aastal ajakirja Sport v SSSR esikaanel (8/1985). Mind valiti Užgorodi turniiri parimaks väravavahiks, meie meeskond sai ajalehe Pionerskaja Pravda eriauhinna kui turniiri kõige tehnilisem meeskond. Samas ajalehes (24. august 1984) kiitis meid Kiievi Dinamo ja Nõukogude Liidu endine koondislane Vladimir Muntjan, meist oli terve artikkel.
Kogu Lõvide aeg oli üks treenimine, laagrites harjutamine ja suur reisimine. Leningrad oli tavaline sihtpunkt. Peale selle Moskva, aga ka Kaukaasia, Kesk-Aasia, Krimm ning kõik muud lähemad liiduvabariigid. Vaba aega mul tõesti polnud, suvepuhkusest polnud juttugi.
Kui Nahkpallist välja kasvasime, hakkasime Eestit esindama üleliidulistel Nooruse võistlustel. Sealne tase oli midagi muud, sest liiduvabariigid ning Moskva ja Leningrad said välja panna koondise. See polnud enam mäng Moskva Spartaki, vaid Moskva kõigi suurklubide järelkasvu vastu. Meie olime ju kõigest ühe fanaatikust treeneri treeningrühm jalgpallivõõras spordivabariigis, kus puudus edasiviiv konkurents. Need ja mitu teist turniiri, kuhu meid kutsuti, oli kõva kool.
Ema tehtud svammipükstega oli maandumine pehme!
Juunis 1986 saabus Tallinna treeninglaagrisse Nõukogude Liidu noortekoondis. Nad olid sündinud pärast 1. augustit 1970, seega meist aasta vanemad. Mina omakorda olin meie poistest aasta noorem. Tallinnas valmistusid nad Ungaris toimuvaks kontrollturniiriks, mis oli omakorda ettevalmistus EM-valikmängudeks.
Mängisime nendega 28. juunil Norma staadionil. Nägime üle suure Nõukogude Liidu valitud varaküpsenud noormeeste kõrval välja nagu poisikesed. Pealtnäha ootas ees ebavõrdne võistlus, aga kaotasime talutava jalgpalliskooriga 0: 3. Mõni päev hiljem viigistas meie toonane esindusmeeskond, liidu teises liigas mängiv Tallinna Sport sama vastasega 3: 3. Aasta hiljem tuli meie vastane omaealiste maailmameistriks. MM-finaalis Nigeeria vastu kuulus algkoosseisu seitse mängijat, kes olid Norma staadionil põhirivistuses ka meie vastu. Selles valguses – polnud ju üldse paha!
1987. aasta märtsis alustasin päevikupidamist. Seda nõudis Roman Ubakivi kõigilt poistelt. Pikapeale paljud loobusid. Mina pidasin päevikut karjääri lõpuni. See on üks asi, mille eest olen treenerile väga tänulik.
Tänapäeval on kõiges süüdi kohtunik, pall ja putsad. Vähe on eneseanalüüsi ja – kriitikat. Päevik, mida esimestel aastatel ehtisid välismaa ajakirjadest väljalõigatud fotod staaridest, kõike seda pakkuski. Kirjutasin sinna üles treeningul tehtu ja analüüsisin kõiki võistlustel sisselastud väravaid. Kritseldasin iga värava puhul kaks skeemi, millel oli kujutatud trahvikast. Ühel märkisin ära väravalööja ja enda koha väljakul ning mõlema liikumised. Teisel näitasin ära, kuidas oleksin pidanud tegutsema, kuhu liikuma, millal ja kui tugevalt hüppama selleks, et värav ära hoida. Kui niimoodi pidevalt kaasa mõtled, tuleb see kasuks ja jääb pikkamööda kõrvade vahele. Kui kordub mõni varasem olukord, langetad ühel päeval õige otsuse. Päevik arendas õpivõimet, aitas kaasa mängu lugemise parandamisele.
Olen maksimalist ja analüüsisin ka sisselastud penalteid. Ma ei hoolinud, et penalti sisselaskmise puhul ei saa väravavahti süüdistada, joonistasin ikka ideaalhüppe suuna üles ja arutlesin, kas pidanuks minema aimamise peale, kas pidanuks arvestama või hoopis eirama meeskonnakaaslase vihjet lööja eelistuste kohta, kas pidanuks jääma kindlaks kõhutundele ja viskuma esimesena pähekaranud nurga suunas või pisut kauem joonel ootama, et lööja nurgavalikut raskendada.
Ubakivi nõudis, et igale löögile järele läheksin. Kui kõikidele pallidele järele hüppad, siis ühel päeval võid võtta ka üliraskeid palle! Ubakivi sõnul võimatuid palle ei olegi – teoreetiliselt võib ära võtta iga pealelöögi. Sa peadki meeskonda päästma – see on sinu roll, sisendas Ubakivi. Tema meelest pidin olema õnnelik, et mul on palju tööd, sest see annab võimaluse end näidata. Ubakivi ütles, et naudiksin hetke – ma saan silma paista! Kui olin juba vanem ja Itaalia koondise või Inglise klubide vastu mängisin, siis tuli see Ubakivi õpetus alati meelde: sa oled väravas, sa peadki päästma, sul on võimalus end näidata, sa peaks õnnelik olema, et sul on palju tööd! See oli mul meeles ka oma Premiershipi-debüüdi ajal, kui me Derbyga Old Traffordil Manchester Unitedit võitsime.
