veoautod, kuid näha oli ka kergeid hobuvankreid, selliseid, mida võiks muidu kohata vabaõhumuuseumis. Oli ka jalgrattureid, vähemalt linnade lähedal. Üle lumehangede sõitis isegi üks koerakelk, nagu paistis. „On alles pilt,” pomises Joshua. „Kümme aastat tagasi poleks keegi uskunud, et siin midagi sellist näeb.”
„Tõsi. Kliimavöötmed oleksid justkui ühekorraga nii põhjas kui lõunas ekvaatorile tuhat miili lähemale nihkunud. Näiteks Los Angeleses on nüüd ligikaudu selline kliima nagu enne purset Seattle’is.”
„Ma tean. Ma olen seal käinud. Los Angelese omad vihkavad seda vihma ja udu.”
„Seattle’is on aga pigem nagu varem Alaskal. Suur osa neljakümnendast laiuskraadist põhja ja lõuna poole jäävast planeedist on jää tõttu hüljatud. Kanada, Põhja-Euroopa, Siber ja terve Venemaa – kõik on tühjad, riigid on kokku varisenud, inimesed kõrvalmaailmadesse põgenenud, iidsed linnad inimtühjaks jäänud, seal elutsevad ainult üksikud jäärapäised tegelased. Nelson Azikiwe ütles, et ka Inglismaal ei liigu enam peaaegu keegi, lähematelt Maadelt käivad seal ainult rühmad, mis üritavad kultuuriväärtusi päästa.”
„Nelson Azikiwe?”
„Tema on samuti üks minu sõpradest, Joshua. Sa oled temaga isegi kohtunud, ta oli purskepäeval samuti minu kaitsealal kõrval-Madisonis. Tegelikult tahaksin ma teid kokku viia.”
Joshua ei lausunud musta ega valget. Lobsangi suus tähendas sõna „sõbrad” nimelt „vara”. Mõnikord oli Joshual tunne, et ta on samapalju Lobsangi sõber, kui ettur on malesuurmeistri sõber. Kuid sellest hoolimata teeb ta lõpuks ilmselt ikkagi, mida Lobsang palub.
„Null-Maa poliitika on dramaatiliselt ümber kujundatud,” ütles Lobsang nüüd. „Uued võtmepiirkonnad on Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika, India, Kagu-Aasia, Lõuna-Hiina… isegi Mehhiko ja ka Brasiilia, kus hävitatakse viimased säilinud vihmametsad, et Amasoonias põllumajandust ja kaevandusi arendama hakata. Nagu sa ette kujutad, on riikide vahel kõvasti trügimist, et uuel laval paremat kohta saada. Hiina on võrreldes Ameerika ja selle Egiidiga oma kõrvalmaailmades asuvatest koopiatest pisut kaugemale jäänud, kuid Nullil on hiinlased väga kõvad tegijad.”
„Edu siis neile.”
„Aga Null-Ameerika on põlvili. Kuigi sinule sinu kodus Kurat Teab Kus see ilmselt üleliia muret ei valmista.”
Joshua kulm läks kortsu. „Pagan küll, Lobsang, sa tead väga hästi, et ma ei ela enam seal. Ma pole juba mitu kuud seal käinud. Sa pidid ju Bill Chambersi saatma, et see mu minu viimaselt hingamisretkelt tagasi tooks.”
„Ma lootsin, et sa oled ehk Heleniga ära leppinud.”
„Siis ei tunne sa Helenit. Ma arvan, et see, et ma pärast Yellowstone’i purset nii pikalt siin Nullil olin, oli tema jaoks viimane piisk – kuigi ta teadis, et ma teen õigesti. Ma ei leidnud kuidagi õiget tasakaalu tema ja kodu ning…”
„Pikkmaa kutse vahel. Sinu loomuse kaks poolt…”
„Umbes nii jah.”
„Ja Dan?”
„Oh, temaga ma kohtun nii tihti, kui saan. Ta on tubli poiss, kolmeteistaastane, aga juba minust pikem.”
„Kuid sinu hingamisretked tõmbavad su ikka eemale… Muide, kuidas su käsi on?”
Joshua tõstis oma vasaku käe, proteeskäe, kõri juurde, tegi, nagu hakkaks see teda kägistama, ja tiris selle teise käega eemale. „Sellel on halvemaid ja paremaid päevi.”
„Sa ju tead, et ma võiksin sulle palju parema käe anda.”
„Käe, mille sees oled sina? Ära pane pahaks, Lobsang… aga ei.” Ta sirutas kruusi Lobsangi poole. „Kas kohv sai juba otsa?”
Õhulaev liikus kiirustamata. Alles õhtul jõudsid nad Idaho Fallsi, umbes kaheksakümne miili kaugusele kraatrist. Lobsang ütles, et siin veedavad nad öö.
