silma keskmine laps Arnaldo, kes sündis 11. jaanuaril 1885. aastal ja oli seega Benitost vähem kui 18 kuud noorem. Aastaid magasid kaks poissi sarnaselt paljude poistega oma ühiskonnaklassist ja riigist samas raudvoodis, mille väidetavalt olevat valmistanud nende isa ja mis, nagu fotodelt näha, oli kaunistatud putode ja viinamarjakobaratega.259 Terve elu vältel olid vennad väga lähedased, seda kuni Arnaldo enneaegse surmani 46. eluaastal (ta oli surres sama vana kui tema ema), mis leidis aset 21. detsembril 1931. aastal. Kuigi Arnaldole võis saada harjumuseks tutvustada end alandlikult kui „väike Mussolini”,260 oli ta oma vanema venna jaoks sageli oluline tegelane – täiskasvanuna helistasid nad aastaid igal õhtul kell 10 teineteisele261 – ning võis kergesti olla ainus inimene, keda Benito täielikult usaldas. Mussolino vanim poeg Vittorio seevastu oli kindlasti teadlik sellest, et vaatamata kogu pojalikule austusele ei pälvinud ta iial täielikult oma isa usaldust.262 Nagu Benito Amilcare Andrea, sai ka Arnaldo revolutsionääri nime oma isalt, kuigi see oli juba veidi uhkem, mis viitas Alessandro Mussolini kasvanud poliitilisele kogemusele, sotsiaalsele seisundile ja auahnusele. Arnaldo da Brescia (Arnold Bresciast) oli 12. sajandil elanud seisustevastane ja puritaanlik ketser, kelle kirik vastuhakkamise eest üles poos. 19. sajandi Itaalias oli teda antiklerikaalsetes ringkondades austatud kui mõneti ootamatut „kodanikuvabaduste apostlit”.263 Kui jätta kõrvale sellise nimevalikuga väljendatud soov leida ajaloost innustust ja sidet, on järjekordseks märgiks Mussolinide tõusust ühiskonnaredelil see, et Arnaldot ei imetanud Rosa, vaid talle võeti talunaisest amm. Kui duce võttis käsile suuresõnalise biograafia oma venna kohta, meenutas ta seda küsimust süütundega; tema meelest väljendus selles ette määratud saatus, mille kohaselt Suur Mussolini alati oma noorema venna üle domineeris.264 Hoolimata soovist, et Arnaldo nimi peaks kajastama teatud meelsust, oli ta kasvuajal täiesti mitteketserlik laps, kelle hariduskäik annab tunnistust tugevast ema mõjust, ehkki sellest aimub ka isa kohalolu. Pisut priskem kui vanem vend, nii et 1920. aastatel nägi ta välja ebatervelt paks, oli Arnaldol kõrgem laup kui Benitol, ent tema esiletungiv lõug, küll äratuntava lohukesega keskel, oli väga mussolinilik.
1902. aastal lõpetas Arnaldo kutsekooli, kus õpetati peamiselt põllumajanduslikke aineid. Sestpeale oli tal õigus lasta end kutsuda „Dott. Mussolini” ja nii ta tegigi.265 Mõnda aega viibis Arnaldo Šveitsis, kuhu oli emigreerunud tema vend, ning töötas seal sulase ja aednikuna. 1905. aasta lõpul naasis ta perekonna juurde, põhjuseks ema surm – oma pettumuseks ei saabunud ta kohale õigeks ajaks, et jõuda ema kallistada – ja matused, ning leidis rakendust, õpetades mitmesuguseid põllumajanduslikke oskusi, algul Cesena ja hiljem rõhutatult katoliiklikus Venetos. 1909. aastal ta abiellus ja sigitas järgmise kümnendi jooksul oma naise Augusta Bondaniniga, kes pärines Mussolinidest sotsiaalselt kõrgemal seisvast maaomanike perekonnast, kolm last. Arnaldo naine oli oma mehest kolm aastat vanem ja tema olukord toob teatud mõttes meelde Benito tulevase suhte oma pikaajalise armukese Margherita Sarfatti ja Ida Dalseriga, duce kaksikabielulise „lisanaisega”.266 1914. aastal lakkas ta õpetamast ja läks tööle kohalikku omavalitsusse, saades kommuunisekretäri ametisse. Ent Caporetto lahingu tagajärjel langes tema Friuli piirkonna Morsano kommuun austerlaste kätte ja 1918. aastal kutsuti ta (vabatahtlikuks polnud ta läinud) Itaalia armeesse. Varsti pärast seda saadeti ta ohvitseride kooli, nagu oligi sobilik, pidades silmas tema haridustaset ja seisundit ühiskonnas. Ta lõpetas oma vaikse sõja nooremleitnandina, olles seega tunduvalt kõrgemas auastmes kui kapral Benito Mussolini.267
