pesu, ma ei sekkunud nende asjadesse. Kati on hiljem öelnud, et tema surkis niikaua, kuni jõud Mardist üle käis. Mingil ajal oli Kati autoriteet ja tema nõu tähtis. Kuulsin, kui Mart kord küsis: “Kati, Kati, mis ma selga panen?”
Mingi ajani sai Kati väikevenda ära kasutada. Mõlemad pidid ühe toa ära pesema. Katile määrati suur ja Mardile väike tuba. Aga Kati oli kaval, pakkus Mardile, et teeme toad pooleks – kumbki peseb pool tuba. Nii pesigi kumbki pool kummastki toast.
Tavaliselt lapsed ei taha lasteaias käia, aga Mart lausa võistles kasvataja Marikaga, kumb hommikul enne kohale jõuab. Mina pidin kell 7.45 tööle jõudma ja Mardi kella seitsmeks lasteaeda viima. Järele läksin talle juba kella nelja paiku, aga siis saatis ta mu Mustamäe vahele jalutama, et tema tahab veel olla: neil oli siis just see aeg, kui sai tegeleda, millega ise tahad. Kasvataja Marika oli talle suur autoriteet, kellele ta koos Argoga (Saul) käis üpris kaua oma koolitunnistust näitamas.
Lasteaiast alates võistles ta kogu aeg Argoga, kellega ta hiljem koos Lõvides mängis. Argo oli tugevam, kippus Marti edestama. Lasteaias oli üks võistlus, kus olime Mardiga jalgupidi kinni seotud ja pidime teistega võidu jooksma. Mart vedas mind nii, et me võitsime. Ta tahtis alati võita ja rekordeid teha. Suvilas mängisime sulgpalli üle autovärava. Katiga ta ei viitsinud, sest temaga ei saanud kordade peale rekordeid teha ja isa ei viitsinud ise. Minuga ta siis mängis. Ma ei saanud mere ääres ka vedeleda, sest Mart otsis alati tegevust.”
Sõber ja meeskonnakaaslane Argo Saul: “Tema võitlejahing lõi lasteaias välja. Enne sööma minekut jooksime võidu ümber lasteaiahoone. Mina ikka võitsin, Mart ei suutnud sellega leppida. Kui kasvataja tegi kaks jooksu, tahtis Mart olla teises grupis, sest siis oli kaks võitjat ja üks neist oli tema.
Mardiga oli juttu ka tema valikust korvpalli ja jalgpalli vahel. Ta rääkis, et tahab ise otsustada. Mulle tundus, et kodus oli tal sellel teemal isa surve peal. Mart võtab kõike südamega, kohusetundega, soovimata kellelegi haiget teha ega solvata. Mart langetas otsuse isa tahte vastu. Ju oli soov ja tahtmine nii kindel, et ta julges. Eks see raske olnud, sest ta austas oma vanemaid, eriti ema, kes teda toetas.
Olime kord spordilaagris, kus pesemisruumid olid eemal, majas vett ei olnud. Keegi ei viitsinud sinna minna. Mart oli ainuke, kes võttis hambaharja ja läks pesema. Tema üle naerdi, aga teda ei huvitanud teiste arvamus, ta julges erineda. Kui meie hakkasime mingil hetkel tüdrukuid vaatama, ei tulnud Mart kaasa. Tema tegi trenni ja õppis.”
Rainis Maasing: “Koolis oli Mart vaikne, viisakas niivõrd, kuivõrd üks poisslaps viisakas saab olla, ja kohusetundlik. Käekiri oli tal ilus. Juuksed olid alati kammitud, nööbid kinni. Kõik, mis ebaselgeks jäi, küsis õpetajalt järele. Ta ootas hetke, kui teised olid oma asjad õpetajaga ära ajanud ja läks siis oma küsimustega.
Ta oli alati tundideks valmistunud. Teised kutid olid hommikul kohe jaol: “Kus su kott on?” Ja viksisime ülesanded tema pealt maha. Tal olid kõik viied.
Spordis oli temast eeldustelt paremaid. Aga tema oli aktselerant hingeliselt – oma mõttemaailmaga.”
Ülal mina kiikhobusel ning ema ja õde Katrin. All olen vasakult kolmas ja minu vasakul käel istub sõber Argo, kellega mängisin Lõvides ja kes on tänaseni mu parim sõber.
Malle Poom: “Ta oli hea poiss. Aga kui ükskord läksime teda Illuste spordilaagrisse vaatama, siis see oli vist Martini (Reim – toim.) isa, kes ütles, et Mart kunagi ei kakle, aga täna oli tema ka kaklusest osa võtnud. Ju olid need poiste kaklused igapäevane asi, aga kui tema ka juba kakles, siis hakati asja klaarima. Mart oli õigluse eest võitleja. Ka koolis hakkas õigust taga ajama, kui tundis, et liiga tehti. Teda oli lihtne nii-öelda lugeda. Kui ta õhtul uksest sisse tuli, siis oli näost näha, kas päev oli korda läinud või mitte.
