.

lõpp: Lenini vastuvõtmine

      Ühel märtsi viimastest päevadest teatas ta mulle:

      „Läks lahti! Nad sõidavad Zürichist välja. Lenin ja koos temaga veel kolmkümmend kaks inimest. Saksamaa nõustus nad laskma läbi kinniplommitud vagunis… Kas sa kujutad ette, mis ajalehtedes puhkeb?” Koba kõndis toas ringi. „Ma sain Iljitšilt järjekordse kirja. Tänab punakaardi eest, siunab endiselt „Pravda” pärast. Kuid kõigest kolm rida. Kõik ülejäänu on närveldamine… kardab väga, et perroonil ta lihtsalt arreteeritakse. Palub organiseerida tema välkkiire lahkumise vaksalist meie kaitse all. Ta pole unustanud, Fudži, et meie sinuga oleme uljad gruusia poisid. Seltsimees Lenin ei ole unustanud ka seda, et Šljapnikov ja Zalutski on turakad. Otse nii kirjutabki: „Arvatavasti ei suuda nad leida voorimeest, nende idiootlike paasapühade ajal ei ole ju ühtegi voorimeest võtta.” Seltsimees Lenin ei unusta ka religioonile pihta anda… Tead, mida ma mõtlen: meie sinuga teeme talle üllatuse – voorimehe asemel organiseerime seltsimees Leninile parema ekipaaži. Missuguse? Kas sa tõesti ei taipa? Soomusauto.” Koba turtsatas vuntsi. „Me peame nõudma nõukogult soomusauto, auvahtkonna ja julgeolekugarantii Iljitšile. Kas meil on õigus seda nõuda? Üleliigne on öelda, et on. Saabub partei juht, kes on „neetud tsaarirežiimi ajal” palju kannatanud. Käime meie vendadele grusiinidele peale.” Ja lisas väga vaikselt: „Niisuguse vastuvõtu puhul annab ta kõik andeks, unustab kõik…”

      Ma kuulasin teda hämmeldunult. Väliselt oli temas midagi tugevasti muutunud. Varem oli ta olnud osav ja kiire. Nüüd oli ta tähtis ja aeglane. Käis toas ringi, popsutas piipu, esitas sageli iseendale küsimusi. Ja ise ka vastas neile tähtsalt. Mulle tuli kohe meelde, kus ma seda näinud olin. Minul ja Kobal oli Goris õpetaja. Me kõik tundsime tema ees surmahirmu. Tunni alguses nõudis ta alati, et käed pandaks lauale, seejärel käis ta, vits käes, ringi ja lõi valusasti vastu käsi. Ja ise küsis valjusti:

      „Miks ma seda teen?” Ja vastas: „Et teie, väikesed lurjused, ei kahtleks hetkegi: õpetaja teab teist kõike.” Järgnes jällegi küsimus iseendale: „Miks ma võin teist igaühe läbi peksta? Sest igaüks teist teab, mille eest!”

      Ta rääkis alati küsimuste ja vastuste vormis, see õpetaja. Ainuke õpetaja, keda väike Soso paaniliselt kartis.

      Varsti sai Petrogradis teatavaks see, mida meie juba teadsime: sõdiv Saksamaa nõustus laskma läbi Lenini ja teiste bolševike vaguni. Sõitsid Krupskaja, Inessa Armand, Zinovjev, Radek, teisi ma ei mäleta. (Pikantne situatsioon: kaunitar Inessa oli üldteada armuke ja Krupskaja abikaasa… Seejuures oli Iljitš suur moraalijünger…) Reisijatel ei olnud õigust vagunist lahkuda kogu see aeg, mil rong sõitis Saksamaa pinnal. Mis ajalehtedes lahti läks! „Sakslased soosivad bolševikke! Saabuvad Saksamaa spioonid!..”

      Ma mäletan, kuidas me Kobaga kahekesi veensime Tšheidzet.

      Koba:

      „Õel ulgumine ajelehtedes! Tekib küsimus: mida kavatseb kontrrevolutsioon?” Tõstis õpetlikult sõrme (veel üks meie õpetaja žest): „Kasutada Lenini saabumine ära nõukogu mahategemiseks! Mida peab nendes tingimustes tegema meie nõukogu?”

      „Kaitsma Leninit!” hüüatasin mina.

      „Ka mina tahan kaitsta,” õhkas Tšheidze.

      „Ja mida on selleks vaja? Organiseerida ametlik ja pidulik vastuvõtt…”

      Nii laulsime me temaga kahel häälel seda laulu Lenini vastuvõtmisest.

      „Hea küll, me proovime, proovime …” õhkas Tšheidze jälle, „praegu on see väga raske, aga me proovime…”

      27. märtsil 1917 tuli telgramm: bolševike vagun asus Zürichist teele… Uus telegramm: vagun on sõitnud läbi kogu Saksamaa. Ja kolmas: Lenin ja seltskond on jõudnud Stockholmi. Foto sotsiaaldemokraatide ajalehes: Iljitš koos Zinovjevi, Krupskaja ja Rootsi sotsiaaldemokraatidega kõnnib Stockholmi tänaval. Leninil on peas moodne kõvakübar. Hiljem räägiti, et fotograaf oli neid pildistanud hetkel, kui nad väljusid kauplusest, kus Lenin oli ostnud palitu ja… ajaloolise soni. Petrogradis vahetas ta kodanliku kõvakübara selle proletaarse soni vastu, milliseid kandsid juba ammusest ajast Saksa töölised…

      Lõpuks neljas telegramm: rong oli teel Piiterisse.

