Vene tsaaride vana unistuse täitmist. Kuid märtsi lõpust muutus Koba mõistatuslikul kombel. Enam ei olnud juttu mingist pealetungist. Ta oli igavene vaikija, kes kulutas istudes püksitagumikku. Ma mäletan, et menševik Suhhanov küsis mult: „Miks te üldse saatsite nõukogusse selle kahvatu halli kuju? Kas te ei peaks otsima sinna kellegi teise?”
Kuid ma olin õppinud oma sõpra Kobat tundma. Ma ei kahelnud, et tema malepartii jätkus ja minu suur tähtis sõber tegi uue käigu.
…Menševiku Suhhanovi laseb Koba samuti maha…
Petrogradi ilmus sel ajal partei kõige suurem iludus Sonja Kollontai. Parteis oli kaks peamist võluvat daami: Inessa Armand ja tema, Sonja. Aga kui Inessa oli truu ühele armukesele – Iljitšile, siis Sonja oli truu armastusele üldse. Seetõttu muutusid tema armastuse objektid sageli, kui just mitte südames, siis voodis. Ma ei varja, mõlemad daamid võlusid mind (mind võluda polnud raske, noil aastatel olin ma pidevalt kellestki sisse võetud). Ma nimetan oma kirge nende kahe naise vastu ainult sellepärast, et kumbki neist ei lasknud mind endale ligi. Parteilistest daamidest, kes langesid minu lõunamaa temperamendi ohvriks, ma vaikin. Tõeline mees on kohustatud hoolitsema daamide au eest, kuulugu need daamid kas või minevikku…
Inessa lükkas minu kurameerimiskatse tagasi põlgliku grimassiga, mis tähendas: „Arvatavasti te teate… Kuidas ta julgete!.. ”
Kollontai tegi seda võluvamalt – koketeeris, andis lootust. Kuid ma ei olnud tema maitse. Talle meeldisid pikakasvulised karedate töömehekätega mehed, eelistatavalt ajuvabad. Ma nimetan seda „Inglise maitseks”. Väga suursugused ja väga targad Inglise aristokraatlikud naised jumaldasid jagada voodit oma kutsariga. Nii et tookord eelistati mulle Šljapnikovi töömehekäsi. Šljapnikovi asemele tuli hiiglasekasvu ja lapsearuga madrus Dõbenko…
Kuid see kõik oli hiljem. Toona, 1917. aasta märtsis, oli Kollontai alles jõudnud Petrogradi ja külastas otsekohe Kšessinskaja paleed. Andis mulle Iljitši kirja, mis oli adresseeritud Petrogradi bolševikele, ja käskis anda see otsekohe edasi Kobale. Seejärel palus juhatada end endise perenaise garderoobi. Etendust juba ette nautides viisin ma ta sinna. Ma mäletan, kuidas ta tõmbas kiirustades kapiukse lahti ja… ahhetas. Seal seisid relvad, mis olid ostetud Rasputini hauast leitud väärisesemete eest. Ma ei hakanud teda pikalt piinama, viisin ta pimedasse kolikambrisse, kus oli suur hunnik baleriini tualette. Ta otse viskus selle kuhja otsa pikali ja oigas vaimustusest.
„Tõelise rahulduse saamiseks peate te kaevuma kleitide alla maetud naaritsakasukateni,” ütlesin ma.
Kui ma lahkusin, oli ta juba asunud kaevama: baleriini kleidid lendasid igale poole laiali. Ma jätsin ta rajama õnnelikku teed karusnahkadeni.
Ta ei tulnud sellest toast välja tükk aega, ja kui tuli, siis oli tal seljas oivaline hermeliinkasukas. Seejärel küsis ta väärisesemete järele. Ma andsin talle kehvad müümata jäänud ehted – kõrvarõngad ja kolm sõrmust. Seletasin, et ülejäänu kasutati partei vajadusteks ära. Ta palus ostjate nimekirja. Ma sain aru, et ta tahtis mõned asjad tagasi osta.
Ja siis mõtlesin ma esimest korda: ta tõi kaasa mitte ainult Lenini kirja, vaid ka raha.
Saksa raha
Lenini kirja viisin ma Kobale „Pravda” toimetusse.
Koba luges mulle mõned laused valjusti ette. Iljitš siunas kirjas rängalt Kobat ja Kamenevi ja lubas saabudes mõlemad korralikult läbi nahutada ning seletada ära, mis asi on partei kurss ja tõeline marksism.
„Ta tuleb,” ütles Koba.
„Aga kuidas? Saksamaa ei saa neid läbi lasta. Nad on vaenuliku riigi kodanikud.”
Koba kordas:
„Ta tuleb,” ja lisas ühe nime, mida ma teadsin hästi: „Parvus.”
Seejärel tõmbas vaikides lahti laua laeka. Ma ei uskunud oma silmi. Laegas oli sõna otseses mõttes valuutat täis – Rootsi kroone.
„See naine tõi partei vajadusteks. Väga palju Rootsi kroone, mis saadi Saksa pangast.”
