pakikandjat vaja,” püüdis Krupskaja „Internatsionaalist” üle karjuda.
„Kõik on korraldatud, ärge muretsege,” vastas Koba.
Revolutsiooniliste helide saatel juhtis ta Lenini ja Krupskaja pidulikult ühekorruselisse valgest kivist (vanavene ja moderni moodne segu) tsaaripaviljoni. Tšheidze juba ootas siin Iljitši. Tseremoonia jätkus.
Ma jälgisin ülilustakat pilti. Kaminas põles tuli. Iljitš seisis kamina juures. Tema vastas seisis Tšheidze ja luges nõukogu tervitust ette. Tervituses väljendati lootust, et „kodanik Lenin võtab osa revolutsioonilise demokraatia arendamisest”. Bolševike nimel tervitasid lühidalt Šljapnikov ja Kollontai.
Kõik see aeg käitus Lenin väljakutsuvalt. Haigutas demonstratiivselt, andis mõista, kui igav on tal kõiki neid kõnesid kuulata. Lõpuks jõudis kätte tema kord. Ta alustas tigedalt ja kuivalt:
„On aeg lõpetada jutud revolutsioonist, on aeg seda tegema hakata.”
Tšheidze jäi talle üllatunult otsa vahtima ja vastas valjusti:
„Minu meelest on revolutsioon juba aset leidnud ja just seepärast seisabki kodanik Lenin praegu tsaaripaviljonis!”
„On aeg kodanlikult revolutsioonilt,” jätkas Lenin otsekui neid sõnu kuulmata ikka valjemini ja vihasemalt, „üle minna sotsialistlikule revolutsioonile. Ees seisab võitlus! Elu ja surma peale. Proletariaadi võitlus kodanlusega. Selles võitluses ei ole kohta sotsiaalreeturitel.” Ta karjus ukse juures seisvatele auvahtkonna madrustele: „Meil ei ole midagi ühist kapitali kannupoistega!”
Tšheidze vaatas pahaselt otsa mulle ja Kobale, pöördus vaikides ja läks ära. Lenin jõudis talle järele hüüda: „Maha kodanluse kannupoisid! Elagu sotsialistlik revolutsioon!”
Pärast ütles Koba mulle vaimustusega:
„Mida tähendab tõeline juht? Nad ulatasid talle käe, aga tema pani neile kivi pihku. Too ajas talle lõusta suudlemiseks ligi, tema sülitas sellesse. Õpime, õpime tasapisi!”
Nüüd kordas ta seda ütlust järjest sagedamini…
Niisiis, üks grusiin läks vihasena minema, teised kaks, mina ja Koba, tõttasime koos Iljitšiga väljakule…
Koba lavastas suurepärase etenduse. Pimeduse lõikas läbi prožektor, mis oli saabunud väljakule koos soomusautoga. Valgustas töölisi ja madruseid täis väljakut. Ja väikest kiilakat suure laubaga inimkuju (kodanliku kübara oli ta taibanud peast võtta, ta nätsutas seda käes).
Kõigest aasta tagasi oleks see olnud sonimine, hullumeelse fantaasia. Aga nüüd oli see teoks saanud: tuhandepäine rahvahulk, prožektorid, soomusauto… Auvalve madruste kätega oli ta juba tõstetud ähvardava soomusauto torni otsa. Ajaloo tippu. Lenin, kes oli seni kõnelenud ehk kõigest kümnetele emigrantidele, nägi esimest korda elus vaimustatud rahvahulka. Ma arvan, et sel hetkel saigi temast juht. Võimukas, soomusautolt sõjaga ähvardav Iljitš kutsus üles verd valama:
„Elagu sotsialistliku revolutsiooni võit!”
Vastuseks kõlas neil päevil tavaline rahvahulga karjumine ja „hurraa!”. Nad ei saanud kuigi hästi aru, mida Iljitš rääkis ja mida nad heaks kiitsid, need madrused ja töölised, kelle oli siia väljakule kokku ajanud minu sõber Koba. Nad tahtsid miitingut pidada ja ainult miitingut pidades, see tähendab, et karjudes „hurraa!”, olid nad enesekindlad ja õnnelikud…
Suure režissööri Koba kavatsuse kohaselt pidi soomusauto selle tornil seisva juhiga aeglaselt mööda Petrogradi sõitma. Kuid tänavad olid inimesi täis, linn magas tollal vähe. Kui ma siis hiljem lugesin pealtnägijate mälestusi, kuidas liikuva soomusauto torni peal seisev Iljitš hüüdis rahvahulgale: „Elagu sotsialistlik revolutsioon!”, meenus mulle alati ütlemine: „Valetab nagu pealtnägija!” Torni otsas seistes edasi liikuda mööda munakivisillutist oleks jõukohane olnud ainult tsirkuseartistile. Tegelikult ronis Iljitš, sõitnud mõne meetri, tornilt maha ja istus soomusauto juhi kõrvale.
