mingi kindla eesmärgiga.”
„Hah!” Black lõi käed plaksuga kokku. Tundus, et ta on rahul. „Ma teadsin kohe, et te olete arukas. Olgu siis. Mida ma teie meelest selle reisiga saavutada loodan?”
„Kust mina peaksin teadma? Tund aega tagasi ei teadnud ma isegi seda, et te üldse minu laeva pardal olete. Võib-olla te otsite nooruseallikat.”
Black kergitas oma hõbehalle kulme. „Te olete üllatavalt läbinägelik. Ma ei tohiks sellest lähemalt rääkida. Kuid ma otsin tõesti ühte kindlat asja ja kui me selle leiame, saan ma kohe aru. Nüüd aga…” Ta hakkas end ettevaatlikult toolilt üles ajama. Tema ihukaitsja Philip tuli talle appi. „Ärge arvake, et peate minu pärast hirmsasti sekeldama hakkama.”
„Uskuge mind, ei arva. „Armstrong” on sõjalaev. Teie olete last. Pealegi veel üleliigne last.”
„Noh, vähemalt on see staatus parem kui laevajänese oma. Kuid nüüd, mil ma olen nii-öelda kartserist välja toodud… kas mul oleks võimalik teie suurepärast laeva lähemalt näha? Ehk te saaksite mulle tunnikeseks oma võluvat abi laenata?”
„Ma ei näe põhjust, miks mitte. Ma lasen ka Macil – meie laeva arstil doktor Mackenziel – teiega ühendust võtta, et veenduda, et teie eest hoolitsetakse.”
„See pole vajalik, ma kinnitan teile. Nagu ma ütlesin, on mul oma arst kaasas…”
„See polnud soovitus, härra Black. „Armstrong” on minu laev. Nüüd, mil te olete pardal, vastutan teie elu ja tervise eest mina. Mac kohtub teiega homme.”
„Sellisel juhul jään ma ootama. Kas ma tohin küsida, kus tuleb meie järgmine peatus?”
Sellele küsimusele sai Maggie vastata täpselt. „Kui paar hoolduspeatust välja arvata, siis Maa Lääs number 1 617 524-l. Me jõuame sinna mõne päeva pärast. Me võtame sealt ühe meeskonnaliikme peale.” Ja järjekordse hunniku suhtlusprobleeme, mõtles ta nukralt. Kuid vähemalt oli see antud juhul tema enda valik.
„Võib-olla saan ma siis seal natuke jalgu sirutada.”
„Härra Black, mina ei laseks teil sellest laevast enne jalga välja tõsta, kui me oleme tagasi kodus.”
Black hakkas naerma. „Ma imetlen teie otsekohesust, kapten Kauffman. Kõike head siis praegu. Tule, Philip…”
8
ÕDE AGNESEL OLI õigus, Joshua ei tahtnud kohe jooksuga tulla, kui Lobsang vilistas. Ta polnud üle saanud sellest, et aastal 2030 ei suutnud Lobsang ära hoida terrorirünnakut Null-Madisonile, tuumapommi plahvatust. Lisaks ei meeldinud talle sugugi, kuidas Lobsang mässis juba rohkem kui viisteist aastat tagasi tema, sündinud eraku, oma avalikesse ja varjatud plaanidesse.
Kuid üldiselt pidi Joshua tunnistama, et Lobsang on teinud Pikkmaal head. Ehk üritab ta nüüd jälle midagi head teha.
Ja Agnese sõnul vaevas Lobsangi üksildus.
Ja siis tuli peavalu. Kui Joshua hakkas jälle tajuma seda hoiatavat märki omaenda peas, mis ütles kindlalt, et Pikkmaal on oodata midagi ebameeldivat, jäi ta ootama, et Lobsang temaga ühendust võtaks. Ta tundis peaaegu kergendust, kui see juhtuski.
Tühja kah, mõtles ta, ja läkski tagasi Nullile.
Joshua leppis Lobsangiga kokku, et nad kohtuvad Null-Maal Twin Fallsis, Idahos, Yellowstone’ist umbes saja viiekümne miili kaugusel.
Joshua jaoks oli juba sellesse linna astumine keeruline. Jää ja tuha tõttu oli maapind Nulli selles piirkonnas naabermaailmadest palju kõrgemal ja etteaimamatu. Niisiis astus Joshua Nullile Twin Fallsist aupaklikus kauguses, üüris linnamaasturi ja sõitis kohale sellega.
Teed olid hädapärast läbitavad, vähemalt kiirteed ja osariikidevahelised teed. Liiklus oli hõre, sõitsid ainult suured veoautod ja vähesed bussid, kus kokkulitsutud inimesed istusid auruste akende taga: erasõidukeid oli teedel väga vähe, ainult mõned samasugused maasturid nagu Joshual, ja selles võis süüdistada ülemaailmset bensiinidefitsiiti.
Algul sujus sõit hästi. Siis jäi Joshua aga lumetormi kätte ja pidi mitu miili võimsa lumesaha taga sõitma.
