina ju armusid temasse.»
«Mhm. Tal olid kõik praegused voorused, aga lisaks kohevad juuksed, ei mingit õllekõhtu ja… Mille ma unustasin?»
«Riist nagu elevandil?»
«Ei, küllap oli asi tema miljonites. See võib olla päris seksikas.»
9. Uitamas
Hea, et Johnile meeldis veidrates nurgatagustes poodides tuhnida. 1921. aasta kaasaskantavat Coronat juba suvalisest supermarketist ei leia. Tegelikult ei leidunud sellist isegi üheski Bostoni kirjutusmasinapoes. Neis võis näha vaid elektroonilisi tekstitöötlusmasinaid ja ehk paari elektrilist mudelit leti taga. Mõnes poes oli peeneid käsitrükimasinaid Itaaliast või Šveitsist, aga Ameerikas polnud juba peaaegu kolmkümmend aastat tehtud ainsatki mitte-elektroonilist masinat.
Pandimajades läks tal pisut paremini. Ta leidis palju Smith-Coronasid, paar L. C. Coronat ja isegi kaks Coronat, mis võisid olla piisavalt vanad. Ühe tähed olid liiga suured ja teisel, muidu Hemingway masinaga sarnasel oli paar tähte puudu: See vä ke mölde jõuab ong le hüpata.1 Ilma i- ja r-täheta veenva Hemingway romaani kirjutamine tundus liiga raske ülesandena. Ta ostis kirjutusmasina ikkagi ära, mõeldes, et ehk tuleb neil lõpuks mitmest katkisest masinast üks usaldusväärsem kokku klopsida.
Vana pandimajapidaja lõi hinna kassasse, andis peenraha tagasi ja lõi sahtli kinni. «Te ei tundu olevat mees, kes peaks viha, kui…» Ta kehitas õlgu. «Kui saaks teada, et müüsin talle midagi, ja siis tuli äkki meelde, et selliseid on kusagil mujal veel palju.»
«Muidugi mitte. Äri on äri.»
«Ma ei tea tema ega ta poe nime. Ta ise vist kutsub seda muuseumiks. See asub Maine’is, Brunswickis. Tal on seal tuhandeid vanu kirjutusmasinaid. Ostab, müüb ja vahetab. Minu teada ainus koht, kust võiks leida masina ilma ühegi puuduva… asjanduseta.»
«Täheklahvita.» Ta võttis vana kirjutusmasina kaenla alla – sang oli puudu – ja surus vanamehe kätt. «Suur tänu. Võib-olla hoidsite mulle mitu nädalat kokku.»
Väikese pusimise peale õnnestus Johnil masin sisse pakkida ja ta saatis selle Key Westi koos paari tosina Hemingway käsikirjalehekülje koopiaga ja kirjaga, milles soovitas Castle’il kätt proovida. Siis seadis ta sammud raamatukokku ja otsis välja Brunswicki telefoniraamatu. Kontoritarvete rubriigis oli kirjas «Hullu Tomi Kirjutusmasinate Muuseum ja Kauplus». John üüris auto ja sõitis põhja poole.
Kui ta kohale jõudis, oli väikelinn