Ma jäin Kobale lolli näoga otsa vahtima.
Alles hiljem sain ma teada… Ikka see mõistatuslik Paksuke Parvus. Ta kirjutas memorandumi Wehrmachtile ja kindral Ludendorffile. Need dokumendid leiti pärast sõda Saksamaa Välisministeeriumist, sakslased ei jõudnud neid hävitada… Ma arvan, et nad ei tahtnud. See oli hukkunud Hitleri „kingitus” võitjale Kobale. Memorandumis tegi Parvus kindralitele selgeks, et bolševikud on kõige võitlusvõimelisem partei ja on täielikult allutatud raudse tahtega inimesele Leninile. See on ainuke partei, mis suudab laostada armee, korraldada revolutsiooni ja viia Venemaa sõjast välja.
Ta leppis kokku, et sakslased lasevad Lenini ja mõnikümmend sotsiaaldemokraati tema katteks läbi.
Lenin ei naase Venemaale tühjade kätega. Otsustades leitud allkirjade järgi, sai Parvus sakslastelt kümneid miljoneid Vene revolutsiooni jaoks… Kindralid võidurõõmutsesid, oodates vaenlase hukkumist. Kindralid ei saanud aru, et see oli alles unistuste täitumise alguseks nendega nii järeleandlikult käituvale juudile, kes oli otsustanud liita ühte Preisi täägid ja Marxi.
Venemaa oli ta valinud välja kui kõige nõrgema lüli sõdivate riikide ülemaailmses ahelas. Kuid Venemaa oli kõigest hüppelaud. Venemaalt pidi revolutsioon kanduma edasi Saksamaale, riiki, kus oli võimas proletariaat. Sealt pidid töölispataljonid liikuma edasi üle kogu maailma. Ülemaailmne „permanentne revolutsioon” – niisuguse asja oli välja mõtelnud Paksuke, revolutsiooni salapärane taganttõukaja, kelle kohta ma tean seniajani üsna vähe. Kuigi ma pidin… kuid sellest hiljem.
Kogu see räpane kulissidetagune avanes mulle hiljem. Kas Koba teadis seda?
Ta sai alati kõigest teada esimesena… või aimas esimesena. Igatahes mulle ütles ta tookord:
„Mida sa imestad, kulla mees? Kogu maailma sotsiaaldemokraatiast on ainult Iljitšil Saksa keisriga ühised eesmärgid. Kes agiteerib Tsaari-Venemaa kaotuse poolt? Kes kutsub üles muutma maailmasõda Saksamaaga kodusõjaks Venemaal? Kes nõuab, et soldatisinelisse riietatud talupojad ja töölised pööraksid relvad omaenda kodanluse vastu? Mida siin imestada, et Saksa eeslid said sellest lõpuks aru ja maksavad. Punakaardiga probleeme ei tule.”
„Aga see on ju… reetmine?” sosistasin mina.
„Ja seda räägib bolševik? Kes röövis ja tappis revolutsiooni nimel?! Kas sa tõesti oled unustanud õpetussõnad: sõbrusta või saatanaga, kui see tuleb kasuks revolutsioonile. Kas mitte seda ei õpetanud meile suur Netšajev? Pea meeles: meie ainukeseks reetmiseks on see, kui me reedame revolutsiooni.”
„Kui mälu mind alt ei vea, siis revolutsioon on meil toimunud,” ütlesin ma tigedalt.
„Revolutsioon toimus nende jaoks. Nüüd on vaja revolutsiooni meie jaoks… Meie sinuga olime idioodid, kui me kirjutasime „Pravdas” kõiki neid lollusi.” Nii ta ütleski: „Meie sinuga.” – „Meid õigustab vaid üks asi: me rajasime punakaarti. Kui me ka kirjutasime kõike seda, siis ainult selleks, et varjata seda suurt üritust.”
Ma vaatasin talle üllatunult otsa.
„Kas sa said minust aru, Fudži?” küsis ta ja tema silmad värvusid kollaseks.
Ma vastasin:
„Sain.”
Koba jätkas:
„Kui see lehtsaba ütles mulle, et Iljitš nõuab punakaardi loomist kogu Venemaal, siis hakkasin ma naerma ja seletasin, et me teeme seda juba ammu, ainult et salaja,” ta vaikis ja jätkas siis. „Kui õigeaegselt ta tuleb… Ümberringi on laos, spekuleerimine ja vargused. Armee ei taha sõdida ja tema kõrgeausus rahvas tahab röövida… Tema pakub nendes kirjades rahvale mõlemat: lõpeta sõda ja röövi endiste peremeeste poolt kokku röövitut… Me oleme uue ja tõelise revolutsiooni lävel. Oh, läheb alles tantsuks Venemaal! Ma olen tüütuseni kuulanud neid hädapätakaid oraatoreid nõukogus ja Ajutises Valitsuses. Kõnede aeg, Fudži, on lõppemas, nüüd jõuab kätte mausri aeg. Meie aeg…”
Ta