Pikkmarss. Stephen Baxter

pöördus ja suundus lõunasse, kraatri poole.

      „Niisiis, Lobsang… Eile sa rääkisid, et sind häirib terve mõistuse puhang, mis paistab olevat haaranud terve planeedi. See oleks küll esimene kord, seda peab ütlema.”

      „Ma võin tuua mõned näited…”

      Seinaekraanid lõid helendama, neil hakkasid mängima videolõigud, mis pärinesid kõikjalt Ühendriikidest, Yellowstone’i katastroofi päevadest ja aastatest:

      Colorados ühes algkoolis rahustas väike poiss, kelle õpetajad olid tuhavaringus hukkunud, oma hüsteerilisi klassikaaslasi ja viis nad organiseeritult rivis hoonest välja. Ta laskis neil märjad käterätid ümber pea keerata ja käed eesmineja õlgadele asetada.

      Noor teismeline, kes oli purske ajal oma vanavanemate juures ühes Idaho hooldekodus, mis oli täis vanureid, kes ei saanud või ei tahtnud astuda, töötas rahulikult välja süsteemi toidujaotamiseks ja abivajajate eest hoolitsemiseks.

      Ühes jõukas Montana peres keeldus ema ellujäänud lastega kodust lahkumast, sest üks väike tüdruk oli kadunud, ilmselt tuha all kokkuvarisenud talveaias hukkunud – pereisa oli hirmust hullunud ega tahtnud Nullile jääda, et tuhka läbi kaevata. Lapsehoidja, kõige rohkem seitsmeteistaastane tüdruk, sai perekonna niikaugele, et nad kaevasid kadunud lapse välja, sest see oli ainus võimalus, kuidas pereema veenda, et ta astuks ja päästaks teised lapsed.

      Joshuale meenusid lood, mida ta oli kuulnud ka siinsamas Bozemanis, jutustused „asjalikust neiust”, kes tuli jahmatavalt mõistlike nõuannetega, kuidas purse üle elada.

      „Kõigis nendes lugudes on juttu väga noortest inimestest,” tähendas Joshua. „Või lausa lastest.”

      „Täpselt nii. Ja nagu sa näed, ei iseloomusta nende tegusid kangelaslikkus, vastupidavus ega midagi muud sellist. Nad jäid rahulikuks ja korraldasid teiste tegevust targalt – igatahes väga targalt oma ea kohta. Nad andsid head nõu, mille väärtus oli selge isegi täiskasvanutele. Ja ilmutasid teatud külma kainust. Nad suutsid jätta kõrvale illusioonid, mis lohutavad tavalist inimest, kuid ajavad teda ka segadusse. Mõtle sellele Montana naisele, kelle laps hukkus. Ta ei tahtnud tema surmaga leppida. Lapsehoidja aga mitte ainult et leppis sellega, ta ka taipas, et hukkunud laps tuleb välja tuua, kuidagi teisiti ei õnnestu tal ema astuma veenda. Ta mõtles välja, kuidas pere psühholoogilise nõksu abil päästa.”

      „Hmm.” Joshua silmitses mobiilse üksuse ilmetut nägu. „Mida sa siis soovitad, Lobsang? Sa oled sellest enne ka rääkinud. Kas meie silme all kerkib esile mingi targem inimtõug? Tõeline Homo sapiens, nagu sina seda alati nimetasid – vastandina tavalisele inimkonnale, karjale ahvidele, kes ainult ütlevad, et on arukad…”

      „Paistab igatahes küll nii. Kui olla valmis ehitama tohutut hüpoteesimäge vaid mõnest tähelepanekust koosnevale vundamendile.”

      Kuid Joshua kahtlustas, et Lobsangi väite taga on midagi enamat kui ainult paar üksikut tõendit. „Kuidas see siis sünnib? Ja miks just nüüd?”

      „Mina usun, et need kaks küsimust võivad olla seotud. Võimalik, et kuskil Pikkmaal on mingi… nii-öelda inkubaator. Alles nüüd, kiirema liikumisvõimaluse levimisega Pikkmaal, on selle inkubaatori kasvandikud jõudnud Nullile. Ja võib-olla avalduvad neil pinge all olles sellised uued iseloomujooned. Mingi geenikompleks lõi Yellowstone’i purskest põhjustatud tohutu vapustuse tagajärjel välja. See seletaks, miks me näeme seda just nüüd. Ja üheks märgiks oled ka sina, Joshua.”