Tema suust ei kuulnud kunagi rumalaid sõnu. Ükskord, kui ta oli kolmandas või neljandas klassis ja pidi võistlustele sõitma, oli tal palavik ning ma ei lubanud tal Paidesse minna. Aga keegi tuli ikkagi ukse taha, vist Olev Reim, et peab tulema. Läksin kaasa ja mulle oli suur üllatus, kuidas teised poisid bussis ropendasid. Mind ei pandud üldse tähele. Mart siiski ei ropendanud ega toonud neid sõnu koju kaasa.
Ta oli alati väga hoolas ja kohusetundlik. Mu sõbrannad ütlevad, et olen väga korralik, aga arvan, et mina ei ole nii korralik. Avo oli väga nõudlik ja eks see vist ikka kodune kasvatus oli. Mardil pidi kõik korras olema. Tänu Avole pidid kõik alati taldriku tühjaks sööma. Mul oli ikka soe toit, keegi ei olnud võileibade peal, mille üle Kati klassiõed imestasid. Söögilauast ei tohtinud keegi enne üles tõusta, kui kõik olid lõpetanud.
Praegugi vaatan, et Mart on vahel selline pedant, et mind ajab naerma. Hakkavad Lisseliga välja minema ja tema vaatab korraga viimasel hetkel, kas Lissul on saapad viksitud! Ja kui külalised saabuvad, siis enne seda tulevad talle vahel peale koristushood. See korralikkuse joon peegeldub ka suhtumises kirjasõnasse, millesse ta väga uskus. Kord oli ta kusagilt lugenud, et kohupiim on vajalik ja seda ta siis muudkui sõi.
Mart ei tahtnud olla parim ainult spordis. Ükskord ta küsis: “Aga miks mina pean viitele õppima?” Vastasin, et ega peagi, igaüks õpib oma võimete kohaselt! Kui sa pole võimeline, siis ei pea. Ja nii ta läks siis viitega edasi. Kuni keskkooli kuldmedalini välja.
Katil käis õppimine väga kergelt, tal oli varakult kõik tehtud ja vaatas telekat. Mart küsis väiksemana alati oma kodutööde kohta üle, et oleks ikka õige. Ta tuli nii hilja koju, et enne kella 21–21.30 õppima ei jõudnud. Magama ei saanud ta enne südaööd. Ta pole vist eluaeg end välja maganud. Tal on kogu aeg olnud kiire – alates lapsepõlvest. Tal polegi lapsepõlve olnud. Tema lapsepõlv kestis kuni jalgpallini. Kuniks ta ei olnud veel nii hõivatud, olid ka temal mängusõdurid ja sõjamängud – osa sõdureid oli köögilaual. Olid autod, ta kogus marke ja münte.”
Emaga lasteaias võistlemas. Tahtsin alati parim olla ja ema sõnul vedasingi meid võidule.
Suviti olin palju Nõmmel emapoolse vanaema juures. Seal meeldis mulle eriti. Naabermajas elas minuealine Andres, kellega müttasime päevad läbi sporti teha ja ajasime muid poisteasju. Meie pärast tehti aeda värav, et saaksime otse teineteise juurde minna ega peaks käima tänava kaudu.
Lapsepõlvesõber ja sõber tänaseni Andres Tolli: “Enne meie pärast meisterdatud aiaväravat tõsteti mind tavaliselt lihtsalt üle aia. Tubaseid mänge oli meil vähe, aga neid ikka oli: mängisime vahel peitust, kaarte ja lauamänge. Isegi padjasõda. Vahel oli Mardi õde Katrin ka pundis. Enamasti olime õues ja mängisime palli, “uka-uka mina priid” või ka noamängu.
Mardist mäletan, et ta kas tuli trennist või läks trenni. Ta oli alati nõus enne või pärast oma trenni minuga jalkat või korvi mängima. Vahel läks meie madistamine üpris printsipiaalseks ja aiapilpad lendasid. Mardi kasuvanaisa, keda hüüti papaks, siis lappis neid. Tavaliselt mängisime hoovis üks ühe vastu, aga vahel käisime 34. kooli, praeguse Nõmme põhikooli väljakul või Lõuna tänava palliplatsil, kus kasvasid ka puud. See andis teistele Mardi ees edumaa, sest tema treenis korralikel väljakutel ega olnud puudega harjunud. Lõuna tänaval mängisime tihti kahekesi, lihtsalt ajad sattusid sedasi olema. Teiste kohalike poistega, kellest üks oli näiteks Dan Põldroos ja kes olid valdavalt minu koolikaaslased 34. koolist või reaalkoolist, mängisin ma tavaliselt siis, kui Mart oli trennis.
Mart kasvas aastate jooksul aina pikemaks ja korvpalli mängimine muutus mulle aina raskemaks, aga meil olid ikka punkt-punkti mängud. Mingil hetkel muutusid tema suved spordilaagrite tõttu aina lühemaks. Lõvid alustasid oma imetlusväärset ja suurte võitude teekonda.”
III PEATÜKK
Nahkpall. Male. Ubakivi
Lõvide meeskonna esimestest aastatest on ülevaatlikult kirjutanud Olev Reim, kes koos treener Roman Ubakiviga meid kantseldas. Kõiki neid värvikaid juhtumeid Nõukogude Liidu eri otstes teavad täiskasvanud meist paremini. Nemad puutusid otseselt