Minu lugu. Mart Poom

kaks turniiri andsid meile palju kontakte ja küllakutseid. Sügisel sõitsime võistlusreisile Saksamaa Liitvabariiki, kus mängisime Schwerinis ja Kielis (kolm võitu, üks viik, väravad 29: 4). Aga need, nagu ka 1989. aastal Dallas Cupil peetud mängud polnud enam nii tähenduslikud, kui meie kaks turniirivõitu Helsinki Cupil. Võidud Soome pealinnas olid märgilised meile, Eesti jalgpallile ja küllap kogu meie spordile. Jah, vastased ei olnud Helsingis nii kõvad kui laias Nõukogude Liidus või läänes peetud teistel noorteturniiridel. Ent asjaolu, et võitsime n-ö päris välismaal suure rahvusvahelise turniiri, andis ühiskonnale usku: eestlased võivad jalgpalli edukalt mängida. Nendel võitudel oli sümboli väärtus. Meile, Lõvide meeskonnale, oli Helsinki Cup justkui hüvastijätt noorteklassiga. Mängisime juba niigi Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel. Nüüd ootas ees läbimurre profijalgpalli, võitlus koha eest Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängivas Tallinna Spordis.

      V PEATÜKK

      Hakkan tegema salatrenni!

      Olin juba 1988. aastal hakanud teadlikult individuaalselt treenima. Läksin hommikuti 7.30 oma 49. keskkooli võimlasse, et enne tunde teha jõudu kangi ja hantlitega. Tegin kätekõverdusi, harjutusi kõhulihastele ja keksisin hüppenööriga. Vahel ujusin. Mõnikord oli mul kokku kolm trenni päevas, sest lisaks päristreeningutele tegelesin näiteks oma väikestega 32. keskkoolis, läksin lihtsalt õue ümberkaudsete poistega mängima, jooksin Glehni lossini ja tagasi või sõitsin jalgrattaga. Individuaaltreening oli jälle üks Ubakivi teeneid. Tema rääkis ikka, et peame salatrenni tegema, sest vastased ei maga! Hakkasin mõtlema, et äkki vastased siiski magavad ja kui teen salatrenni, siis saan neist paremaks! Hakkasin teadlikult treenima jõululaupäeval. Selle idee sain Erki Noolelt, kes oli oma tugevamad trennid teinud just siis.

      Elu esimesi intervjuusid, küsijaks Rein Küttim Eesti Raadiost. Olime just käinud haridusminister Elsa Gretškina vastuvõtul.

      Olümpiavõitja Erki Nool: “See annab vaimse üleolekutunde konkurentide ees. Sa tead, et nemad jõululaupäeval trenni ei tee ja sina saad justkui ühepäevase eelise. See on suhtumise küsimus: ei tohi rihma lõdvaks lasta. Pead kogu aeg keskenduma. Mitte nii, et oled nagu Ameerika mägedel: täna on trenn ja homme lasen lõdvaks.”

      Hiljem hakkasin treenima ka vana-aastaõhtuti ja 1. jaanuaril. Ikka samal põhjusel: konkurendid magavad ja mina saan eelise! Mäletan, kui mõnusa tunde andis treening neil kolmel päeval! Meil oli kombeks olla jõululaupäeval vanaema juures ja minna Nõmme Rahu kirikusse. Hea oli minna kirikusse, kui salatrenn oli juba tehtud. Olen treeninud ka jaanilaupäeva õhtul: süda ei andnud enne rahu, kui võtsin kätte ja tegin kell 22–23 oma jooksu, võimlemise ning harjutused ära.

      Roman Ubakivi: “Ma olin oma esimese eksami sooritanud: kasvatanud eelmise põlvkonna üles. Ka Ott Mõtsnik, kes jõudis liidu noortekoondisse, tegi salatrenni. Tal ei olnud eeldusi, aga ta armastas individuaalselt treenida. Oti ema kurtis, et poiss harjutab peenarde vahel, isa tuleb, annab naha peale. Mõtsnik tuli ka omal käel koolitundide ajal meeste trenni. Ma ei löönud teda minema, sest ega ta kooli poleks nagunii läinud.

      Mul olid ka pühade ajal treeningud. Kolmandik tuli, Poom oli alati kohal. See ongi professionaalne suhtumine. Ütlesin poistele, et teie pühad on mäng! Vastane ei maga Inglismaal – kui tahad sinna saada. Tal on seal ju paremad tingimused, mis on selge eelis. Kui sa ei tee trenni, kuidas sa temast paremaks saad?”

      Vaatan oma päevikut 1988. aasta lõpust: 21. detsembril tegin neli treeningut. Kell 7.15 tegelesin 45 minutit 49. keskkooli võimlas hüppenööriga, mängisin korvpalli ja mulle löödi natuke peale. Kell 13 mängisin jälle korvpalli, tõmbasin lõuga ja treenisin kõhulihaseid ning ujusin 1000 m – kõik kokku tund aega. Kell 16 oli tavaline vutitreening – tund ja 15 minutit – ning kell 19.30 läksin Spordi tänava saali kaheks tunniks jõudu tegema. Treenisin jõululaupäeval ja vana-aastaõhtul, kolm trenni olid 26., 27., 28. ja 29. detsembril. Praegu vaatan, et täitsa hull!

      Mulle hakkas individuaalne treening meeldima, tundsin end hästi, sest see andis enesekindlust. Lihas hakkas kasvama, muutusin väliselt ning see mulle meeldis. Minust sai treeninghoolik kogu eluks. Ma ei oska teistmoodi. Treenimine rahustab närve. Kasutasin iga vaba hetke, et saada paremaks. Kui olin vigastatud, polnud see mingi põhjus lihtsalt lakke vaadata ja paranemist oodata. Midagi sai ikka teha. Jalatrauma korral võis treenida ülakeha, käevigastus ei seganud rattal pedaalida. Näppude tugevdamiseks sai muu tegevuse ajal pigistada väikest palli. Kui palli ei tohtinud puutuda, siis sai ujuda. Kui polnud paarilist, kes tsenderdaks, tagusin palli vastu seina, et harjutada jalamängu. Kui mul 1987. aasta novembris näppu mõra löödi ja sõrm kipsi pandi, tõrjusin treeningutel lööke ühe käega.

      Kasutasin iga päeva, iga tundi, iga minutit. Süstisin endasse varakult suhtumise: pean andma endast kõik, et jõuda jalgpallis tippu. Kui mind tabab ebaõnn – vigastus või midagi muud sellist –, siis pole midagi parata, aga kõik endast oleneva saan ma ju ometi teha. Ma ei lubanud endale hinnaalandust. Olin meelte ja mõtetega kogu aeg jalgpalli juures. Väga palju peab sealjuures tegema tavalist nüri tööd. Sportlased tegelevad sageli sellega, mis hästi välja tuleb või mis meeldib. Mina leidsin endas tahet teha asju, mis ei meeldinud, aga arendasid. Olin püsiv, visa ja tahtejõuline. Panin vahel nagu robot. Alati leidsin koha, tingimused ja partneri. Kui partnerit polnud, siis rassisin üksi.

      Uskusin sellesse, mida tegin. Jah, see oli Vene ja Ubakivi kool, mis oli mulle pealuusse pekstud: mida rohkem, seda uhkem. Tundsin, et ma pole andekas ja minu võimalus kuhugi jõuda on rabada tööd. Nägin, et nii saan paremaks ja tahtsin teha veel rohkem, et saada veel paremaks. Toona oli see ainuvõimalik tee.