see kõiki. Hiljem täiskasvanutena Tallinna Spordiga Nõukogude Liidu meistrivõistlusi mängides sama teema jätkus: mängude ostmine oli igapäevane ja võõrsil põhjuseta meie kahjuks antud penaltid samuti. Lõvide aja sündmusi meenutades toetun paljuski hiljem kuuldule ja loetule.
Meil läks hästi. Saime hakkama ka suurklubide Moskva Spartaki ja Dinamo ning Leningradi Zeniidi omaealistega. Kõikjal imetleti meie väljakumängijate silmapaistvat tehnikat ja nende vabal ajal näidatud trikke. Mängisime head tehnilist jalgpalli, meeldisime sellega kohalikele ja tegime endale nime. Grusiinid pidasid ennast ilusaima jalgpalli mängijateks, neid nimetati liidu brasiillasteks ja nad olid imestunud, et ka Eestis osatakse ilusasti mängida. Olime seal popid poisid. 1982. aasta Nahkpalli üleliidulisel finaalturniiril Tbilisis oli vabamaadluse kahekordne olümpiavõitja Levan Tediašvili valmis Martin Reimi ja Indro Olumetsa oma Volgaga võistluspaika sõidutama! Tbilisi spetsialiseeritud jalgpallikooli direktor ja vanemtreener tegid ettepaneku, et nad asuksid sealses internaatkoolis treenima! Mind valiti oma vanuseklassi turniiri parimaks väravavahiks. See oli suur tunnustus, millega sain võistkonna üheks põhitegijaks. Tundsin oma rolli olulisust, sain kiita üleliidulises ajakirjanduses.
Oma teist tipphetke Tbilisis ma ei mäleta. Ma olevat võitnud males Gavriil Katšalinit, kelle juhendamisel võitis Nõukogude Liit 1956. aastal Melbourne’is olümpiakulla.
Üleliidulisel Nahkpalli finaalturniiril Tuulas 1981. Ees vasakult: Rein Mälton, Argo Saul, Martin Reim, Lembit Rajala, Indro Olumets, Rainis Maasing, Risto Kallaste. Taga vasakult: Erki Vapper, Toomas Kallaste, Valdo Lips, Mart Poom, treener Olev Reim, Indrek Köster, Theimo Tülp ja Olari Viide.
Olev Reim: “Ubakivil oli nõue, et poistel peavad malendid kaasas olema ja kõik pidid temaga ka mängima. Kes ei viitsinud, see andis kiiresti alla, aga Ubakivi sättis siis malendid uuesti paika. Ta ühendas malemängu jalgpalliga. Tbilisis oli ka kuulus Katšalin, kes võrdles Balti poiste jalgpalli mõistusega mängivate sakslaste ja skandinaavlastega. Kutsusin ta meie poistele esinema. Ta tuligi ja kui sai teada, et kõik oskavad malet, siis tahtis nendega mängida. Kümneaastane Poom oli kõige tugevam ja Ubakivi saatis meie meeskonna pesamuna talle vastu.”
Roman Ubakivi: “Katšalin kaotas ja oli tohutult pettunud. Ta vajus näost ära, aga talitses ennast. Ta oli tulnud meid parimate kavatsustega harima, aga välja kukkus umbes nii, et suur treener tuli eskimotele õpetama, mida on veel vaja, et jalgpalli hästi mängida. See oli talle suur üllatus, et meil selline tase oli. Venemaal oli nimelt traditsioon, et male kuulub jalgpallurite treeningu hulka. See oli minu arvates õige traditsioon ja võtsin selle sealt üle.”
Järgmisel päeval oli Katšalin tagasi tulnud, sest kaotus ei andnud talle rahu. Mina seda jälle ei mäleta, aga seekord olevat ta revanši võtnud. Ubakivi ise tahtis alati meiega mängida ja kui sõitsime rongiga Leningradi (praegune Peterburi) või Moskvasse, pidid kõik ta kupeest läbi käima. Kaotada ta ei armastanud, ta ei sallinud isegi viike. Mäletan, kuidas ta võttis julmalt oma käike tagasi või hoidis juba käigu teinud malendil kaua-kaua sõrme peal ja veendus, kas on ikka hea käik.
Saime Tbilisis viienda koha, Olev Reim on kirjeldanud, kuidas grusiinid tegid kõik neist oleneva ka mänguväliselt, et nende meeskond alagrupist nelja parema hulka pääseks.
See oli vist samuti Tbilisis, kus oli kultuuriprogramm, milles mõni asi oli huvitav, aga enamasti tüütu ja seotud punase kommunistliku jamaga. Meelde on jäänud mingi koosolemine, kus treeneritele oli kaetud suurele terrassile napsilaud. Ubakivi ei olnud alkoholilembene ja hästi mäletan, kuidas ta pärast toosti pitsi hooga üles tõstis ja valas sujuvalt üle õla!
