kergendusega: „Mingeid korraldusi ei ole. Ma ei saa enam kedagi käskida.” Ta teatas, et inimese elus jõuab kätte silmapilk, mil too saab olla üksnes pealtvaataja. Sõbrad keskendugu sellele, mida nad on teinud ning ärgu muretsegu selle üle, mis nagunii tuleb.176 Seda kuulnud, laskis Spampanato end vähemalt oma sõnul küüru ja suudles juhi kätt.177
Sellised välise lugupidamise hetked möödusid kiiresti. Taas kord ei jätnud Mussolini kasutamata juhust süüdistada teisi. Ta rääkis kõigile, kes vaevusid teda kuulama, et sakslased on ta reetnud, nagu olid teinud seda nii sageli varem,178 andes mõista, et tema ehk polnudki soovinud natside ja fašistide liitu ja sõda. Või siis langes vastutus nii sakslastele kui ka Itaalia rahvale? Kõik olid teda petnud.179
Samal ajal üritas Mussolini saavutada kontakti antifašistliku vastupanuliikumisega, ilmutades erilist valmidust rääkida sotsialistliku partei esindajatega, sest oli enne Esimest maailmasõda olnud ise selle partei liige. Lootus viimasele tehingule, millega ta saaks oma rivaalid üle mängida, ajas tema poliitikupeas visalt juuri. Lepiti kokku kohtuda 25. aprillil kell kolm pärast lõunat Milano kardinali ja peapiiskopi Ildefonso Schusteri palees.180 Patrioodist ja antikommunistist Schuster oli olnud katoliiklikus hierarhias üks silmapaistvamaid tegelasi, kes toetas Mussolini režiimi. Fašistliku skaudiorganisatsiooni Balilla kohta oli ta öelnud, et see annab noortele „terve, kristliku ja itaalialiku hariduse”.181 Samuti oli ta väitnud, et marss Rooma päästis riigi bolševismist, sillutades teed 1929. aastal katoliku kiriku ja Itaalia riigi vahel sõlmitud Lateraani kokkulepetele.182 Ta oli tervitanud fašistlikku sõda kui võimalust „avada Etioopia väravad katoliku usule ja Rooma tsivilisatsioonile”.183 Veel 1937. aastal oli Schuster andnud oma õnnistuse Scuola di Mistica Fascista Sandro Mussolini (Sandro Mussolini fašistliku müstitsismi kooli) rajamisele, mis oli oma uhke nime saanud katoliiklasest Arnaldo poja Sandro järgi.184 Alles režiimi kaldumine 1938. aastal varjamatusse rassismi oli pannud Schusteri kahtlema, kas fašism ikka on parem kui teised ideoloogiad selles patuses maailmas.185 Lootes põhjendatult sooja vastuvõttu, ilmus Mussolini piiskopi paleesse õigeaegselt. Ent vastupanuliikumise juhid hilinesid. Kardinalile ja duce’le jäi lobisemiseks terve tund.
Schuster jättis endast maha äärmiselt kõneka kirjelduse Mussolini viimasest kohtumisest katoliku ja paavstliku kiriku hierarhias kõrgel kohal oleva isikuga.186 Ta meenutas, et võttis duce vastu tänusõnadega tema „ohvri” ning valmiduse eest veeta oma „elu pattu lunastades välismaises vanglas, selleks et päästa ülejäänud Itaalia lõplikust hävingust”; need sõnad võisid tegelikult üksnes süvendada Mussolini sünget meeleolu.187 Schuster lisas, et kirik ei unusta kunagi teenet, mida duce talle Lateraani kokkulepete näol on osutanud. Ta avaldas kahetsust, et Mussolinit ennast on mõned tema parteibossid nõnda halvasti kohelnud (kardinal oli radikaalse fašisti Roberto Farinacci vana vaenlane,188 1931. aastal oli ta hoiatanud Arnaldot tolle jumalakartmatuse eest).189 Pärast neid sissejuhatuseks öeldud sõnu pani kardinal tähele, et tema külaline on rõhutud meeleolus ega räägi eriti. Seetõttu pakkus ta heatahtliku kirikuisana Mussolinile klaasikese rosolio’t ja magusa küpsise. Ent vestlus ei tahtnud ikkagi vedu võtta. Nüüd küsis Schuster, kas duce on juba jõudnud tutvuda tema värskeima üllitise, Püha Benedictuse elulooga. Mussolini pidi tunnistama, et pole seda lugupidamisväärset tööd lugenud. Seejärel, olles tähelepanu ise, surus Schuster duce’le pihku raamatu eksemplari, väites selle olevat viimase, ja kinnitas, et teos aitab Mussolinil mõista, et „teie Kolgata pole muud kui pattude lunastamine enne õiglase ja halastava jumala ette astumist”. Mussolini, kes Schusteri arvates ilmutas tänulikkust, pigistas kardinali käsi, oskamata taas midagi öelda.190
