suutsid „Armstrong” ja „Cernan” teha peaaegu sada tuhat sammu päevas. Niisiis jätsid õhulaevad kümme päeva pärast Cowley kõnet Madison Lääs Viiel juba seljataha Maa Lääs Miljoni ja jõudsid eksootilisemasse maailmade ribasse, mida varased Maadeavastajad tundsid Kõrg-Megerite nime all.
Ettevaatlikult lubas Maggie endal kergemalt hingata. Sissetulevate probleemide hulk nii masinate kui inimeste osas kahanes. Hoolimata Maci süngest analüüsist, et nende missiooni tõeliseks eesmärgiks on keskvalitsuse võimu laiendamine, ei tulnud ka sealtpoolt mingeid ebameeldivusi. Ja pärast viit pikka aastat tööd Madalatel Maadel ja Nullil ei pidanud Maggie enam osalema tohutus ja ülimalt masendavas päästeoperatsioonis, mis oli suures osas Yellowstone’i purskest räsitud Null-Ameerikas ikka veel käimas.
Tegelikult oli Maggiel nüüd kavas anda Harry Ryanile vabad käed ja lasta tal gaas juba enne graafikujärgset aega põhja keerata, et näha, mida nende laevuke suudab.
Just siis koputas tema kajuti uksele Douglas Black.
Pärast kohmetut tutvustamist Nathan Bossi poolt võttis Black kangelt Maggie vastas istet. Blacki taga seisis kõige rohkem kolmekümneaastane lühikeseks pöetud juustega mees, kes põrnitses Maggiet nagu rühmaülem reameest.
Nathan laskis jalga nii kiiresti kui võimalik.
Maggiel polnud aimugi, et Black on tema laeva pardal, ja ta meenutas pahaselt Shi-mi vihjet saladuste kohta. Maggie oli seni näinud seda meest, Douglas Blacki, kõigi inimese asustatud maailmade kõige mõjuvõimsamat ja ilmselt kõige rikkamat töösturit, ainult kaugelt: presidendi kõrval poodiumil seismas, nagu hiljuti Madisonis, või mõnes meediakanalis oma uusimat tehnoloogilist uuendust promomas või siis andmas järjekordselt tunnistusi mõne Senati uurimiskomisjoni ees mõne tema firma väidetava kuritarvituse asjus. Ta on väiksem, kui telekast paistab, oli Maggie esimene mõte. Kõhnem ja vanem. Blackil oli seljas lihtne must ülikond, lips ees. Kunagi oli ta võib-olla olnud kena mees, kuid nüüd oli tema kiilas pealagi maksaplekiline, tema näojooned, nina ja kõrvad tungisid raugalikult esile ja tema silmad päikeseprillide taga, mida ta ka siseruumis ära ei võtnud, olid vesised.
Black tabas Maggie uuriva pilgu ja hakkas naerma. „Ärge hoidke end tagasi, kapten. Ma tean, et ma pole just maali pealt maha astunud, ja ma olen pettumus võrreldes ka telepildiga, kus mind digitaalselt ilusamaks tehakse. Aga vaadake minu nooruslikku naeratust!” Ta ajas suu irevile ja näitas Maggiele kaht rida ideaalseid hambaid. „Korralikud närijad – vähemalt seda saab tänapäeval raha eest osta.”
Maggiele tundus, et Blacki aktsent on Bostoni päritolu, vanakooli aktsent nagu J.F. Kennedyl vanadel teralistel ja mustvalgetel filmilõikudel. Aktsent oli tal vanakooli oma, kuid tema raha polnud kuigi vana. Kõik teadsid Blacki lugu, kõik teadsid, kuidas ta oli vanaisa naftaraha-pärandusega manööverdades ning silmipimestavaid tehnoloogilisi uuendusi pakkudes hankinud varanduse ja võimu ning soetanud selle käigus terve rea vaenlasi.
„Härra Black…” alustas Maggie.
„Öelge mulle „Douglas”.”
„Parem mitte. Ja teie võite mulle öelda „kapten Kauffman”. Mul polnud aimugi, et te olete selle laeva pardal, kuni te oma siinviibimisest minu õnnetule abile teada andsite.”
„Õigus küll. Kahjuks oli see sellele noormehele üsna suur üllatus. Kuid kahjuks polnud sinna ka midagi parata. Mind toodi natuke enne starti salaja pardale ja pandi luku taha erakajutisse, mis asub gondli ühes vaikses nurgas… te peate kunagi kindlasti meie juurde külla tulema. Te saate ilmselt aru, et see kõik oli turvalisuse pärast. Kindlasti te teate, et ma olen üsnagi, nojah… haavatav, ja olen kogunud endale üpris suure hulga vastaseid. Nii mõeldigi välja see õnnetu salaoperatsioon: teie admiral Davidson ja minu turvamise eest hoolitsevad inimesed tegid koostööd, president Cowley personal oli selle kõige vahendajaks. Kõik olid väga abivalmid.” Black muigas jälle rahulolevalt.
