pallipuute tegin 4. minutil. Sain palli otse Schmeichelilt, kellelt põrkas lahtilöök teisi mängijaid puutumata minuni. Ma ei võtnud palli kätte, vaid lükkasin selle Christian Daillyle. Esimene puude on oluline. See rahustab ja annab tunde, et oled mängus sees. Manchester United surus peale kõva tempo, pall pandi kiiresti liikuma, oli näha, et nad tahavad lüüa kiire avavärava. Tegin häält, et juhatada kaitseliini. Ka rääkimine aitas pinget alla võtta ja rahuneda.
Ryan Giggs põrutas 7. minutil paremaga posti kõrvalt mööda. Minut hiljem Giggs tsenderdas ning Roy Keane lõi täiesti vabana taga posti juurest peaga – mööda!
12. minutil püüdsin nurgalöögi. Hoidsin palli kaua käes – see andis kindlust.
ManU otsis kogu aeg käike, kuidas meie kaitsest läbi pugeda. Mäng oli jõuline ja agressiivne. Staadionil keerutas tugev tuul, mis liigutas isegi nurgalöögi ootel olevat palli.
Sondico kinnastega mängisin oma avamängu Old Traffordil Manchester Unitedi vastu. Sondico oli mu kindasponsor ja tegi mu esimese ametliku autogrammikaardi.
18. minutil tsenderdas Phil Neville ja Eric Cantona lõi terava palli peaga minust vasakule nurka. Viskusin ja püüdsin palli, mille peale Derby fännid hakkasid hüüdma: “Buuuuu!”, mis Inglismaal tähendab väljavilistamist. Mõtlesin, mis küll valesti läks. Kui tõrje peale välja vilistatakse, siis mida peab tegema, et aplaus teenida!? Meenus, et sama asi oli olnud Portsmouthis. Ka seal hääldasid fännid mu nime Puum ja minu suunas buutamine ei tähendanud midagi halba. Isapoolsed sugulased olevat rääkinud mõnikord meie perest omavahel kui Põumidest. See oli huumor, et nime hääldati justkui inglispäraselt. Eks heal lapsel olegi mitu nime!
Ryan Giggs pääses 21. minutil seitsmelt meetrilt peaga lööma. Mul oli vähe aega reageerida, aga löök tuli enam-vähem minu suunas ning jõudsin hüpata ja käed vastu panna. Sain veelgi enesekindlust juurde.
28. minutil võitis teine Inglise kõrgliiga debütant Paulo Wanchope vastaste trahvikastis peavõitluse ja suunas palli Ashley Wardile, kes selle maapõrkega üle Schmeicheli lati alla põrutas. Me juhtisime 1: 0! Aga mängida oli nii palju, et mingeid võidumõtteid ei tekkinud. Teadsin, et ManU suurendab survet. 35. minutil tegi suurepärase soolo Wanchope. Ta alustas oma reidi koos palliga meie väljakupoolelt, muudkui läks ja läks – väliselt selliste aeglaste, isegi uimaste liigutustega –, aga lõpuks oli ta ManU karistusalas ning lükkas neljast vastasest ümbritsetuna palli Schmeicheli selja taha! Uskumatu, aga me juhtisime Old Traffordil 2: 0! Võidust ei julgenud ikka mõelda.
Viis minutit hiljem sai Ashley Ward otse Schmeicheli nina alt kolm korda järjest löögile ja tema viimane üritus riivas posti. Siis mõtlesin küll, et kui seis oleks 3: 0, siis …
Kohe teise poolaja alguses võttis Cantona trahvikasti kaare sees varbaotsaga maha mängu tulnud Solskjaeri söödu, lükkas selle endale paremale poole jooksu peale ette ja põrutas väikse nurga alt šoti madala – nii nimetas jalapealsega tehtud tugevat maast kuulina liikuvat lööki Roman Ubakivi – taganurka. See ei tõotanud midagi head.
ManU surve aina tugevnes. Mäng oli tohutult kiire ja pingeline. Ei mingit palliveeretamist ega tänapäeva tiki-takat – vastased liikusid otsustavalt meie värava suunas, isegi nende keskkaitsja Gary Pallister purjetas palliga kartmatult edasi ja otsis söötu, mis tooks neile viigivärava. Tsenderdusi tuli rohkesti ja neile oli hulga raskem vastu joosta, kui olin seni harjunud. Esiteks kuhjus värava ette palju mehi ja teiseks olid tsenderdused maailmaklassist: ülitugevad ning teravad. Lasin kaitsjail võidelda peapallide pärast ja hoidsin end väravajoonel ootevalmis. Meie mehed võitlesid, hambad ristis, ja suutsid blokeerida mitu teravat pealelööki. Kaitse üks tugitala oli Iirimaa ja Manchester Unitedi kogenud mängija Paul McGrath, kes haigete põlvede pärast treeningutel ei osalenud, käis ainult mängimas. Tema andis meile kindlust ka Old Traffordil. Meil oli õnne: vastaste ässad põmmutasid väravast mööda või meie mängijate jalgadesse. Eriti lõpus jäime meistrite liiga poolfinaali jõudnud Unitedi väga tugeva surve alla.
