hetkel pidin valima kahe ala vahel. Ma polnud ainus. Teised poisid käisid samuti vahel mõnes muus trennis, Martin Reim näiteks salaja jäähokit mängimas. Lõpuks pidi temagi valima. Ubakivile äraütlemine ei tulnud kõne alla. Kindlasti ei langetanud ma valikut jalgpalli kasuks vastumeelselt.
Minu spordiriiete pesemine on saavutanud meie perekonnas legendi mõõtmed. See oli tõesti minu hea ema, kes päevast päeva küüris poriseid treening- ja mängudresse. Olen talle selle eest väga-väga tänulik! Suviti, kui olin emapoolse vanaema Lilli juures Nõmmel ja trennist otse sinna läksin, sai temagi vahel mu mudaste väravavahiriietega vatti näha. Küll ta imestas, mida ma seal trennis teen, et riided nii mustad on. Talle kuulub imeline soovitus: “Mis sa siis iga palli järele hüppad, lase mõni sisse ka, emal vähem tööd!” Vanaemagi rõhutas, et peaksin mingi kindla ameti õppima, sest jalgpalliga pole hilisemas elus midagi teha.
Malle Poom: “Vaidlesin vist isegi Ubakiviga, et jalgpalliga tegelemisel pole perspektiivi. Ma ei mäleta, mis Ubakivi vastu ütles. Alguses ei näinud Mardis perspektiivi ka Martin Reimi isa Olev, kes rääkis, et üksikud jõuavad kaugele, aga Mart on peenikese ja hapra kondiga. Mart oli tõesti kilu. Suure tööga kasvatas ta end hiljem lihastesse. Teine, kes temasse ei uskunud, oli isa Avo.”
Isa oli väga tark, hea mälu ja lahtiste kätega mees. Ta töötas teaduste akadeemia keemiainstituudi katsetehases ja siis Kirovi-nimelises näidiskalurikolhoosis ning sai isegi riikliku preemia. Mäletan, kuidas joonistasin ENE (“Eesti nõukogude entsüklopeedia” – toim.) järgi paberist kaartidele riigilippe, mille taha märkisin riigi pindala ja rahvaarvu. Meil oli mäng, kus pidime neid andmeid teadma: kes teadis täpsemalt, sai lipu endale. Võistlesime isaga riikide pealinnade tundmises. Ähmaselt on meeles, kuidas ta võttis mind kunagi kaasa võimlasse, kus ta ise korvpalli mängis. Isa ostis defitsiitset Spordilehte ja sealt hakkasin ka mina spordi vastu huvi tundma. Ta oli aktiivne tugitoolisportlane, kellega koos vaatasin igasugu võistlusi, näiteks jalgpalli ja jäähoki MM-i. Olen talle väga tänulik, et ta õpetas mind malet mängima. See tuli hiljem kasuks. Käisin malekoolis, mäletan maleõpikuid ja Kerese raamatut. Ta pani suvilasse üles korvirõnga ja kui ma Ubakivi korraldatud kehalistel katsetel ei jaksanud lõuga tõmmata, siis tõi ta korterisse kangi.
Kõige selle hea juures polnud tal minusse usku, ta ei sisendanud minusse piisavalt enesekindlust. Isa ei uskunud, et võiksin jalgpallis kuhugi jõuda, ta käis haruharva vaatamas, kuidas me Lõvidega mängisime. Ma olin väga enesekriitiline, vajasin hirmsasti heakskiitu. Jalgpallis hakkas kohe hästi minema ja jalgpall pakkus mulle võimaluse saada tunnustust meeskonnakaaslastelt ning treenerilt.
Isal oli viinaviga. See jättis meie suhetesse sügava jälje. Meil ei olnud usalduslikku suhet, isa ei olnud mulle autoriteet. Tean omast käest, kui halvasti mõjub lapse psüühikale, kui öeldakse, et oled kehv ega jõua kuhugi. Ühelegi oma lapsele ei ütle ma kunagi, et sinust ei saa kedagi! Et sa oled mõttetu mees või tegeled mõttetu asjaga.
Kui isa oli jälle napsi võtnud või kui kodus tekkis tüli, siis muutus ta agressiivseks õiendajaks. Ta heitis mulle ette poriseid riideid ja seda, et ema pidi neid käsitsi pesema. Sellel teemal oli palju ütlemist.
Mingisugune trots isa vastu jäi mulle sisse karjääri lõpuni. Ma mängisin jalgpalli mitte tema, vaid kire pärast selle mängu vastu, aga vahest tahtsin siiski talle sisimas alateadlikult tõestada, et suudan läbi lüüa. Mul oli tohutu saavutusvajadus ja võib-olla just isalt saamata jäänud tunnustus pani mind minema läbi seina. Küllap vasardas mul kuklas soov näidata, et jõuan jalgpallis kuhugi, saan heaks mängijaks. Mu loomuses on teha kõike hästi. Karm isa ja nõudlik treener võisid mulle tahet ja indu juurde anda.
Tõenäoliselt just isalt saamata jäänud toetuse tõttu on mul olnud kogu karjääri ajal madal enesehinnang.