Maggiet valdas külm raev. „Abivalmid? Härra Black, minu vaatenurgast olete laevajänes!”
Black jäi häirimatuks. „Kui põnev! Ja veel minu eas! Sellisel juhul peaksin ma ütlema, et mul on ka pagas kaasas.”
„Pagas?”
„Philip, kes seisab minu selja taga, ja veel mõned inimesed: minu ihuarst, paar teaduslikku nõustajat, üks planetoloog ja üks klimatoloog. Ja natuke erivarustust. Lisaks sellele, et ma olen oma ea tõttu üldiselt nõrgem, olen ma teinud läbi terve hulga siirdamisi ning võõraste elundite omaksvõtmist kergendavad rohud, mida ma pean võtma, häirivad minu immuunsüsteemi tööd. Mul on vaja abi, mõistate? Õnneks on teil avar lastiruum.”
„Püha taevas, kui palju lisatonne sealt juurde tuleb? Ja see kõik toimetati pardale minu teadmata.”
„Tõsi. Kuid siin me oleme. Üle parda te mind ju ometi ei viska?”
„Ei. Aga teie gorilla võin ma küll üle parda visata, kui ta minu jõllitamist ei lõpeta.”
„Philip, ole viisakas.” Philipiks nimetatu langetas pilgu, kuid ei liigutanud muidu tolli võrragi. „Kahjuks peab ta minu kõrvale jääma. See oli minu turvajate üks tingimusi, kui te mulle oma laeval nii lahkelt kohta pakkusite. Nojah, teie ju ei pakkunud, pigem tegi seda president…” Black naeratas, kui oli selle kõige kõrgema nime nimetanud, ja jäi rahulikult ootama, kuni Maggie seda kõike seedib.
„Teate, härra Black, ei saa öelda, et ma poleks üllatunud – tegelikult hämmastunud –, et leian teid oma laeva pardalt.”
„Asi on lihtsalt selles, et te ei tunne mind – veel. Ma olen alati olnud palju seiklushimulisem, kui minu avaliku näo järgi võiks arvata.”
„Ma tean, et te panite nendesse laevadesse palju raha.”
„Jah. Tegelikult mina sisuliselt rahastasingi nende väljatöötamist – muidugi kui Hiina sammuritehnoloogiat mitte arvestada. Ma olen alati rõõmuga toetanud tööstusharusid, mis meie relvajõude varustavad.”
„Seda ma tean.” Maggiele meenus, kui jahmunud ta oli, kui sai teada, millisel määral oli Black Corporationi sõrmejälgi „Benjamin Franklini” kerel. Ta oli alati kahtlustanud, et Black kasutab oma sisseimbumist sõjaväkke – alates sidemetest kõrgete sõjaväetegelastega, kes kiitsid heaks tema hiigellepingud, kuni selleni, et tema seadmed pistetakse kõigi laevade, kõigi tankide, soomusautode ja lennukite sisse, isegi mõnede sõdurite kehasse – vähemalt selleks, et saada informatsiooni, tõenäolisemalt aga selleks, et saada varjatud võimu. „Kindlasti maksis see teile miljardeid, aga ilmselt võib tõesti öelda, et te olete oma koiku eest sellel pähklikoorel tasunud.”
„Mul on väga hea meel, et te seda niimoodi võtate.”
„Kas mul on muud võimalust?”
Black laskis selle kõrvust mööda. „Teate, ma olen teie karjääri alati suure huviga jälginud.”
„Selles ma ei kahtle.” Teie ja teised ka, lisas Maggie mõttes, meenutades salapärast „doktor George Abrahamsi”, kes ilmus välja, kui ta oli „Frankliniga” missioonil, ja pakkus talle trollikõne tõlketehnoloogiat just siis, kui tal seda vaja oli – ja kelkis sellega, kuidas ta on Maggie karjäärile mitmel moel manipuleerides kaasa aidanud. Õigus muidugi, lisaks andis ta Maggiele kõneleva robotkassi. Maggie uskus, et Black, nagu ka Abrahams, esindavad mingit laiemat võimu- ja kontaktidevõrgustikku. Kuid „Armstrong” on tema laev ja ta tundis, et peab olukorra jälle oma kontrolli alla saama. „Härra Black, mida te tegelikult tahate? Lihtsalt meiega läbi Pikkmaa kaasa sõita?”
„Kas see oleks siis nii üllatav? Mõelge, mida kõike ma olen elus saavutanud. Kas on siis nii raske uskuda, et nüüd, eluõhtu veerel, tahan ma osta endale võimaluse osaleda sellisel viimasel seiklusel? Mõelge, kapten. Me kõik oleme Pikkmaaga, selle tohutu uuedimensioonilise maaga, kuhu me nii vapralt sammume, juba tülpimuseni ära harjunud. Kuid samas, kas maailmas pole ka suuremaid mõistatusi? Võib-olla polegi see nii kummaline, et on olemas veerand miljardit maailma, mida me saame teie imepärase laevaga avastada. Kummaline on see, et on olemas kas või üks selline maailm… Ja mis puutub sellesse,