Vahel kirjutasin skeemidele lisaks sisendusi ja aforisme ning kui Inglismaal seda kõike sirvisin, siis tuli mäng paremini meelde ja meenusid ka positiivsed asjad, mis andsid enesekindlust. Päevikut lugedes sisendasin endale õiget tegevust, see oli osa mänguks valmistumisel. Tagasivaates võrdlesin, mida ja kui palju treeningtunde olin teinud eelmisel aastal. Minu arvates on raske loota arengut ilma analüüsita.
Ubakivi oli väga nõudlik ja kriitiline treener, väga harva kuulsin tema suust kiitust. Palju tarkusi sain temalt ja paljud põhitõed kinnistusid tema kriitika abil. Näiteks kui lasin värava lüüa esinurka, sain sõimata. See on sinu nurk! Kindel sinu viga!
Ubakivile meeldisid pikad koosolekud, eriti laagrites. Ta võttis läbi kõik, mida keegi saanuks paremini teha. Ta tõi välja kõik eksimused. Vahel kestsid koosolekud kaks tundi. Mina võtsin neid väga tõsiselt. Olin kindel, et ikka oleks saanud paremini. Juunioride klassis küsis Ubakivi, mis ma endale hindeks panin. Igaüks pidi endale hinde panema ja analüüsima. Kes ei olnud piisavalt enesekriitiline ja pani endale hea hinde, selle võttis Ubakivi ise ette.
Roman Ubakivi: “Alguses sundisin kõiki päevikut pidama. Hiljem polnud sundimisel mõtet – kes sai aru, see sai. Poom sai ja mõtles ise. Sinna polnud vaja end vahele segada. Kui tuli konkreetselt küsima, siis vastasin. Tema oli ainuke, kes küsima tuli. Mäletan, et Poom küsis psühholoogilise ettevalmistuse kohta. Mul olid pedagoogilise instituudi loengumaterjalid enesesugestiooni kohta. Sain teda aidata.
Halb oli, et tingimused olid võimatud. Pidin oma õpilasi mõtteliselt tõstma teisele tasemele, sest meil puudus profikultuur, millega mina olin õnneks mängijana kokku puutunud. Võtsin vene jalgpallikultuurist parima.
Mulle olid Lõvid lisagrupp, vaba aja sisustus, sest palka sain oma esimese põlvkonna treenimise eest. Lõvide jaoks polnud piisavalt aega ja eraldi väravavahtide treenerit meil ei olnud. Ma oleks võinud ja pidanud teoreetiliselt seda teadmist rohkem andma, aga energia ja võim oli piiratud. Siiski ma ei põdenud, sest nägin, et temas oli seda, mida hindasin kõige rohkem. Tal polnud hiilgavat reaktsiooni, kuigi mõni ütleb, et oli. Ta oli kõhetu, lihaseid polnud – ta ei saanudki end kiirelt liigutada. Paljud olid temast kehaliselt andekamad, aga lollid. Kõige olulisem: tal oli intellekt tasemel ja ta armastas jalgpalli.
Väravavaht ei saa kunagi öelda, et värav pole minu süü. Alati on võimalus, teinekord küll väikene šanss. Ka penalti – kui on suhtumine, et pole minu asi, siis … Ka seal on šanss olemas. Kui ta oli juba Inglismaal, siis vahel seletas, et oli võimatu pall. Ütlesin, et vaata, milline su positsioon oli – pool meetrit vale nurga all!”
IV PEATÜKK
Lõvide lõvi
Hooaega 1987 alustasime märtsis Bakuus, kus alistasime kaks jalgpallikooli noortemeeskonda, aga mängisime ka täiskasvanute vastu. Viigistasime linna eelmise aasta meistriga ning kaotasime Bakuu Noorusele (koosnes veteranidest!) ja linna tšempionile Spartakile. Bakuus käisime vaatamas Nõukogude Liidu kõrgliigameeskonna Bakuu Nefttši üht mängu liidu olümpiakoondise vastu, kus nägin pealtvaatajana male maailmameistrit Garri Kasparovit.
Kui üks kodune märtsikuine treeningmäng Floraga välja arvata, siis alustasin just Bakuus enese hindamist iga mängu järel. Panin endale viiepunktisüsteemis eraldi hinded mängus hakkamasaamise ja vormi eest. Lähtusin Ubakivi seletusest: 1) ei tohi lasta endale väravat lüüa; 2) kaitse juhendamine; 3) rünnakust osavõtt ehk palli lahtimängimine.
Erinevalt koolist ei olnud ma selles arvestuses kaugeltki viiemees. Kõige sagedasem hinne oli kolm ja see oli juba suhteliselt hea. Isegi kolm miinus võis peegeldada hakkama saamist, aga kolm pluss ja eriti neli miinus olid juba läbinisti positiivsed. Ubakivi ütles, et kui oleme kaotanud, siis ei tohi head tuju olla. Ilmselt see mõjutas ka mu päevikute tooni.
28. märtsil olen Bakuu mängude kokkuvõtteks päevikusse kirjutanud: “Vorm on vilets, eksin palju, pole enesekindlust, pean treenima üldkehalist, väljatulekuid,