Mida armee ja sõjaväeteenistus Arnaldo Mussolinile ka poleks pakkunud, ta ei vaidlustanud kunagi asjaolu, et tema perekonna hierarhia on tähtsam kui riigi oma, ja juba varsti aitas ta oma vanemat venda, toetades nii tolle fašismiüritust kui ka olles abiks maisemates küsimustes – Benito on meenutanud, et Arnaldo veetis tema perekonna järele valvates rohkem aega kui duce ise.268 Üks fašistist ülistaja lisas, et Arnaldo muutus pidevalt kohal olevaks varjuks, kuid ta ei häirinud „Suure venna” duce „füüsilist liikumist”.269 Üks teine vaimustunu kinnitas naiivselt, et ainult Benito mõistab Itaalia rahvast veel paremini kui õpetajate õpetaja Arnaldo.270 Tegelikult oli Arnaldo Mussolini teiseks iseloomustavaks omaduseks tema vagadus. Tegu oli Mussoliniga, kelle veendumused olid silmatorkavalt religioossed. Tema naisevend oli preester, kes Mussolinide vanemad lapsed lõpuks ka ristis.271 Analüütikud vaidlevad tänini selle üle, kui siiralt soovis fašism tuua pööret ühiskondlikesse ja usulistesse asjadesse. Kindlasti väärib märkimist, et Arnaldo Mussolini oli häälestanud end kehtivast korrast lugupidamisele, kindlasti kehtib see kiriku ja võib-olla ka riigi suhtes. Väike Mussolini ei olnud revolutsionäär. Predappios ja selle ümbruses mäletati teda kui „head poissi”.272 Tema vanem vend seevastu oli pälvinud hüüdnime „e màt”, hull.273
Fašistlikud propagandistid armastasid väita, et Mussolini oli „pärit rahva hulgast ning seetõttu jagas rahvaga ka ühiseid püüdlusi”.274 Loomulikult oli Mussolini perekondlik taust eriline ning seda ei saa üldistavalt laiendada teist ühiskondlikku päritolu itaallastele teises ajas ja teistes piirkondades. Samal ajal on duce isiksuse ja mõtteviisi uurimisel võimalik kergesti tuvastada jälgi tema perekonnast ja tollest „väikesest maailmast” Romagna maakonnas, kuhu ta sündis.
Kui Arnaldo ja Benito Mussolini omavahel vestlesid, hakkasid nad, nagu vennad Itaalias ikka, automaatselt rääkima kohalikus murdes.275 See keeleline eelistus tuletab meelde, et Itaalia rahvusriik, kus kahe venna sünd registreeriti, oli alles noor ja nõrguke.276 1883. aastal oli kaasaegne Itaalia eksisteerinud vähem kui paarkümmend aastat; selle pealinn oli asunud Roomas veidi üle kümne aasta. Nii oli ka kaasaegne itaalia keel loodud alles hiljuti; tänapäeval väidavad keeleajaloolased, et kui ühendamine 1860. aastal teoks sai, rääkis riigikeelt ladusalt ja mõnuga vaid umbes 2,5 % itaallastest (ligikaudu 600 000 inimest).277 Rahvuslased, nii nüüd kui siis, möönsid, et ühendamine oli loomulik, ja kinnitasid uhkelt, et itaallus ehk italianità on midagi ürgset, mis määrab Apenniini poolsaart asustava rassitüve (stirpe) igavese identiteedi. Tegelikkus oli teistsugune. Vaatamata oma propagandistide kiitlemisele Rooma igavikulisuse ja renessansi kustumatu kuulsuse üle, oli liberaalne Itaalia riigina habras. Rahvusvaheliselt oli ta sunnitud etendama mitmetähenduslikku ja isegi hirmutavat „väikseima suurriigi” rolli.278 Umbes 14 kuud enne Benito Mussolini sündi olid Itaalia diplomaadid saavutanud osaluse Kolmikliidus koos keiserliku Saksamaa ja Habsburgide Austria-Ungariga; tegemist oli kummalise paktiga, kui arvestada, et Itaalia rahulolematud väitsid raevukalt, et risorgimento ehk riigi ühendamine pole lõpule viidud, kuni Austria valitseb edasi Triestes ja Trentinos. Kuna käes oli imperialismiajastu, tulid Itaalia valitsejad mõttele, et äkki on võimalik leida rahulolematute innule rakendust ning suunata Euroopa pinged Aafrikasse ja laia maailma. 1883. aastal nõudis konservatiivne moralist ja poliitik Sidney Sonnino Itaaliale „hiilgavat koloniaaltulevikku”,279 ja riigi välisminister, napollane Pasquale Stanislao Mancini, oli aktiivselt kaasatud imperialistlike vallutuste planeerimisse. 1885. aasta jaanuaris saatis ta ühe bersaljeeride pataljoni okupeerima Punase mere sadamat Massawat, algatades sellega Itaalia riigi kohaloleku paigas, millest hiljem sai Eritrea koloonia. Selle tagamaalt paistis kutsuvalt kätte tohutu suur ja haavatav ning alles keskajas elav Etioopia keisririik. Ehk võis ka Itaalia rajada sinna oma kuulsusele, jumalale ja kullale toetuva kaasaegse impeeriumi ja tõestada itaallastele,