Emaga seevastu olen alati olnud väga lähedane, ta on mind tohutult aidanud ja toetanud. Ema on olnud nõudlik, aga hea ingel. Minu nooruses valitses üle Nõukogude Liidu kaupade defitsiit ja raske oli saada varustust. Ema oli see, kes õmbles mulle lauatennise reketitelt võetud kummist väravavahikindaid ning svammist ja riidest põlve- ning küünarnukikaitsmeid, mis andsid treeningul palju kindlust juurde. Kui sain tõsisema obaduse või mõne pisitrauma, siis tegi ema viinakompressi ja tohterdas. Ema leidis alati lahenduse.
Ülal vasakult: suvilas kivi peal; lasteaias etlemas (vasakul); üks väheseid värvilisi pilte lapsepõlvest; koos õde Katriniga, vasakul lapsepõlvekaaslane Raul ja paremal tema vend Ivar.
All vasakult: rahulolev mina; pärast mängu soomlastega Mustamäe majade vahel; esimesi medaleid.
II PEATÜKK
Lapsepõlveks pole aega
Elasin Mustamäel vanematekodus kuni välismaale siirdumiseni. Meil oli kahetoaline korter üheksakorruselise maja viimasel korrusel. Jagasin väiksemat tuba õde Katriniga, kuni vanemad meile suurema loovutasid. Meie suhe olid tavaline õe-venna vahekord: oli kraaklemist, enesekehtestamist ja kokkuhoidmist. Aga las Katrin ise räägib.
Lasteaias mänguhoos.
Katrin Poom-Valickis: “Kui olin puberteediealine, käis väike vend mulle hirmsasti närvidele. Ma pidin temaga ühist ruumi ja kirjutuslauda jagama! Mart käis mitmes trennis, seepärast jõudis ta koju hilja ja õppis väga hilja. Ta õppis korralikult ja lasi pärast emal üle kontrollida, kas kõik on õigesti. Mina olin tavaliselt juba voodisse pugenud ja kogu aeg paistis lamp mulle otse näkku.
Ema ütles ikka, et tema pole varem näinud nii õudseid lapsi, kes kogu aeg kaklevad. Tegelikult oli see tavaline õe-venna kraaklemine, õiendamine, torkimine. Tuttavad imestasid, miks ema kirub, sest me ei ole üldse nii hullud. Jah, me võisime kakelda, aga ka hoidsime teineteist. Mul on tänini meeles üks juhtum, olin siis 15–16-aastane. Sattusime ühte lifti meie majas elava kummalise erivajadustega noormehega, kellel olid kahtlased kombed tüdrukuid katsuda. Elasime üheksandal korrusel, oli pikk tee sõita ja eks ta hakkas siis üritama. Mart, kes oli nii palju väiksem, astus minu kaitseks välja!
Mardi elus olidki vaid trennid ja õppimine. Isa õpetas meid malet mängima, aga ma ei mäleta, kas me omavahel mängisime. Vahel sättis Mart sõdureid riiulitele laiali. Mardil oli jalgpalli pärast vaba suve vähem kui minul. Olime koos Laulasmaal suvilas, kui tal laagrit polnud. Mina mängisin palju poistega, Mart oli ka kambas, sõitsime ratastega ringi.
Olin vanem ja talle autoriteet. Kui Mart koju jõudis, küsis ema: “Mida sa süüa tahad?” Mart kohe vastu: “Aga mida Katrin sõi?”
Eks ma kasutasin teda ära ka: korra on ta viie kopika eest mu sokke pesnud. Mart oli nimelt väga korralik, muu hulgas ka hoolikas rahakoguja. Mulle polnud kunagi oluline, et koolis oleksid kõik viied. Alguses olid muidugi kiituskirjad, aga need olid ju peaaegu pooltel lastel. Hoolitsesin selle eest, et õppeveerandid oleks korras ja tunnistusel neljad-viied. Ma väga ei õppinud. Mardile oli tähtis, et oleksid ainult viied ja ta nägi selle nimel vaeva. Kui ta aru ei saanud, tuupis pähe. Ma olen kooli ajast selgeks õppinud pindõppimise – üheks korraks – ja see mudel on mulle külge jäänud. Tema õppimine oli süsteemsem. Mardil on paljud asjad paremini meelde jäänud, ta mäletab.
Oleme mõlemad ühtemoodi, ei oska kergelt võtta. Lisaks tahtejõule on selle taga väga suur vastutustunne. See on meile kodust kaasa antud. Kui oled midagi ette võtnud või lubanud, siis tuleb alati õigeks ajaks ja väga hästi ära teha. Panustame sinna, kuhu pole alati vaja. Pingutame vahel üle. Inimene peab puhkama. Kui keerata kogu aeg kruvi kõvemaks, siis see tekitab kusagil negatiivse efekti.
Kõrvalt vaadates oleme mõlemad kõvad tegijad, hakkamasaajad, aga sisemiselt põeme kõvasti. Mart ei ole iial olnud see, kes tuleb ja hädaldab väljapoole. Pigem mühatab, aga seespool käib võitlus. Mart ei oska koormat maha panna. Ta on kinnine ja sissepoole.”
Olen lasteaias teises reas vasakult kolmas. Kasvataja