perekond rendile üht siinse Rabbi jõe äärset maatükki, saades selle eest 490 liiri aastas.237
Pärast lesestumist lahkus Alessandro Predappiost ja asus võõrastemajapidajana tööle Forlì eeslinnas, eraldades end pealtnäha täiesti teadlikult neist, kes olid moodustanud tema poliitilise toe. Ta elas seal koos ühe talupoja lese Anna Lombardiga (kes oli võtnud taas kasutusele oma neiupõlvenime), kellega ta oli nooruses kurameerinud, ja majapidamises olid veel naise viis tütart, kellest üks oli Rachele Guidi nimeline teismeline. Tollest Rachelest sai peagi Benito sotsialistlik kaaslane ja lõpuks ka tema kirikule vastuvõetav naine. Üks Alessandro pahedest oli arvatavasti joomine – üks esimesi rühmitisi, kuhu ta kuulus, nimetas end Società dei bevitori (joodikute klubi), mille uhke deviis kuulutas, et klubi liikmed kas „elavad töötades või surevad võideldes”.238 Tema poja poliitilised vastased väitsid kõhklemata, et Alessandro oli vanemas eas alkohoolik, kuigi heatahtlikumad vaatlejad nimetasid tema peamise tervisemurena artriiti.239 Kuidas ka polnud, kuid tolles võõrastemajas, mis kandis patriootlikku nime Il Bersagliere (ning jättis seega internatsionalismi koha pealt veidi soovida), Alessandro Mussolini 1910. aasta novembris 56-aastasena240 ka suri – suurem osa Mussolinidest ei elanud kuigi vanaks.241 Veidi enne oma surma oli Il Bersagliere omanikul põhjust kohtuda oma pojaga, kes töötas seal õpetajatöö vaheaegadel kelnerina. See vaatepilt talle ei meeldinud: „Kui jubedad lood! Õpetaja… haritud noor mees, ja nüüd kõigest teenija.”242 Kui tugev ka polnud kunagi tema revolutsiooniline ind, vanemas eas ei ajanud kinnisvaraomanik ja väikeettevõtja Alessandro Mussolini enam võrdsust taga ning oli saanud hoopis teadlikuks inimolendite keerulistest seisuse- ja seisundivahedest, mis eksisteerivad eriti varakate ettekujutuses.
Ent vastuolulised poliitilised vaated olid ikka Mussolinisid iseloomustanud. Alessandro naine ja duce ema Rosa Maltoni oli olnud samuti väga mõjukas pereliige. Fašistliku režiimi ajal kujutati Rosa Mussolinit kui La Madre’t (ema), kes kehastas oma laste ja eriti Benito silmis „kõige kaunimat mälestust nende minevikust, sellist mälestust, mis elab edasi igaveses olevikus”.243 Rosa päritolu ja maailmavaade polnud samasugused kui tema abikaasal. Rosa Maltoni sündis 22. aprillil 1858 mehe perekonda, keda üks hilisem biograaf nimetas uhkelt veterinaariks, ja kes töötas ennastsalgavalt selle nimel, et külas, mis asus kolme kilomeetri kaugusel Forlìst, ei jääks kohalikud kariloomad ilma ravimeist ning et siinsete talupoegadeni jõuaksid ka erialateadmised. Too mees oli ka maaomanik. Samal ajal kui kõik õekesed Guidid peale Rachele olid kirjaoskamatud,244 tähendas Rosa Maltoni perekonna paiknemine sotsiaalses hierarhias pisut kõrgemal seda, et ta sai ka veidi kooliharidust. Tõepoolest, 1876. aastal pälvis ta diplomi, mis võimaldas töötada algkooliõpetajana; tema fašistist biograaf ülistas Rosa valikut kui „tollal naistele kättesaadavatest kutsetest kõige üllamat”.245 Järgmisel aastal määrati ta ametisse Varanosse, nagu Dovia hajali elavate perekondade koolimaja kutsuti, ja teenis 50 liiri kuus, mis oli näljapalk, kuid ometi suurem sissetulek kui see, millega võis arvestada talupoeg, ja eriti talutüdruk. Üht-teist seda koolimaja iseloomustavat (Mussolinide perekond elas koolihoonega kokku ehitatud kahes toas) võib leida kirjast, mille Rosa Maltoni kirjutas Predappio linnavalitsusele, paludes ära parandada aknad klassitoas, kus ta oma õpilastele teadmisi jagas, sest neist sisse tunginud tuul ja lumi kimbutasid nii teda kui lapsi.246
Just Dovias kohtaski Rosa Maltoni – oma vanemate jahmatuseks, kel oli kahju, et nende andekas tütar abiellub „alamasse seisusse” – Alessandro Mussolinit; oma tillukeses kogukonnas olid Maltonid suure tõenäosusega ainsad edasipüüdlevad „intellektuaalid”. 1882. aasta jaanuaris sõlmisid kaks noort abielusidemed, tehes seda mõneti üllatuslikult kirikliku laulatusega, mida nende vanim poeg kaua aega vältis ning mida revolutsioonilist retoorikat harrastav Alessandro Mussolini oli harjunud kiruma. Rosa Maltoni oli tuntud oma vagaduse poolest.247 Varsti võttis ta oma kalli Benito kaasa kirikukalendris mainitud pühade tähistamisele, mistõttu too sai hiljem, kui selleks vajadus tuli, nimetada katoliiklust „minu lapsepõlve usuks”248 (isegi kui ta teisal tunnistas, et vihkab viiruki ja usklike lõhna, küünalde sulamist ja oreli üürgavat ulgu).249 Üks biograaf väitis hiljem, et noorele duce’le meeldis Piiblit lugeda, vähemalt siis, kui ta sai nautida Kolmandas ja Neljandas Moosese raamatus sisalduvate rohkete nimede kõla.250 Ka täiskasvanuna oli tema intelligentsile ja mõistmisele sageli toeks mõni loetelu ja (ekslik) lootus matemaatilisele täpsusele.