      „Mina?”

      „Sinu peavalud. Sinu kummaline kuues meel, mis tajub ebatavaliste ja võimsate mõistuste lähedalolu. Mul on kahtlus, et kui ma sulle praegu elektripirni kõrva keeraksin, hakkaks see punaselt vilkuma, sa oled sellises häireseisundis.”

      „Kena kujutluspilt. Niisiis on maailmas – või maailmades – midagi uut. Ja midagi sellist, mida ma tajun, täpselt nii, nagu ma tajusin Ainsuse Esimest Isikut.”

      „Ja mitte ainult seda, vaid selle kõige taga võib olla mingi organisatsiooni alge.”

      „Organisatsiooni? Mida see organisatsioon siis teeb?”

      „Minu kolleeg Nelson Azikiwe jutustas ühest inglise lapsest – praegu on ta perega Itaaliasse põgenenud –, järjekordsest rahutukstegevalt targast lapsest. Kuid seda last hakkasid hirmunud kohalikud terroriseerima. Sosistati isegi midagi nõidusest. Paistab, et selle poisi vanemate juurde tuli üks teine poiss, teismeline. Poisile pakuti tasuta õppimisvõimalust internaatkoolis, mis on mõeldud just erakordselt tarkadele lastele, vähemalt lubas seda see teismeline. Poisi vanemate jutt oli laialivalguv, kuid neile hakkas silma teismelise õõvastav rahu ja see, kui kerge vaevaga ta kõik nende vastuargumendid ümber lükkas.”

      „Kas nad lasksid oma pojal temaga kaasa minna?”

      „Mingi teismelisega? Muidugi mitte. Kuid Nelson ütles, et sellel teismelisel õnnestus neid peaaegu veenda. Nelson ennustas, et järgmine katse tehakse kellegi teise abiga, tuleb täiskasvanu, kellele vanemad ei karda oma last kaasa anda…”

      „Kui see kõik on tõsi, mida sa siis ette võtta kavatsed, Lobsang?”

      „Kui selline salapärane olend on tõesti olemas; kui meie maailma on sündimas uutlaadi inimene, siis tahan ma temaga kohtuda. Temaga rääkida. Mina pean end justkui inimkonna kaitsjaks, Joshua. Võimalik, et selle uue olendi lapsepõlv on lõppemas. Ma tahan olla kindel, et ta täiskasvanuks saades endast meile ohtu ei kujuta.”

      „Ja ilmselt just selleks tahadki sa minu abi. Sa tahad need uued inimesed üles leida.”

      „Ma tahan sinu ja paljude teiste abi. Aa… ongi aeg.”

      „Milleks?”

      Kõik ekraanid näitasid allolevat maastikku. „Vaata aknast välja.”

      Juba mõnda aega oli maapind pidevalt tõusnud, kuid see maapind oli lõhenenud, tuhakorraga kaetud ja määratu suuri kivirahne täis puistatud. Joshuale tundus, nagu lendaksid nad mööda laialipaisatud rususid mõne tohutu kuukraatri poole.

      Siis langes maapind üsna järsult, justkui oleksid nad üle kaljuääre lennanud. Joshua vaatas alla ja nägi maastikku, mille värvid meenutasid mõne sünge kunstniku paletti: punakast kivist spiraalid, laisalt mullitavad laavatiigid, auruviirgude alt paistev väävlikollane klibu. Kuumavirvendus tegi pildi häguseks, gondli õhukonditsioneeri sisemuses klõpsusid lülitid: konditsioneer oli pidanud palju tunde arktilise külmaga võitlema, kuid nüüd üritas äkitselt tekkinud palavust väljas hoida.

      Ja kui Joshua vaatas ettepoole, segipööratud tasandikule, nägi ta väga kaugel midagi kaljuseina sarnast. Seda varjas kauguseudu, pilt väreles kuumast.