aasta juulis märkas noor ajakirjanik Egidio Ortona, kes külastas Predappio kohal kõrguvat restaureeritud lossi Rocca delle Caminatet, mille tänulik avalikkus oli Mussolini perekonnale kinkinud, et ühel seinal oli nähtaval kohal tema sugupuu.220 Ortona ei täpsusta, kui üksikasjalikult oli põlvnemisliin välja joonistatud, ning vahest leidis seal kajastamist üksnes ajalooliselt teada olev fakt, et Mussolinid pärinevad väikese maaomandiga talupoegadest, kes 17.–18. sajandil teenisid endale elatist siinsetel mägistel piirialadel Vatikanile allunud Romagna ja iseseisva Toscana vahel. Üldiselt näivad nad olevat harinud renditud maid, mis kuulusid tähtsamatele kohalikele, nagu aadlikest Calboli perekonnale. Nende hulgast on teada keegi Francesco ning Jacobus Antonius Mussolini.221 19. sajandiks oli perekond sunnitud kolima allapoole, Po jõe tasandikule lähemale, kahtlemata vajadusest leida palgatööd, ning vahest ka kultuurilise tõmbe tõttu, mis lähtus sellistest arenevatest linnadest nagu Bologna ja Forlì. Esimene Mussolini, kes on ajalukku tõsisema jälje jätnud, oli Benito vanaisa Luigi. Kohalikud mäletasid teda kui omapärast tegelast, kes kõndis uhkelt mööda linnaväljakut, seljas rahvuskaardi munder, mille ta oli esimest korda selga tõmmanud 1847.–1849. aasta poliitilise segaduse ajal. Talle meeldis kelkida, et on pidanud paavst-kuninga Pius IX vanglas istuma, ehhki see oli kahetsusväärt saatus inimese jaoks, kes üksvahe sai haridust seminaris.222 Ent maisemates asjades oli Luigi Mussolini hädavares ning pidi majanduslikel põhjustel müüma oma maatüki vend Pietrole, misjärel tal ei jäänud üle muud, kui teenida endale ülalpidamist sulasena.223 Luigi suri alles 1908. aasta jaanuaris, olles selleks ajaks oma külas lihtsalt üks nõder vanamees. Seetõttu käis Mussolinide sotsiaalne staatus teatud määral allamäge ning nii Alessandro kui Benito iseloomud peegeldasid mõneti neis peituvat soovi taastada oma perekonna varanduslik seis ja hea nimi.
„Benito Amilcare Andrea” – üks alandlik biograaf väitis hiljem, et duce ajas läbi üksnes perekonnanimega lihtsalt sellepärast, et oli „ben ito [hästi saadetud]” kuulsuse kõrgemasse taevasse, kus tema kuju säras ebamaises valguses esimese suurusjärgu tähtede hulgas”,224 kuid tegelikult olid selle lapse nimed kõnekad ühes teises tähenduses. Itaalia talupoeglikke peretraditsioone silmas pidades oleks tulnud lapsele panna vanaisa järgi nimeks Luigi, kuid selle asemel valiti Benito, et austada Mehhiko revolutsionääri Benito Juárezi, kes oli kukutanud ja tapnud Habsburgide soost keisri Maximiliani. Niisiis võib selles vaenus „Saksa” dünastia vastu, kes risorgimento käigus Itaaliast välja tõrjuti, kuid säilitas oma positsioonid Triestes ja Trentinos, näha vihjet patriotismile, kuid Alessandro nõudis, et lisataks veel kaks nime, mis kumbki tõi meelde ühe väljapaistva kohaliku sotsialisti, Amilcare ja Andrea, vastavalt Amilcare Cipriani ja Andrea Costa. Väikese Benito ristimine oli tõepoolest omamoodi ajalooline kompromiss ustava katoliiklasena tuntud ema Rosa ja raevuka antiklerikaali ning populistliku revolutsionääri Alessandro vahel.