Kui ta viimaks Twin Fallsi jõudis, avastas ta, et see on sisuliselt külmunud ja elu seal tardunud. Teid ääristas jää, vana, räpane, mitmekihiline jää, jää, mis oli püsinud juba mitu aastat ja millist võiks võib-olla leida Põhjanabal või Marsil. Jää sees oli aga isegi siin vulkaanituhk, kuigi seda polnud enam mitu aastat taevast langenud. Tuhahunnikud olid pühitud nurka või koos jääga tee ääres kõvadeks, rabedateks pankadeks sulanud. Otse linna keskel olid mõned hooned tuha või lume raskuse all kokku varisenud, mõned aga maha põlenud. Ühtegi hoonet polnud uuesti üles ehitatud, varemeid polnud ka ära koristatud. Ja see oli Idaho, jaanuarikuus. See meenutas Joshuale jääaja maailmu, kus ta oli käinud.
Ta mõistatas, miks inimesed tahavad üldse veel siia jääda – ja ta teadis, et tegelikult on ka veel kaugemal põhja pool paar asustatud kohta. Ilmselt on asi kangekaelsuses, jõudis ta järeldusele, ja puhtas harjumuses. Või uhkuses: ta oli tähele pannud, et mõned inimesed tahavad kõik väljakutsed vastu võtta, nad keelduvad alistumast, isegi kui šansid on rängalt nende vastu. Kui tulvavesi on alanenud, lähevad nad tagasi oma üleujutatud kodudesse või vulkaani jalamile, kui purse on lõppenud. Twin Fallsis oli veel võimalik elada, kuigi hädavaevu, ja seepärast inimesed elasidki siin, oma kodudes.
Joshua jättis maasturi ühe motelli parklasse, kui oli selle omanikuga kokku leppinud, et mees valvaks autot, kuni ta tagasi jõuab. Motelliomanik soovitas tal bensiin paagist voolikuga välja võtta, enne kui ta lahkub, ja hakkas siis kauplema hinna üle, mille nad olid juba kindlaks määranud. Halvas tujus Joshua tegi vaidlemisele kiire lõpu, tema peavalu, mis oli juba Kõrg-Megerites mitu nädalat kestnud, oli Nullile tagasi tulemisel läinud ainult hullemaks.
Ta jõudis kohale natuke varem, kui Lobsangiga kokku lepitud, niisiis läks ta jalgsi kesklinna ja ostis tassi kohvi, makstes pöörast hinda vedeliku eest, mis maitses nagu saepuruga segatud kohvipära. Kuid vähemalt sai ta Lobsangi oodates koduse kohviku lämbes soojuses istuda.
Ja tunni aja pärast, täpipealt kokkulepitud kellaajal, ujus hägusest taevast välja twain.
Paistis, et nüüd, mil nad kohtusid silmast silma ja Lobsang kutsus Joshua pardale, on neil teineteisele märkimisväärselt vähe öelda. Joshua koondas tähelepanu hoopis twainile.
See õhulaev oli kahesaja jala pikkune ja seega üsna väike võrreldes näiteks Lobsangi enda „Mark Twainiga” ja Pikk-Mississippi võimsate reisi- või kaubalaevadega. Selle gondel oli kõigest haagissuvila suurune. Aga kui Lobsang talle laeva näitas, mõistis Joshua, et tegelikult mahub sinna küllaltki mugavalt kaks inimest. Seal oli tohutu suurte akendega avar elutuba, allalastava seljatoega istmed, kambüüs ja väike söögilaud, seinal aga liikuvate kaartidega ekraanid, mis näitasid ka kõrgust merepinnast, tuulekiirust ja õhutemperatuuri.
Nagu kõigil Lobsangi laevadel, nii olid ka siin suletud uste taga varjatud ruumid – Joshua oli alati arvanud, et seal on töökojad Lobsangi kunstliku keha- ja vaimusüsteemi hooldamiseks. Kuid ühe paokil ukse vahelt paistis umbes kolme jala kõrgune püstine, peenelt söövitatud märkidega silinder – palveveski? Ja selle taga oli midagi palvenurga taolist, kuldne Buddha kuju keerulisel rohelisel, punasel ja lehtkullast taustal. Ruumist uhkas viirukilõhna. Jälle üks Lobsangi tahk, mis on üldsuse eest varjatud, mõtles Joshua.
Laevas oli ka Maade-lugeja, kuid Lobsang oli Joshuat juba hoiatanud, et täna pole tal plaanis sõita mitte naabermaailmadesse, vaid üle Null-Maa. Nad pidid lendama osariikidevaheliste teede nr 84, 86 ja 15 kohal enam-vähem kirdesse ning vaatama uut Yellowstone’i kraatrit.
„See on võimas vaatepilt, Joshua,” ütles Lobsang. „See sisselangenud kraater. Isegi meiesuguste rändurite jaoks, kes on Kõrg-Megerites kõike näinud. Ja nüüd on selline asi siinsamas Null-Maal! Õudustäratav mõte.”
Lobsang, õigemini üks tema mobiilsetest üksustest, kellel oli oranž rüü ja paljaksaetud pea ning kelle nägu oli Joshua meelest üsna tehislik ja