P. Huntington, The clash of civilizations and the remaking of the world order, New York, 1996.
9
Vt. eriti R. J. B. Bosworth, Explaining Auschwitz and Hiroshima: history writing and the Second World War 1945–1990, London, 1993.
10
N. Farrell, Mussolini: a new life, London, 2003. Rääkides teistest biograafiatest enne minu oma, vrd. „realistlik” M. Clark, Mussolini, Harlow, 2005 ja lühike P. Neville, Mussolini, London, 2004; A. Cardoza, Mussolini: the first Fascist, London, 2005; D. Musiedlak, Mussolini, Pariis, 2005. Itaalia keeles vrd. „sümpatiseeriv” essee, A. Campi, Mussolini, Bologna, 2001.
11
Farrelli enda jutustust sellest kohtumisest vt. Spectator, 13. september 2003.
12
Ülevaadet sellest mõttevoolust vt. R. J. B. Bosworth, „Benito Mussolini: bad guy on the international block?”, Contemporary European History, 18, 2009, lk. 123–134.
13
R. J. B. Bosworth, The Italian dictatorship: problems and perspectives in the interpretation of Mussolini and Fascism, London, 1998.
14
Vt. Clara Petacci, Mussolini segreto: diari 1932–1938, Milano, 2009.
15
P. Novick, The Holocaust in American life, Boston, 1999.
16
Kuidas see seisukoht on formuleeritud, selle kohta vt. T. Judt, Postwar: a history of Europe since 1945, London, 2005.
17
Vt. ka 12. peatüki järelmärkus 53. On muidugi veelgi iroonilisem, et Levi kasutab selle stereotüübi väljendamiseks saksa keelt. Fašistliku Itaalia sõjakuritegude teemal on ka kirjutatud, kuid peamiselt väidetakse neid olevat toime pandud Balkanil. Ingliskeelsetest teostest vt. F. Focardi ja L. Klinkhammer, „The question of Fascist Italy’s war crimes: the construction of a self-aquitting myth”, Journal of Modern Italian Studies, 9, 2004, lk. 330–348. Jutu kohta sõja järel antud amnestiast vt. M. Franzinelli, L’amnistia Togliatti: 22 giugno 1946, colpo di spugna sui crimini fascisti, Milano, 2006.
18
Libero, 12. mai 2004.
19
J. Goldberg, Liberal Fascism: the secret history of the Left from Mussolini to the politics of meaning, New York, 2007.
20
Inglise keeles väärib erilist tähelepanu M. Knox, To the threshold of power, 1922/33: origins and dynamics of the Fascist and National Socialist dictatorships, I kd., Cambridge, 2008; R. Mallett, Mussolini and the origins of the Second World War, 1933–1940, Houndmills, 2003.
21
Inglise keeles vt. eriti ajakiri Totalitarian movements and political religions, mis hakkas ilmuma 2000. aastal. Paljud artiklid selles on kantud Roger Griffini ideedest. Tema kõige keerulisemat argumenti vt. R. Griffin, Modernism and fascism: the sense of beginning under Mussolini and Hitler, Basingstoke, 2007.
22
Seda suunda esindavatest ajaloolastest on tähtsaim Emilio Gentilo. Üsna mitu tema tööd on tõlgitud inglise keelde. Vt. näiteks E. Gentile, Politics as religion, Berkley, 2006; God’s democracy: American religion after September 11, New York, 2008; La Grande Italia: the myth of the nation in the twentieth century, Madison, 2009.
23
D. D. Roberts, The totalitarian experiment in twentieth-century Europe: understanding the poverty of great politics, London, 2006.
<1
G. Prezzolini, „Diario di guerra”, teoses A. Soffici ja G. Prezzolini, Diari 1939–1945 , Milano, 1962, lk. 246.
2
B. Mussolini, My autobiography (tõlge koos eessõnaga Richard Washburn Childilt, kes 1921. aasta maist kuni 1924. aasta veebruarini oli USA saadik Itaalias), London, dateerimata. (Minu eksemplarist ilmneb, et 47 000 raamatut oli juba müüdud.) Tegelikult on see teos suures osa varikirjutatud koostööna saadiku ja duce noorema venna Arnaldo Mussolini vahel.
3
Vahuvein. Tlk .
4
Keeks. Tlk .
5
Minu vastust sellele arvustusele vt.: R. Bosworth, „Italian foreign policy and its historiography” teoses R. Bosworth, G. Rizzo (toim.), Altro Polo: intellectuals and their ideas in contemporary Italy , Sydney, 1983, lk. 65–86.
