Siis kõndis ta jalgsi poodi, et põletada kümme kalorit.
Hull Tom oli ootamatult noor, kolmekümnendates mees sassis musta juuksepahmakaga. Töölaud tagurpidi pööratud käsitrükimasinaga oli laitmatult puhas, ülejäänud poe seisukord aga vägagi laiduväärne. Põrandat katsid tuhanded maapähklikoored. Hull Tom õgis neid masinlikult suurest puukausist. Lävel Johni märgates pakkus ta ka temale pähkleid. «Ilma soolata,» tähendas ta. «Väga kasulikud.»
John sammus üle krõmpsuva maapähklikoortest vaiba. Ainus valgusallikas oli töölaua kohal rippuv lahtine elektripirn, kuigi laua servadesse oli kinnitatud veel kaks võimsat, hetkel välja lülitatud valgustit. Seinu katsid maast laeni sünged riiulid, kust vaatasid vastu sajad enamjaolt musta värvi kirjutusmasinad.
«Las ma arvan,» sõnas mees, kui John ammutas kausist peotäie pähkleid. «Te otsite kirjutusmasinat.»
«Üht kindlat, 1921. aasta Corona kaasaskantavat.»
«Aa.» Ta sulges mõtlikult silmad. «Hemingway. Tema esimene. Õigemini esimene pärast seda, kui ta kirjutama hakkas. 27. aasta Corona tähendaks Faulknerit.»
«On see nõutud kaup?»
«Paar korda aastas küsitakse. Inimesed kuulevad minu ärist ja tulevad otsima sellist kirjutusmasinat, nagu nende suur meister kasutas, kes iganes see nende jaoks ka poleks. Tahavad võlujõust osa saada. Aga teie pole kirjanik.»
«Minu lugusid on avaldatud.»
«Nojah, aga te näete liiga rahulolev välja. Tegelete millegi muuga. Õpetate koolis.» Ta heitis hämaruses pilgu ümberringi. «Corona Corona.» Ta laulis mõned read «Corina, Corina» viisil, tegi paar sammu pimedusse, tuli tagasi väikese masinaga ja asetas selle lauale. «Uuem kui 1920, sest ‘Corona’ on kirjutatud teistsuguste tähtedega. Vanem kui 1927, sest klahvide asetus on erinev.» Ta otsis välja valge paberilehe ja tooli. «Laske käia, proovige.»
John trükkis kiiresti paar väikest möldrit. Kirjatüüp klappis täiesti masinaga, mille Hadley enne abiellumist Hemingwayle kinkis. Täheklahvide kõrvalekalded olid muidugi erinevad, aga Castle võis seda muuta, kui oli varumasinaga harjutanud.
John murdis pähklikoore katki. «Kui palju?»
«Milleks te seda vajate?»
«Miks see tähtis on?»
«See on mu ainus eksemplar. Annaksin selle parema meelega üürile.» Tundus, et ta ei valeta hinnaga tingimiseks. «Müün tuhande eest, üürin saja dollari eest kuus.»
«Teate, mis? Ostan masina ära, aga kui see mulle õnne ei too, ostate selle hea hinnaga tagasi. Minu tuhat dollarit miinus kümme protsenti kuu kohta.»
Hull Tom sirutas käe välja. «Kinnitame ostu õllega.»
«Kas aeg pole pisut varajane?»
«Mitte siis, kui oled terve hommiku pähkleid närinud.» Ta võttis külmikust kaks pikakaelalist Budweiserit ja asetas need lauale pabersalvrätikutele.
«Mida te siis kirjutate?»
«Novelle ja natuke luulet.» Pärast rasvast hommikusööki maitses õlu hästi. «Te pole neid kohanud, kui te just ei jälgi Iowa Kirjandusalmanahhi suguseid väljaandeid.»
«Aga muidugi. Seal on Gertrude Steini ja H. D.2 voldikuid. Võib-olla olen teie jutte lugenud.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.