Fašistliku režiimi ajal pöörati suurt tähelepanu asjaolule, et Alessandro töötas mõnda aega sepana – räägiti, et isa tagus rauda, poeg aga karastab rahvast.225 Palju tähtsam oli asjaolu, et 1883. aastaks oli Mussolini isast saanud tuntud kohalik „sotsialist”.226 Sündinud 11. novembril 1854 talus, mis asus veel tema isale kuuluval maatükil, sekkus Alessandro juba teismelisena kohalikesse poliitilistesse kähmlustesse ja oli 1876. aastal Predappio ning lähedalasuva Meldola linna saadik „Emilia-Romagna sotsialistlike rühmade kongressil”. Too „õõnestajate” kokkutulek peeti maha Bolognas, piirkonna kaunite sammaskäikudega pealinnas, mis Alessandro-sugusele provintslasele jättis oma „kultuuri” ja „ajalooga” kahtlemata sügava mulje. Juba tükk aega enne abiellumist uhkeldas Alessandro Mussolini sellega, et sai nimetada end nii Costa kui ka Cipriani poolehoidjaks ja koguni järglaseks. Mõlemal mehel oli Itaalia sotsialistide organiseerimisel täita tähtis roll, kusjuures Costa osutus esimeseks „sotsialistiks”, kes valiti riigi parlamenti. Alessandro Mussolini oli valimiskampaania ajal tema abi ja räägitakse, et just tema värbas Predappios ja selle ümbruses Costale tuhatkond toetajat, kelle hääled said valimistel otsustavaks.227
Nii Costa kui Cipriani olid pigem aktivistid kui marksistlikud teoreetikud. Cipriani oli võidelnud koos Garibaldiga Aspromonte lahingus, seejärel asunud koos kreeklastega sõdima Türgi ülemvõimu vastu Kreetal ja värvanud Pariisi Kommuunile vabatahtlikke; karistusena viimati mainitu eest saadeti ta vangina Uus-Kaledooniasse. Ta oli rohkem anarhist kui ortodoksne „seadusi järgiv” sotsialist, ning iseloomulikul kombel olid temas ühinenud vaimusuurus ning kalduvus osaleda halvasti ette valmistatud ülestõusudes: Mihhail Bakuninil oli verisulis Itaalia sotsialismile sama suur mõju kui Karl Marxil. Ka Costa ideoloogia nurgakiviks oli vähemalt tema poliitilise karjääri algul revolutsioon. On mõneti irooniline, et inimesena, kelle nime kandis hilisem fašistlik duce, teatas Costa 1874. aastal, et tema poliitiliseks eesmärgiks on „hävitada riik kõigis selle majanduslikes, poliitilistes ja religioossetes ilmingutes… armeede, pankade ja ususektide kaotamine”.228 Hiljem ühines ta sotsialismi peavooluga, kogudes kuulsust oma riietuse elegantsiga ja erakordselt hoolitsetud välimusega.229 Tal oli suur osa Itaalia ühinenud sotsialistliku partei tekkimises 1892. aastal. Nii Ciprianit kui Costat võib määratleda ka kui ettevaatlikke internatsionaliste, kes uskusid utoopilise vendluseajastu saabumisse ning kes suurel määral ja vähemalt teoorias põlgasid Itaalia riigi ja rahvuse väiklasi huvisid.
Alessandro Mussolinist ei saanud ülemaalise tähtsusega sotsialisti, kuid oma piirkonnas kujunes ta tähtsaks poliitikategelaseks, kes potentsiaalselt ohtliku revolutsionäärina äratas juba 1878. aastal politsei tähelepanu. 1880. aasta mais pälvis ta ametliku hoiatuse vara- ja isikuvastaste ähvarduste eest.230 Selleks ajaks, kui ta oma tegevuse aktivistina lõpetas, oli tal kohalikus pressis avaldatud artikleid kogunenud vähemalt 20, mis inimese kohta, kel kooliharidust üksnes pisut, polnud sugugi paha saavutus.231 Ühes tema poja valitsemisajal kirjutatud biograafias tunti teda ümbruskonnas kui kuulsat „kõikide pahede ja kõlvatuste väljajuurijat”.232 Sellegipoolest suutis ta 1889. aastal oma revolutsioonilist indu sedavõrd jahutada, et pooldas kompromissi, mille käigus tema sotsialistid ühinesid kohalike liberaalidega, et kukutada Predappio klerikaalidest administratsioon. Pärast seda teenis Alessandro linnavalitsuses, mis mõnikord koosnes ainult sotsialistidest ja mõnikord oli koalitsiooniline, mitmesugustel ametikohtadel, saades lõpuks koguni aselinnapeaks. 1891. aastal ilmutas ta piisavat elutarkust ja sõitis Milanosse, ning võtnud kaasa ka oma vanema poja, ostis sealt oma linnale kaasaegse viljapeksumasina. Olles ühendanud ideoloogia ja praktilisuse, rahastas ta nüüd üht Predappio kooperatiivi, mis tegutses kuni 1898. aastani.233 Samuti on teada, et ta tervitas telegraafi saabumist linna, toetas Predappio orkestrit, taotles toetusrahade eraldamist kohalikele vaestele arstiabi osutamiseks, ja mis mõneti üllatav, esines ametliku kahetsusavaldusega kuningas Umberto I tapmise puhul. Ta teatas, et too monarh oli „südames härrasmees”.234
Ent sotsialistiks olemisel liberaalses Itaalias oli ka oma pahupool, ning 1902. aastal, pärast rahutusi, milles ta otseselt ei osalenud, Alessandro vahistati ja pandi kuueks kuuks vangi, „ebaõiglaselt”, nagu tema biograaf rõhutab235. Nii vanaisa, isa kui ka poeg Benito pidid kõik poliitilistel põhjustel mingi aja vangis veetma, ilmutades püsivat mässumeelsust, mis pidi Itaalia ühiskonnas olema suhteliselt tavatu. Vangla näib olevat mõjunud kas Alessandro Mussolini tervisele või vaimule; pereprobleemid ja naise Rosa surm 1905. aasta veebruaris võisid omakorda sundida teda loobuma poliitilisest aktiivsusest. Või johtus see sellest, et tema positsioon ühiskonnas oli muutunud? Mõni aasta enne oma surma oli Rosa saanud päranduse, mille tulemuseks oli pere jõukuse kasv ja tõus ühiskondlikus