6
Olen selle väljendi laenanud silmapaistvalt Austraalia ajaloolaselt C. M. H. Clarkilt. Too oma vaimult 19. sajandi stiilis rahvusekujundaja oli Austraalias 1970. aastatel hämmastaval kombel endiselt populaarne ja kirjutas, viidates oma töödes Piiblile ja liturgilistele tekstidele, millest mina ise olen targu eemale hoidnud, eelistades sellele üldiselt irooniat. Vaatamata tema ajalooalaste kirjutiste vanamoelisusele, peletab Clarki vaim jätkuvalt eemale neid, kes üritavad teda visalt ja hämmastava pahatahtlikkusega Brisbane Courier Mail i ja Times Literary Supplement i väärikatel lehekülgedel siunata.
7
S. G. Payne, A history of fascism, 1914–1945 , lk. 516–517.
8
S. P. Huntington, The clash of civilizations and the remaking of the world order , New York, 1996.
9
Vt. eriti R. J. B. Bosworth, Explaining Auschwitz and Hiroshima: history writing and the Second World War 1945–1990 , London, 1993.
10
N. Farrell, Mussolini: a new life , London, 2003. Rääkides teistest biograafiatest enne minu oma, vrd. „realistlik” M. Clark, Mussolini , Harlow, 2005 ja lühike P. Neville, Mussolini , London, 2004; A. Cardoza, Mussolini: the first Fascist , London, 2005; D. Musiedlak, Mussolini , Pariis, 2005. Itaalia keeles vrd. „sümpatiseeriv” essee, A. Campi, Mussolini , Bologna, 2001.
11
Farrelli enda jutustust sellest kohtumisest vt. Spectator , 13. september 2003.
12
Ülevaadet sellest mõttevoolust vt. R. J. B. Bosworth, „Benito Mussolini: bad guy on the international block?”, Contemporary European History , 18, 2009, lk. 123–134.
13
R. J. B. Bosworth, The Italian dictatorship: problems and perspectives in the interpretation of Mussolini and Fascism , London, 1998.
14
Vt. Clara Petacci, Mussolini segreto: diari 1932–1938 , Milano, 2009.
15
P. Novick, The Holocaust in American life , Boston, 1999.
16
Kuidas see seisukoht on formuleeritud, selle kohta vt. T. Judt, Postwar: a history of Europe since 1945 , London, 2005.
17
Vt. ka 12. peatüki järelmärkus 53. On muidugi veelgi iroonilisem, et Levi kasutab selle stereotüübi väljendamiseks saksa keelt. Fašistliku Itaalia sõjakuritegude teemal on ka kirjutatud, kuid peamiselt väidetakse neid olevat toime pandud Balkanil. Ingliskeelsetest teostest vt. F. Focardi
1
G. Prezzolini, „Diario di guerra”, teoses A. Soffici ja G. Prezzolini,
2
B. Mussolini,
3
Vahuvein.
4
Keeks.
5
Minu vastust sellele arvustusele vt.: R. Bosworth, „Italian foreign policy and its historiography” teoses R. Bosworth, G. Rizzo (toim.),
6
Olen selle väljendi laenanud silmapaistvalt Austraalia ajaloolaselt C. M. H. Clarkilt. Too oma vaimult 19. sajandi stiilis rahvusekujundaja oli Austraalias 1970. aastatel hämmastaval kombel endiselt populaarne ja kirjutas, viidates oma töödes Piiblile ja liturgilistele tekstidele, millest mina ise olen targu eemale hoidnud, eelistades sellele üldiselt irooniat. Vaatamata tema ajalooalaste kirjutiste vanamoelisusele, peletab Clarki vaim jätkuvalt eemale neid, kes üritavad teda visalt ja hämmastava pahatahtlikkusega
7
S. G. Payne,
8
S. P. Huntington,
9
Vt. eriti R. J. B. Bosworth,
10
N. Farrell,
11
Farrelli enda jutustust sellest kohtumisest vt.
12
Ülevaadet sellest mõttevoolust vt. R. J. B. Bosworth, „Benito Mussolini: bad guy on the international block?”,
13
R. J. B. Bosworth,
14
Vt. Clara Petacci,
15
P. Novick,
16
Kuidas see seisukoht on formuleeritud, selle kohta vt. T. Judt,
17
Vt. ka 12. peatüki järelmärkus 53. On muidugi veelgi iroonilisem, et Levi kasutab selle stereotüübi väljendamiseks saksa keelt. Fašistliku Itaalia sõjakuritegude teemal on ka kirjutatud, kuid peamiselt väidetakse neid olevat toime pandud Balkanil. Ingliskeelsetest teostest vt. F. Focardi