Need sõidud üle suure riigi võimaldasid paljutki näha ja kogeda. Užgorodis nägime filmi Pelest. Vau! See oli kustumatu mälestus. Hiljem Tallinnas vaatasin filmi kinos uuesti. Gruusias ja Aserbaidžaanis olid puuviljad, mida kahe suupoolega õgisime. Tbilisis nägime esimest korda suurel staadionil liidu meistrivõistlusi. Meelde on jäänud sihvkade söömine. Väljakul aga nägime kõvasid staare. Lennud Tbilisisse ja Bakuusse olid mu elu esimesed õhusõidud. Lennukid olid seest nagu peldikud. Seal tohtis suitsetada, pakuti kanakoibasid ja mineraalvett. Moskvas ja Leningradis me kõrgliiga mänge ei näinud, sest seal käisime enamasti talvel, et mitte unustada suure väljaku tunnetust. Need suured hallid olid meile ahvatlus, sest meie tegime trenni kitsas koolivõimlas. Ubakivi sai aru, et peame saama häid mänge ja need käigud olid väga kasulikud. Moskva ja Leningrad tahtsid meiega mängida, sest olime head ja nende vastu ka edukad. Enamasti sõitsime rongiga, tavaliselt platskaardis, harva, kui olime kupees. Rongisõidust on meeles kruusid, millest pakuti tasuta teed. Leningradist on meelde jäänud, et saime mandariine. Mul tekkis neist mingi lööve. Muidu oli toit Venemaal kehv, sõime ikka kusagil pelmeenikohas.
Ubakivil oli komme, et sööklas oli tema alati esimene ja teised tulid paremusjärjestuses vastavalt tehnilistel katsetel saavutatud kohale. Ükskord Riias hakkasime minema kohe, kui esimesed olid söönud. Tagumised pidid imekiiresti tegema, et mitte tühja kõhuga jääda. Mina olin tagumises otsas, sest väravavahina jäin meie tehnikavirtuoosidele alla.
Viljandi laagris oli komme, et kõik, mis lauale kanti, pidi otsa saama. Kui siis parematele midagi ei meeldinud või nad enam ei jaksanud, anti road edasi tagumistele, kes pidid kõik portsud ära sööma. Laud pidi puhas olema. Olev Reim ikka võitles meie õiguste eest, aga teda polnud igal pool kaasas. Vastuvaidlemist Ubakivi ei sallinud.
Moskvas käisime Punasel väljakul ja suurtes kaubamajades, kus oli välismaa kaupa. Sealt sai ikka midagi osta. Ka metrooga sõitsin esimest korda Moskvas või Leningradis. Venemaal puutusime kokku ka vargustega. Užgorodis näiteks varastati meie uued dressid ära.
1983. aastal toimus Nahkpalli üleliiduline finaalturniir Tallinnas. See oli võimalus näidata kodus, milleks oleme võimelised. Meile seletati, et võime üle-eestilisest Nahkpalli eelvõistlusest eemale jääda, sest meie tasemes pole kahtlust ja oleme finaalturniirile koha taganud. Korraldav liiduvabariik sai traditsiooniliselt välja panna kaks meeskonda: üldvõitja ja korraldava linna meeskonna. Vabariikliku finaalturniiri võitis Narva Energia. Tallinnas aga kerkis Lasnamäe Stardi nimi. Ikkagi rahustati meid ELKNÜ (Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing – toim.) keskkomiteest, et teie osavõtt on kindel. Nädal enne finaalturniiri aga teatati komsomoli keskkomiteest meile Viljandi laagrisse, et mängivad teised!
Olev Reim kirjutab raamatus “Lõvide lugu”: “Eesmärk ja unistus purunesid kildudeks. Olime valmis võitlema oma maa ja rahva nimel, võidu eest omas kodus, niivõrd tõsine oli olnud moraalne ja psühholoogiline ettevalmistus, muust rääkimata. Poisid sõitsid laiali juba samal päeval, laagri tegelikku lõppu ära ootamata. Meid ei olnud ju enam kellelegi tarvis. Urmas Vahe aga kirjutas “Noorte Hääles”: “Muud võidud, ka vabariigis nime teinud “Lõvide” omad, on jäänud siiski juhuslikeks lehekülgedeks”.”
Lasnamäe meeskond sai 24 võistkonna konkurentsis 17. koha, Narva poisid jäid viimaseks. Tsiteerin veel kord Olev Reimi raamatut: “Meenub, et peale teist mänguvooru, mis tõi meie esindustele juba teised kaotused järjest, tuli minu juurde turniiri korralduskomisjoni esimees, Tallinna linna komsomolijuht Jan Tanvel ja küsis närviliselt: “Kus su poisid on, paneme nad mängima!” Vastasin, et neid lihtsalt ei ole. Mulle jäi arusaamatuks, kas nüüd taheti viga parandada ja sobinguga pooleks olukorda päästa? On ju lausa piinlik nii mannetult esineda omas kodus, pealegi kui teada, et on võimalik paremini. Niisiis oli ka meie komsomol valmis manöövriteks. Staadionilt lahkudes sattusin kõrvuti Arnold Greeniga, kes minule kuuldavalt oma vestluskaaslasele märkis: ““Lõvide” ärajätmisega panid nad küll mööda.””
1984. aastal jäime Nahkpalli üleliidulisel finaalturniiril Užgorodis jälle nelja parema seast välja. Taas toimetati midagi kulisside taga, rikuti lausa juhendit. Teise finaalturniiri võitsime ja saime kokkuvõttes tuttava viienda koha.
Užgorodist mäletan ka pisaraid. Venemaal pidid olema teistest üle, et võit kätte saada. Kui olid võrdne, siis tehti: penalti andmine või suluseisuga manipuleerimine käis lihtsalt. Ubakivi ja Reim lootsid, et meist jõuab rohkem poisse liidu koondisse, aga siiski teadsime, et sinna pääsemiseks maksti altkäemaksu.