kriisihetkedel ei suutnud Mussolini ja tema nõunikud otsusele jõuda, kas suunduda Valtellinasse või otsida armu šveitslaste juures. 27. aprilli hommikul enne koitu asusid nad mööda Como järve kallast teele, kuid ei suundunud ei tolle palju räägitud fašistliku reduudi ega ka mitte piiri poole. Rachele ja nooremad lapsed olid jäetud Comosse. Mussolini saatis oma naisele veel viimase, pateetilise kirja, paludes „andestust kogu halva eest, mis ma sulle oma teadmatusest olen teinud. Sa tead, et oled olnud minu jaoks ainus naine, keda ma olen tõeliselt armastanud. Ma vannun seda praegusel ülimal hetkel jumala ja meie Bruno nimel”.195
Vaatamata kinnitustele, et tema armastus Rachele vastu kestab, kuulusid duce saatjaskonda ka Clara Petacci ja tolle kelmist vend Marcello (kes üritasid edutult mängida Hispaania konsulit ja tema naist).196 Koos nendega lahkusid Comost ka mitmed teised juhtivad Salò fašistid, sealhulgas Pavolini. Samuti viibis seltskonnas Nicola Bombacci, duce alaline kaaslane tema viimastel päevadel. Esimest korda olid nad kohtunud 1910. aastal, kui Bombacci oli noor sotsialistlik ajakirjanik Cesenas, Romagna maakonna linnas, kuhu Forlìst, kus Mussolini tookord töötas, viis raudtee. Bombacci oli olnud Esimese maailmasõja vastu ning astunud 1921. aasta jaanuaris vast asutatud Itaalia kommunistlikku parteisse. Kuid aja jooksul leppis ta fašistliku diktatuuriga, esines Etioopia küsimuses pöördumisega rahva poole ning sai oma kirjutiste eest riiklikku toetust.197 1943. aasta septembris pälvis ta koha Mussolini kaaskonnas ja viibis regulaarselt Villa Feltrinellis. Tema nimi levis ka laiemalt, kuna ta väitis, et fašismi uus vorm on oma pühendumuses sotsialiseerumise oma variandile siiras.198 Neil rasketel aegadel oli temast saanud duce’le peaaegu sõber,199 ehkki too oli kaua aega väitnud, et ei vaja sõpra ning et tal ei saa seda olla. Asjaolu, et Bombacci jäi kohale päris lõpuni, tagas selle, et Mussolinit jäädi mäletama kui inimest, kes polnud täielikult kaotanud oma seost kõigi Romagnat räsinud ühiskondlike konfliktide ja vihkamistega.
Ent Mussolini saatjaskond mõjub sümboolselt ka ühes teises kontekstis, mille tähtsust 1945. aasta tagasiihalejad pole kuidagi suutnud pisendada. Fašistide autokolonni tugevdati taganevate natsisõduritega, kes olid pressitud kahte soomustatud veoautosse ning keda juhtis Luftwaffe leitnant Schallmayer, lootes, et üht või teist rada kasutades õnnestub neil pääseda tagasi germaani kultuuriruumi. Et end paremini varjata, otsustas Mussolini reisida koos oma kunagiste liitlastega üksi. Ta tõmbas selga Saksa sineli, talle anti Saksa kiiver, mis pidi varjama tema tuttavaid näojooni, ning kaitseks kevadise jaheduse vastu tõmbas ta endale veoauto kabiinis ümber teki. Kogu Como järve ja Šveitsi vahele jääval alal tegutsesid aktiivselt partisanid. 26. aprilli õhtul paduvihmas oli 52. Garibaldi brigaad blokeerinud ühe külakese, mis iroonilisel kombel kandis nime Musso, ja veidi suurema Dongo vahel järveäärse maantee. Puncetti juures, kus mäenõlv langes järsult järve suunas, olid partisanid veeretanud teele suure puutüve, kive ja muid takistusi, ning ootasid, et näha, kes üritab sealt läbi pääseda.200 Kaheksateist kuud varem, kui Mussolini end alles Gargnanos sisse seadis, laskis ta lendu kibeda märkuse: „Järv on kompromiss jõe ja mere vahel, ja mulle ei meeldi kompromissid.”201 Ta oli ennetest õigesti aru saanud. Tema saatuseks oli surra järve ääres.