      Kogu see aeg valmistasime meie Kobaga väsimatult ette pidulikku vastuvõttu.

      Soome vaksalisse jõudes pidi Lenin minema tsaaripaviljoni – varem oli siin keisrit vastu võetud. Meil õnnestus Tšheidzet veenda. Nõukogu otsusel saadeti tsaaripaviljoni juurde koguni kaks soomusautot. Koba kava kohaselt pöördub Lenin ühelt neist vastuvõtjate poole õnnitlustega revolutsiooni võidu puhul.

      Mina ja Šljapnikov organiseerisime „töölisäärelinnade esindajate” rongkäiku vaksalisse. „Internatsionaali” lauldes tuleb tööliste kolonn Kšessinskaja palee juurde. Samal ajal toob mitšman Raskolnikov Kroonlinnast kohale madruste salga.

      Mõlemad kolonnid ühinevad palee juures, sellest tuleb võimas vaatepilt: ees kartmatud madrused, nende järel töölised.

      Kolonn läheb „Internatsionaali” lauldes vaksalisse.

      Jõudis kätte mälestusväärne päev! „Iljitši vastuvõtmine” algas siis, kui rong peatus Soome piiril. Vagunisse sisenes terve delegatsioon: Kamenev, Raskolnikov, Šljapnikov, Zalutski ja mina. (Koba jäi vaksalisse peamist vastuvõttu korraldama.)

      Iljitš istus kupees üksinda. Kupee oli kohvreid täis laotud, me ei pääsenud sisse. Me olime koridoris hunnikus koos. Ma pidin rääkima Iljitšile, kuidas me rajasime punakaarti. Kuid ei mina ega delegatsioon saanud suudki lahti. Me olime tema temperamendi silmist lasknud…

      Lenin, seljas päevasärk ja vest, sõrm vesti vahele pistetud, seisis ähvardavalt keset kohvreid. Ta ründas raevukalt Kamenevi:

      „Mida seal teie „Pravdas” kirjutatakse? Me siunasime teid hullupööra!” Ta oli hoos. Kõrge laubaga nägu punetas, pilusilmad läksid veel kitsamaks ja pildusid välke. „Ja teie olete kah kena mees, Koba!”

      „Ma olen Fudži, Vladimir Iljitš.” Ta vakatas. Kõik naersid. Ka Lenin naeris kõlavalt.

      „Andke andeks, seltsimees Fudži, te sarnanete temaga. Ma pole seda segadusetekitajat ammu näinud.”

      Sel hetkel tuli koridori Krupskaja. Väsinud, silmad punnis, nägi ta välja nagu vanaeit. Pressis end kohvrite vahelt sisse ja küsis murelikult:

      „Volodja, kas nad on voorimehe saanud?”

      Lenin taltus, tema raevukas sõnadevool katkes. Ta naasis tegelikkusesse. Nüüd sekkusin mina:

      „Kõik on korras, Vladimir Iljitš. Voorimehe eest hoolitses seltsimees Koba. Ta ootab teid perroonil.”

      Iljitš naeratas… ja jätkas raevukalt Kamenevi läbivõtmist.

      Tulevikus kohendab minu sõber ajalugu. Sadadel maalidel kujutatakse kahe suure juhi, Lenini ja Koba rõõmsat kohtumist rongis.

      Ajalooline öö tegelikkuses

      Kella üheteistkümne paiku õhtul jõudis rong Soome vaksalisse. Rong peatus.

      Esimestena tulime vagunist välja meie, Iljitšile vastu läinud inimesed.

      Auvahtkond ja soldatite sõjaväeorkester olid juba perroonile üles rivistatud. Kõik nägi suurejooneline välja. Koba oli kõvasti vaeva näinud. Nüüd seisis ta auvahtkonna rivi ees. Me kõik ühinesime temaga.

      Mõne aja pärast hakkasid vagunist välja tulema saabunud.

      Esimesena ilmus nähtavale Iljitši kaunis armuke Inessa Armand, peas väike koketne Pariisi kübar ja seljas karusnahad. Tema järel tuli ümara põrsanäoga paks Zinovjev. Ja lõpuks nemad: Krupskaja, kes vaatas kuidagi ehmunult auvahtkonda, ning Iljitš, seljas elegantne must palitu ja peas kõvakübar. (Proletaarne soni oli seni veel pagasi hulgas, kuigi hiljem kujutatakse teda tuhandetel piltidel sellesama soniga käes.)

      Kohe astus auvahtkonna rivist välja ohvitser ja jäi Iljitši ette valvel seisma. Iljitš põrkas ehmunult