of Modern Italian Studies, 9, 2004, lk. 330–348. Jutu kohta sõja järel antud amnestiast vt. M. Franzinelli, L’amnistia Togliatti: 22 giugno 1946, colpo di spugna sui crimini fascisti, Milano, 2006.
19
J. Goldberg, Liberal Fascism: the secret history of the Left from Mussolini to the politics of meaning, New York, 2007.
20
Inglise keeles väärib erilist tähelepanu M. Knox, To the threshold of power, 1922/33: origins and dynamics of the Fascist and National Socialist dictatorships, I kd., Cambridge, 2008; R. Mallett, Mussolini and the origins of the Second World War, 1933–1940, Houndmills, 2003.
21
Inglise keeles vt. eriti ajakiri Totalitarian movements and political religions, mis hakkas ilmuma 2000. aastal. Paljud artiklid selles on kantud Roger Griffini ideedest. Tema kõige keerulisemat argumenti vt. R. Griffin, Modernism and fascism: the sense of beginning under Mussolini and Hitler, Basingstoke, 2007.
22
Seda suunda esindavatest ajaloolastest on tähtsaim Emilio Gentilo. Üsna mitu tema tööd on tõlgitud inglise keelde. Vt. näiteks E. Gentile, Politics as religion, Berkley, 2006; God’s democracy: American religion after September 11, New York, 2008; La Grande Italia: the myth of the nation in the twentieth century, Madison, 2009.
23
D. D. Roberts, The totalitarian experiment in twentieth-century Europe: understanding the poverty of great politics, London, 2006.
24
Näiteid vt. B. Mussolini, Corrispondenza inedita (toim. D. Susmel), Milano, 1972.
25
G. Dolfin, Con Mussolini nella tragedia: diario del capo della segreteria particolare del Duce 1943–1944, Milano, 1949, lk. 35.
26
Vt. eeskätt Y. De Begnac, Taccuini mussoliniani, Bologna, 1990.
28
Archivio Centrale dello Stato (ACS), Rooma, Segreteria particolare del Duce, Carteggio riservato (SPDCR) 1, 16. juuni 1937, Mussolini Gentilele.
29
Y. De Begnac, Taccuini mussoliniani, lk. 37.
30
Arhiiviandmete põhjal selgub, et Mussolini kirjutas prantsuse keelt vabalt, kuid tema inglise õigekiri oli viletsam, nii kirjutas ta ühel puhul „niews” sõna „news” asemel, ja „politice” seal, kus pidanuks olema „practice”. Vt. SPD Carte della Casseta di Zinco 7, 1929. aasta mai, märkus.
31
Vt. B. Mussolini, Corrispondenza inedita, lk. 114–116, 120–122, 124–127.
32
SPDCR 107, 26. jaanuar 1931, Mussolini Eddale.
33
Tsitaat teoses D. Dutton, Anthony Eden: a life and reputation, London, 1997, lk. 97.
34
Sellist määratlust kasutas esimesena demokraatlik ajakirjanik G. Seldes teoses Sawdust Caesar: the untold history of Mussolini and Fascism, London, 1936, mis ilmus Etioopia sõjaga kaasnenud propagandalahingute ajal.
35
M. Mazower, Dark continent: Europe’s twentieth century, Harmondsworth, 1999, lk. 26.
36
D. Mack Smith, Mussolini’s Roman Empire, London, 1976, lk. V.
37
Tema kõige kurikuulsam saavutus on intervjuu, mille ta andis Pasquale Chessale nädalalehest Panorama, mis kuulub Berlusconile. Vt. R. De Felice, Rosso e nero (toim. P. Chessa), Milano, 1995.
38
P. Milza, Mussolini, Pariis, 1999.
39
Eriti väärib määrimist S. Fitzpatrick, Everyday Stalinism: ordinary life in extraordinary times: Soviet Russia in the 1930s, New York, 1998.
40
P. Preston, Franco: a biography, London, 1993, lk. xix.
44
I. Kershaw, Hitler 1936–1945: nemesis, London, 2000.
45
I. Kershaw, Hitler 1889–1936: hubris, London, 1998, lk. xii.
46
R. G. L. White, The psychopatic God: Adolf Hitler, New York, 1977.
47
I. Kershaw, Hitler 1889–1936: hubris, London, 1998, lk. xxvi.
48
Samas, lk. xxvi–xxvii.
49
Samas, lk. xiii, xxix.
51
Minu meelest on see midagi täiesti uut. Ent vrd. seda Robert Musili maalitud suurepärase pildiga Esimese maailmasõja eelsest Austria-Ungarist kui kohast, kus igal jaamaülemal oli samasugune põskhabe kui keiser Franz Josephil (ja vastupidi). Vt. R. Musil, Omadusteta mees, EKSA, 2006, I kd.
52
I. Kershaw, Hitler 1889–1936, lk. 553.
53
C. Petacci, Mussolini segreto: diari 1932–1938, Milano, 2009, lk. 424.
54
Kõike mõista, kõike andestada. Pr. k. Tlk.
55
F. Ciano, Quando il nonno fece fucilare papà, Milano, 1991. Selle raamatu tugev konkurent on G. Pisanò, Gli ultimi cinque secundi di Mussolini, Milano, 1996, selle kohta vt. allpool.
56
Hukkamiskomando kirjeldust vt. R. Montagna, Mussolini e il processo di Verona, Milano, 1949, lk. 219. Montagna järgi olevat Gottardi viimased sõnad olnud Viva il Duce, Viva’l Italia, samal ajal kui Pareschi ja De Bono piirdusid vaid Viva Italiaga. Ciano vaikis, nagu ka Marinelli, kes oli hirmust peaaegu teadvusetu ning keda tuli hukkamisele kanda (lk. 220).
57
Tema värsket ingliskeelset ajakirjanduslikku biograafiat vt. R. Moseley, Mussolini’s shadow: the double life of Count Galeazzo Ciano, New Haven, 1999.
58
P. Pisenti, Una repubblica necessaria (R.S.I.), Rooma, 1977, lk. 93.
59
Selle inimese kaasaegset biograafiat vt. A. Santini, Costanzo Ciano: il ganascia del fascismo, Milano, 1993. Galeazzo Ciano ei suutnud jätta mainimata, et tema isa on müüdav, naljatades, et „livornolased on Itaalia austraallased”, st. inimesed, kelles kurjategijate veri avaldub kõige selgemalt. O. Vergani, Ciano: una lunga confessione, Milano, 1974, lk. 38.
60
A. Santini, Costanzo Ciano, lk. 176.
61
Ühe biograafi arvates oli Mussolini seksuaalsuhetes 162 naisega, kuid Ciano olevat selle arvu oma seitsme välisministrina töötatud aasta jooksul ületanud. Teised, kellel samuti tõendeid napib, väidavad, et Mussolini jäi siin peale. Vt. G. B. Guerri, Galeazzo Ciano: una vita 1903–1944, Milano, 1979, lk. 69. Näib, et Ciano nilbuse eest polnud kaitstud isegi Acquasanta raja metsik osa.
62
D. Susmel, Vita sbagliata di Galeazzo Ciano, Milano, 1962, lk. 56.
64
G. Bottai, Diario 1935–1944 (toim. G.