Abikaasa Nadja sõitis koos kohvritega voorimehel temast eespool…
Alles siis, kui auto peatus Kšessinskaja palee juures, ronis Iljitš autojuhi abil uuesti torni otsa. Kiila suure laubaga mehe väikese kuju tõstis pimedusest välja prožektor, sedapuhku oli see Peeter-Pauli kindluses. Pimestatud ja õnnelik Iljitš hüüdis jälle kogunenud rahvahulgale:
„Elagu sotsialistlik revolutsioon!”
Rahvahulk vastas meelsasti: „Hurraa!”…
Paleesse kanti Lenin kätel. Teisel korrusel oli laud kaetud.
Iljitš kutsus Koba enda juurde, embas teda kergelt ja sosistas midagi.
„Seltsimees Lenin kõneleb talveaias,” kuulutas Koba.
Mindi talveaeda, see oli antiikstiilis muinasjutt: marmor, kristall-lühtrid, tohutud peeglid, eksootilised, kuid paraku närbunud taimed piki seinu… Istuti nendelsamadel valge siidiga ülelöödud toolidel, mis nüüdseks olid põhjalikult määrdunud. Presiidiumi jaoks pandi akna alla laud. Laua taha istus Kamenev.
Ta andis pidulikult sõna Leninile. Lenin tõusis püsti ja… tungis jälle kallale Kamenevile, tema artiklitele „Pravdas”. Vaene Kamenev püüdis vastu vaielda, viitas Marxile. Iljitš nimetas teda kohe streigimurdjaks ning sõimas teda seejärel pikalt ja halastamatult. Lõpetuseks ütles ta veel kord:
„Praegune revolutsioon Venemaal on toonud kõigest kodanluse võimule ja on proletariaadi vea tagajärg!” Ja nagu loits kõlas: „Elagu tulevane võidukas sotsialistlik revolutsioon!”
Pärast õhtusööki keeldusid Lenin ja Krupskaja jääma ööseks paleesse.
„Mina ja Nadja leppisime õega kokku. Pagas on ka sinna viidud.” Ta pöördus Koba ja minu poole: „Saatma tulevad meid vaprad grusiinid. Kes teab, mida on Kerenski ja Tšheidze välja mõelnud.”
Kobal oli õigus: Iljitš ei olnud unustanud meie uljast minevikku…
Koidu ajal sõitsime autoga tema õe poole.
„Mis sa ütled, meie Volodjaga kartsime, et paasapühade ajal ei leia me kuskilt voorimeest,” naeris Krupskaja.
„Voorimehe asemel anti ette soomusauto! „Din-din”,” naeris Iljitš kõlavalt.
„Aga Volodja kinnitas, et vaksalist viiakse ta otse Peeter-Pauli kindlusse,” lustis Krupskaja muudkui edasi.
„Kui see ohvitser minu poole astus, mõtlesin ma, kulla mehed, et kõik on läbi.” Ja jälle „din-din”. Ning lisas, pöördudes Koba poole: „Vastuvõtu eest suur tänu. Aga kui te jälle kirjutate neid endiseid rumalusi, siis teen maatasa.”
Just sel päeval sai Kobast Leninile väga lähedane inimene.
Koba suurepärane käik
Mõni päev hiljem nägin ma oma sõbra Koba hiilgavat käiku, mis viis kogu malepartii lõpule.
Kšessinskaja palee talveaias tuli kokku bolševike partei aprillikonverents. Kõrgel peeglil kamina kohal peegeldusid meie tolleaegsed näod, õnnelikud ja lootusrikkad. Ka Koba nägu, kes kahekümne aasta pärast hävitab peaaegu kõik delegaadid, kes praegu oma peegeldust imetlesid…
Kui ma saali naasin, esines Koba. Ta rääkis väga rahulikult ja koguni arukalt. Aga tekst!
„Ma olen tuttav seltsimees Kamenevi arvamusega uue sotsialistliku revolutsiooni võimatusest! Kes võiks niisugust seisukohta toetada? Ma arvan, et vastus võib olla ainult üks: ainult arulagedad oportunistid, kokkuleplased!”
„Kuule, Koba. Sa ju ise…” alustas oma kohalt hämmeldunud Kamenev.
„Jõud ei ole selles, et ei tehta vigu,” katkestas teda Koba. „Jõud on selles, et nad parandatakse õigeaegselt. Ja üllus on selles, et neid ei tuletata kogu aeg meelde. Iljitš õpetab, et meil seisab ees uus revolutsioon. Kõik revolutsioonid on kokkuvõttes rahvast petnud. Meie oma on esimene, mille käigus rahvas petab oma rõhujaid.
Kodanlus on mooramaamees, kes on