74. minutil tegin väravalöögi, mis lendas pärast maapõrget Schmeicheli valduste suunas. Pallister üritas palli katta, et vastu rutanud Schmeichel saaks selle ise ära lüüa, kuid tegi valearvestuse ja andis Dean Sturridge’ile võimaluse pall üle puurivahi tõsta ja skoorida. Seis oli 3: 1!
Aga kohe löödi meile üks tagasi. Solskjaer pääses üks-üks läbi ja saatis lati alla ülitugeva laksu. Kümme minutit enne lõppu põrutas Beckham karistuslöögi meie müüri. Keane saatis pealöögi mulle sülle. Püüdsin Beckhami kauglöögi. Schmeichel tuli juba viis minutit enne lõppu meie karistuskasti nurgalööki noolima. Giggs ja Solskjaer lõid üle lati. Üritasin terve mängu, eriti aga viimastel minutitel keskenduda ainult pallile. Siis kõlas David Elleray lõpuvile.
Millegipärast mäletasin, et sain pärast mängu oma iidoli Peter Schmeicheli särgi. Videot vaadates on hoopis näha, et jõuan Schmeichelit küll kätelda, kuid kuulus taanlane kiirustab väljakult mängijate tunneli poole. Meie aga suundume meeskonnaga otsatribüüni suunas, kus asetsevad Derby fännid.
Rõõm oli tohutu. Ka peatreener Jim Smith võis rahul olla, sest oli paras risk panna väljakule kaks debütanti: Paulo Wanchope ja mina. Ta ei pidanud kahetsema.
Õhtul hotellis vaatasin kogu mängu telerist üle, järgmisel päeval ostsin kõik ajalehed. Juhtunu oli nagu uni, mis ei jõudnud mulle veel kohale. Olin kergelt šokis.
Algus uues klubis ja uues liigas on väga tähtis. Sellest sõltub palju, kuidas edaspidi minema hakkab. Mina olin startinud võiduga poisipõlve lemmikklubi ja iidoli Peter Schmeicheli üle.
Schmeicheli särgi sain sama aasta oktoobris, kui juba uue hooaja raames viigistasime 2: 2 Derby County kodustaadionil Pride Parkil. Aastaid hiljem sain sellele ka Schmeicheli autogrammi koos väikese tekstiga: “Parimate soovidega Mardile.” See särk on siiani üks mu kallimaid mälestusesemeid. Nagu ka debüütmängu särk, millele mu nimi vahetult enne etteastet peale trükiti. Hiljem oleme vahetanud Schmeicheliga särke mitu korda.
Kuni selle unistustemänguni olin teinud meeletult tööd, kogenud palju meeldivaid võite, talunud kibedaid kaotusi ja pidanud karmi võitlust, liikudes oma eesmärkide poole. Veel suuremad õnnestumised, aga ka valusad tagasilöögid ootasid ees. Kõigest sellest räägingi oma raamatu järgnevatel lehekülgedel. Sõna sekka ütlevad lähedased, lapsepõlvesõbrad, treenerid ja meeskonnakaaslased.
I PEATÜKK
Isa ja ema. Nende tahte vastaselt valin jalgpalli
Sündisin 3. veebruaril 1972 Tallinnas. Samal päeval avati Sapporos taliolümpiamängud, millest oli igal pool palju juttu. Kui mind sünnitusmajast koju toodi, siis arvas kolmeaastane õde Katrin tõsimeeli, et Sapporo on minu nimi. Isa kiitis oma naljadega takka.
Mulle on räägitud, kuidas ma kodu lähedal isaga palli mängisin. Elasime Mustamäel Sõpruse puiesteel ja maja kõrval oli palju vaba ruumi. Praegu asuvad seal Statoili tankla ja McDonald’s. Isa Avo istus kivile, lõi palli eemale. Mina jooksin pallile järele ja tõin isale, kes oli vahepeal saanud natuke ajalehte lugeda. Nii meie mäng käiski, see muruplats oli minu esimene jalgpalliväljak.
Varases koolipõlves käisin ujumas ja malemajas maletrennis. Siis läksin korvpallitrenni. Tõenäoliselt oleks ma jäänudki korvpalli mängima, kui 1979. aasta sügisel poleks 32. keskkooli kehalise kasvatuse tundi tulnud Olev Reim.
Legendaarne treener Roman Ubakivi oli alustanud ulatuslikku tegevust, mille eesmärk oli elustada rahvusjalgpall. Ta oli üles kasvatanud esimese põlvkonna eesti poisse, kellest tuntumad olid Nõukogude Liidu noortekoondisse jõudnud Ott Mõtsnik, kaug- ja nurgalöökide meister Tiit Kõmper ning hilisemad Eesti koondislased Urmas Hepner ja Urmas Kaljend. Ubakivi saatis nad teismelistena Mustamäe ja Õismäe eestikeelsetesse koolidesse, et moodustada uusi meeskondi. Koos Olev Reimiga tuli meie kooli poisse valima ka Sepo Vilderson. Meid pandi mängima, lõin isegi värava. Juba esimesel proovitreeningul saatis Olev Reim mu väravasse, sest olin üks pikemaid. Jäin sinna karjääri lõpuni. Olev kutsus mind Lõvide poistevõistkonna treeningule