Joshua palvel viis Lobsang laeva allapoole, nii et nad said maapinnale ronida ja pääsesid korraks gondli köetud kuivast õhust. Lobsang ütles siiski, et enne pimeduse saabumist peaksid nad tagasi laevale minema: „Nüüd on siin palju bandiite, Joshua.”
Lobsangi kõrval läks Joshua natuke mööda teed, mis oli kaetud jää- ja tuhavaaludega ning puistatud täis nii massiivseid pimsirahne, et oli raske uskuda, et mingi jõud suudaks neid paisata kas või kaheksakümne jardi kaugusele, rääkimata kaheksakümnest miilist.
Õhk oli lõikavalt külm ning ründas Joshua põski, nina, laupa ja kõiki teisi kehaosi, mis paksude riiete alt välja jäid.
Ta jõudis oja juurde, mis voolas laisalt. Vesi oli tuhast hall ja puutüved oja kallastel olid hallikaspruunid. Vaatepilt oli jubedusttekitav, loojuv päike tekitas vasekarva valguse. Ja maailmas valitses vaikus. Juba palju miile polnud teel keegi liikunud, kuid siin oli ka loodus vaikinud: peenikesi kuivanud männitüvesid silmitsev Joshua ei kuulnud isegi linnuhääli.
„Kuidagi vaikne,” tähendas ta.
Lobsangi mobiilsel üksusel olid seljas arktikariided nagu temalgi. Mobiilse üksuse hingeõhk, mida mingi keha sisse paigutatud süsteem ilmselt soojendas ja niisutas, auras üsna usutavalt – üksus mõjus natuke loomulikumalt. „Minu jaoks on see maailm veel vaiksem. Nii paljud sidekeskused ja – kanalid on üles öelnud või kinni pandud. Minu jaoks, Joshua, oleks see maailm muutunud justkui Thulcandraks.”
Joshua teadis seda nime. „Vaikseks planeediks. Miks sa mu siia tõid, Lobsang?”
„Kuidas sul peavaluga on?”
„Muidugi sa tead sellest. Kui sa just teada tahad, siis on see hullem kui kunagi varem. Mul on muidugi tavaliselt ka ebamugav, kui ma olen Nullil või selle läheduses, aga praegu on asi hullem…” Ta vaatas ringi ja tema hääl kustus. Talle tundus, et ta oli kuulnud surmavaikuses mingit häält. Mingit vargset krabinat. Kas see oli hunt, kes sellel külmunud kõnnumaal nälgis? Või karu? Või inimene, mingi röövel, kelle eest Lobsang oli hoiatanud?
Paistis, et Lobsang polnud midagi märganud. „Kuid seekord on see teistmoodi, eks ole? Sinu peavalu. Sul on ilmselt tunne, et Nullil on miski muutunud.”
Joshua mühatas. „Sinul on siis samasugune tunne, jah? Sul on mingeid tõendeid. Tõendeid, et siin ongi midagi teisiti. Muidu poleks sa mind tagasi kutsunud.”
„Täpselt nii. Siin on midagi – hästi öeldud. Miski raskestitabatav ja – sõnastatav, mis on siiski mulle selge, sest ma ulatun hoolimata sellest, et minu võimed on pärast vulkaanipurset vähenenud, üle terve maailma nagu kehatu vaim bardo’s…”
„Nagu misasi?”
„Pole tähtis. See miski on tõeline, Joshua. Sa ju tunned mind. Mida iganes minu kohta ka muidu öelda võib, olen ma inimese narruste innukas uurija ja tean, et teinekord oleksid need narrused inimesele peaaegu saatuslikuks saanud.”
„Nagu me oleme paljudel kordadel arutanud,” märkis Joshua kuivalt.
„Aga nüüd on miski tõesti muutunud. Paistab, et selle on vallandanud Yellowstone’i purse. Mõned inimesed reageerisid sellele hästi, mõned halvasti. Kuid kõige selle kangelaslikkuse ja argpüksuse, helduse ja müüdavuse keskel paistab globaalsest vaatenurgast – ja mina ei lepi ju vähemaga –, et inimkonna üldiseks reageeringuks Yellowstone’i purskele on olnud jahmatav terve mõistuse puhang, nagu õde Agnes selle kohta kunagi ütles.”
Ja täpselt siis, kui Lobsang tõi kuuldavale need sõnad, ilmus tühja õhku oranžis kombinesoonis, paljasjalgne ja paljaks aetud peaga kogu, mis oli juba hüppel. „Haaarrr!”
„Mitte praegu, Cho-je…!”
Kuid Lobsangi sõnad katkestati, kui uustulnuk keeras oma jalad kõvasti ümber tema kaela. Lobsang paisati külmunud maapinnale – kuid kukkudes ta astus ja haihtus, nii et uustulnuk veeres üksinda üle määrdunud jää, tema oranžile dressile jäid tuhaplekid.
Joshual oli pronksist relv, millega oli võimalik astuda. Tal oli alati relv kaasas. Enne