Järgmisel hommikul kell pool seitse levis partisanide seas uudis, et läheneb vaenlase kolonn. Pärast lühikest tulevahetust, mille käigus juhuslik natside kuul tappis ühe marmoriraiduri, kes oli teest kõrgemal asuval platsil rahulikult tööd teinud, soovisid sakslased läbi rääkida.202 Algul üritas Schallmayer vastu pidada, kuid partisanid olid kutsunud endale abijõude ja said varsti teada, et Bombacci, Goffredo Coppola, Mezzasoma ja Ruggero Romano olid palunud Musso preestrilt varjupaika, ehkki tulutult. Varasel pärastlõunal, kui Schallmayer nõustus tingimusega, et peab kõik itaallased üle andma, oli partisanidele jäänud silma Francesco Barracu, RSI fanaatiline abiminister, ja kahtlustasid, et selles konvois on ka teisi fašiste.203 Kell kolm pärast lõunat hakkas kolonn liikuma, tehes seda aeglaselt, sest selleks, et edasi pääseda, pidid kõik esitama oma dokumendid. Ning just siis hüüdis Giuseppe Negri partisanide juhile Urbano Lazzarole, et too kohale tuleks, öeldes, automaatselt kohalikule murdele üle minnes ja irvitades sellega fašistide katsete üle muuta Itaalia rahvas ühetaoliseks: „Gh’é che el crapun!” (Saime Suurpea kätte). Ta pööras esialgu umbuskliku Lazzaro tähelepanu ühele veoki kasti pimeduses lösutavale kogule. Sakslased püüdsid väita, et see on üks nende mees, kes on pikali põhjusel, et on purjus. Ent kui Lazzaro teki ära tõmbas, sai ta aru, kellega on tegu. „Camerata”, alustas ta (kasutades fašistlikku väljendit seltsimehe tähenduses), „Teie Ekstsellents”, „Cavalier Benito Mussolini”. Alles viimase pöördumise peale sai ta vastuse. Nüüd tõmbas Lazzaro mehel kiivri peast ja duce oligi paljastatud.204 „Tema nägu oli vahakarva ja pilk klaasjas, otsekui olnuks ta pime. Lugesin sealt välja täielikku kurnatust, kuid mitte hirmu,” meenutas Lazzaro hiljem. „Tahe näis olevat Mussolini täielikult maha jätnud, ta oli vaimselt surnud.”205 Pärast relvade loovutamist – Mussolinil oli automaat ja püstol, mida ta ei teinud katsetki kasutada – võeti Mussolini ametlikult vahi alla ja viidi Dongo raekotta. Järgmise öö, ainsa, mis oli talle veel antud, veetis ta Dongo kasarmutes. Kättemaksujumalannade viimane sekkumine tema ellu kujunes märksa proosalisemaks kui kõik need dramaatilised ennustused, mida karismaatiline duce oli esile mananud.
Teised vangid toodi samuti Dongosse: hispaania keelt mitterääkivad Petaccid polnud suutnud tõestada, et neid kaitseb diplomaatiline puutumatus. Pavolini oli üritanud põgeneda, kuid saadi kätte, ta oli kartetšikuulist haavatud ja tundis hirmu saatuse ees, mis teda peatselt ees ootas.206 Tol õhtul tegi Rahvusliku Vabastuskomitee (Comitato di Liberazione Nazionale; CLN) üks tähtsamaid liikmeid ja hilisem Itaalia Vabariigi president (1978–1985) Sandro Pertini Milano raadios uudise duce tabamisest kõigile teatavaks. Ta ei üritanudki varjata oma seisukohta, mida jagasid ka tema seltsimehed CLN-ist, et Mussolini tuleb maha lasta nagu „marutõbine koer”.207 Mussolini elu viimase kahekümne nelja tunni kohta on esitatud väga labane ja vastuokslik versioon. Üheks probleemiks on see, kuhu jäi nahkkott dokumentidega, mis oli tal kaasas, kui 52. brigaadi garibaldilased ta kinni pidasid (näib, et mitte kedagi pole huvitanud, kas kotis oli ka muditud nurkadega I. Schusteri kirjutatud Püha Benedictuse elu eksemplar). On esitatud väiteid ja vastuväiteid selle kohta, mida sisaldasid valitsusdokumendid, mis näivad olevat viimseni duce käes hoiul olnud. Leidub neid, kelle sõnul olid kotis kirjad, mis kompromiteerisid Churchilli ja teisi, kes püüdsid pärast sõda oma seoseid fašismiga maha salata.208 Kui välja arvata vandenõuteooriate austajad, olgu neil siis tõenditest tuge või mitte, on selline oletus tundunud tõepoolest mõttetuna.209 Mõned on pannud 27.–28. aprilli sündmuste täpse ajastuse ja iseloomu kahtluse alla. Ametliku versiooni järgi lasti Mussolini ja Petacci maha 28. aprilli pärastlõunal kell 16.10 Via XXIV Maggio ääres (iroonilisel kombel oli too tee saanud oma nime päeva järgi, mil Itaalia otsustas astuda Esimesse maailmasõtta) ja San Giulino di Mezzegra külakese serval. Sama päeva hommikul olid armastajad uuesti kokku viidud lähedalasuvas talumajas, mis oli partisanide käsutuses. Varsti pärast seda saabusid Milanost kohale paar kommunisti, kaasas käsk duce kohapeal maha lasta. Algul arvas Mussolini, et hukkamiskomando juht Walter Audisio on tulnud teda vabastama, ning Petacci, kel oli raskusi Audisio armetusse Fiat 1100 ronimisega, sest naisel olid jalas väga kõrge kontsaga mustad tallenahast kingad, on vaid koormaks kaelas. Kuid kui duce tegelikus hukkamiskohas, Villa Belmonte väravate ees, autost välja tuli, täitis „ta korraldusi kuulekalt nagu lammas”.210 Kui relvad esimesel katsel tõrkusid, värises Mussolini Audisio väitel