Rosa Maltoni vagadus oli üsna tavalist laadi ning paaris raudse tahtega. Tema pedagoogikavõtted olid samasugused. 1900. aastal selgitas ta oma ülemustele:
Geograafia õpetamises järgin ma kõige mõistlikumat meetodit ja väldin keeruliste nimede esitamist üksnes vormi pärast, sest see täidab mõistuse abstraktsete, niisiis kasutute ideedega. Taolised mõisted ringlevad mõne aja õpilase peas, kuid kaovad varsti. Mis puudutab ajalugu, siis rõhutan ma mingi sündmusega kaasnevat tunnet, üritades edendada laste iseloomu, aga ka tugevdada neis otsustavust ja kindlameelsust.
Talle omaselt lisas ta, et tema antud õpetus oleks mõjusam, kui vaid koolitoa valgustus ei oleks nii vilets ja ebakindel.251
Üks duce austaja väitis hiljem, et Mussolinil ning raske töö ja eneseabi apostlil Samuel Smilesil on palju ühist.252 Kuid Mussolinide perekonnas oli just Rosa Maltoni kõige ilmsem „viktoriaan”, vääramatu uskuja „paranemisse”. Ta oli hea õpetaja, kuid teda ei edutatud, ta jäi kohaliku tähtsusega tegelaseks ja temast peeti ümbruskonnas mõnevõrra rohkem lugu kui tema abikaasast. Selleks ajaks, kui ta 46-aastaselt suri, oli ta andnud endast väga palju oma elukutsele ja perekonnale. Tema pingutuste ja pühendumuse hind ja Mussolinide kõrge maine ilmutasid end siis, kui tema matuserongi kogunes üle tuhande inimese.253
1930. aastatel kuulutasid fašistlikud propagandistid varjamatu rõõmuga, et „[duce] kiidab igal võimalikul puhul Itaalia naisi, keda ta tundis oma ema kaudu ja keda ta tunneb oma naise kaudu ning kes mõlemad kehastavad meie rahvuse tüüpilist naist, kes elab oma elu vaikuses ja kodukolde ääres”.254 Veel üks kergeusklik biograaf on meenutanud, kuidas Rosa oli kinkinud väikesele Benitole lemmikloomaks valge küüliku, kellesse too kiindus ning kellele sai harjumuseks oma sooja roosat nina vastu tulevast duce’t hõõruda.255 Sellised usinad kirjutajad lisavad tavaliselt, et oma imikuea ja lapsepõlve endeliste sündmuste kaudu imes Mussolini müstilisel kombel endasse Itaalia naise vaimu ja suutis oma ülima mehelikkusega väljendada kuidagi selle olemust.256 Ent üks veel innukam biograaf jäi teistsugusele seisukohale: „Alessandro Mussolini ja Rosa Maltoni etendasid üksnes sama rolli, mida Joosep [ja Maarja] Kristuse puhul. Nad olid jumala ja ajaloo tööriistad, kelle ülesandeks oli valvata Itaalia rahva ühe suurima messia järele. Tegelikult kõige suurema.”257 Too viimane on paraku diktaatori vanemate mõju tahtlik moonutamine. Olemata pelgalt valvurid, andsid ema ja isa oma lapsele edasi paljud hoiakud, ideaalid ja harjumused, ja teatud määral peegeldab tema ideede vastuolulisus või eklektilisus neid erinevusi, mis eksisteerisid tegelikult Mussolini kahe vanema maailmavaate vahel.
Perekonnale olid täienduseks ja asustasid Varano koolimaja kõrval asuvaid tube veel kaks last. Noorim neist oli tüdruk, Edvige, kes sündis 1888. aasta novembris ja sekkus avalikult harva oma vanema venna ellu, kuid kel tuli võtta enda kanda duce