Kuna jutt käis Pühast Benedictusest, nihkus vestlus Montecassino ja sealse kloostri kurvale saatusele; just seal oli pühak kohtunud Lombardia kuninga Totilaga. Mõlemad mehed teadsid, et 1944. aastal oli kuulus benediktiinide monument Itaaliasse tunginud angloameeriklaste poolt kivipuruks muudetud (Schuster polnud kunagi varjanud oma negatiivset hoiakut liitlaste pommirünnakute suhtes).191 Nüüd, mil jutt teiste sooritatud kuritegudest oli kahte meest teineteisele pisut lähendanud, võttis Schuster, üritades ilmsesti päästa Mussolini surematut hinge, üles loo sellest, et ühel preestril Ponza saarel, kus Mussolinit 1943. aasta augustis lühikest aega vangis hoiti, oli õnnestunud duce religioosseid tundeid mingil määral „ellu äratada”. Mussolini, kes tundis end kardinali käänuliste lausete kiirtules endistviisi ebamugavalt ja tajus tema soovi tungida duce kõige salajasemate mõteteni, vastas ettevaatlikult, et „mõtiskles pisut” talle toona kingitud Kristuse elu üle. Schuster ei arendanud seda teemat kuigi kaugele, vaid sooritades taas tähendusrikka kõrvalepõike, kasutas võimalust tuletada langevale diktaatorile meelde lugu sellest, et Napoleon oli Saint Helena saarel jõudnud jumalani.192
Kas või üksnes selleks, et pääseda pidevatest katsetest sondeerida tema hingeseisundit ja mitte kuulda hirmutavaid ennustusi tema tulevasest saatusest vangi ja pagendatuna, teatas Mussolini seepeale, et laseb järgmisel päeval RSI relvajõud laiali saata ning taganeb viimaseks lühikeseks heitluseks 3000 mehega Valtellinasse. Seejärel kavatses ta alistuda. Schuster segas sellele avaldusele vahele, märkides targu, et Mussolinil võib kaasatulijaid olla ehk vaid 300, ja duce tunnistas kurvalt, et see hinnang on arvatavasti õige. Olles teadlik, et on andnud Mussolini närtsinud enesekindluse pihta veel ühe löögi, pööras Schuster jutu taas religioossetele teemadele, pärides oma külaliselt Ambrosiuse riituse kohta ning teatas hiljem, et oli jahmunud, kui avastas, et need, kes vastutavad Itaalia kiriku käekäigu eest, pole suutelised talle nii tähtsat küsimust üksikasjalikult ära seletama. Teades, et selline suhtumine tekitab nende vahel veelgi enam piinlikkust, viis Schuster jutu neutraalsemale pinnale, tehes teatavaks oma seisukoha, et ida ortodokslust ei tohi kunagi segi ajada „tõelise Kristuse kirikuga”, milleks on katoliiklus.193
Äsja alanud vestluse, millest võis aimata võimalust, et kaks vana meest jõuavad slaavlaste ja kommunistide pattude osas ühisele seisukohale, katkestas lõpuks ometi kohale jõudnud vastupanuliikumise läbirääkijate saabumine. Nende juuresolekul jäi Schuster diskreetselt vait, ent kuulis sellegipoolest, kui Mussolini ütles, et usub ainult muistset ajalugu, sest tänapäevane on „kirest” liialt moonutatud. Veel oli tal meeles, et duce kurtis, et „sakslased on meid niigi kohelnud nagu orje ja tagatipuks veel ka reetsid meid”. Kui kohtumine hakkas lõpule jõudma ja Mussolini valmistus lahkuma, ei unustanud kardinal ulatamast talle uuesti Storia di San Benedetto viimast eksemplari, et kiirustav ja segaduses duce väärtuslikku kingitust maha ei unustaks.194
Mida ta kardinal-peapiiskopi katsetest tema hing oma kätte võtta ja see päästa ka poleks mõelnud, muutis Mussolini nüüd uuesti suunda. Antifašistide esindajatega ta peaaegu ei rääkinud, siunates selle asemel tüütuseni sakslasi nende pahategude eest. Oli saabunud uudis, et Saksa SS-i kindral Karl Wolff on nõustunud kell 17.00 lõpetama vaenutegevuse liitlasvägede vastu. Kuna see aeg oli kohe kätte jõudmas, ei tulnud läbirääkimistest midagi välja, kuigi Mussolini lubas vastupanuliikumise esindajatele, et edastab neile järgneva tunni jooksul uusi uudiseid. Ent prefektuuri tagasi jõudnud, valmistus ta koos oma lähima saatjaskonnaga põgenema Comosse, Šveitsi piirile lähemale. See oli oma naha päästmine, mis sarnanes mõneti kuningliku valitsuse häbitute tegudega pärast 8. septembrit 1943, kui kuningas Vittorio Emanuele III ja Badoglio