Mustlase ohtlik veri.)
„Tõmmu… ja punapea nagu ema,” jätkas Koba. „Ma abiellun temaga,” hakkas ta õnnelikult naerma.
Juba aastates grusiin (ta lähenes neljakümnele) otsustas abielluda gümnaasiumitüdrukuga. Meie väiksel kodumaal olid sellised abielud tavalised.
Allilujevite perekonda teadsin ma Koba juttude järgi. Põgenenud asumiselt, varjas ta end enam kui kord nende korteris.
Nadja isa oli tisler ja kuulus meie parteisse selle asutamisest peale. Neiu ema oli väikest kasvu roheliste silmade ja tuhkhallide juustega kaunitar. Nooruses oli tisler Allilujev, laiaõlgne, mustade juustega ilus noormees, keda oli revolutsioonilise tegevuse pärast korduvalt töölt ära aetud, üürinud toanurka nende majas. Neiu oli neljateistkümneaastane, kui ta armus lootusetult oma tulevasse mehesse. Ja ütles emale, et läheb talle mehele. Ema pani tüdruku tolle tuppa luku taha, tal polnud vähimatki tahtmist anda tütar mehele kodutule tislerile ja revolutsionäärile. Neiu ei kahelnud ema vastuses ja oli hoolitsenud kõige eest juba aegsasti. Armsam ootas teda maja juures. Tüdruk viskas kompsu aknast välja ja laskus mööda nööri teiselt korruselt alla. Nöör läks katki, ta kukkus ja murdis jala. Kuid armunud Allilujev viis ta süles minema… Ta oli kirglik naine. Oli küll abielus, aga ei saanud kuidagi oma „tulise temperamendi” vastu. Kui uus kirg temast võitu sai, ei petnud ta õnnetut Sergeid. Lihtsalt läks kodunt ära. Kuid iga uus romaan lõppes naasmisega heasüdamliku mehe juurde.
Hiljem kuulsin ma väga ohtlikku lugu. Et Robin Hood Koba ilmumine nende majja ei jätnud tulist naist ükskõikseks. Ja et Allilujeva noorema tütre Nadja sünnil oli selle romaaniga tegemist. Ma loodan, et see on legend. Igatahes rääkis Koba mulle samal õhtul, et ta tutvus Allilujevitega siis, kui Nadja oli juba ilmale tulnud… Ta rääkis seda mulle kahel korral, nähtavasti teadis ta seda legendi. Koguni lisas uue üksikasja, kuidas ta oli lapseeas Nadja ära päästnud. Nadja oli jões supelnud ja hakanud uppuma, Koba oli täies riietuses jõkke hüpanud. Kuid niipalju kui mina mäletan, ei õppinud ta ujumist kunagi ära, ta häbenes kuuendat varvast.
Othello ja Desdemona
Ma käisin Allilujevite juures Kobat vaatamas mõni päev hiljem. Ta palus, et ma tooks sinna Kamo. Ma tõin.
Me jõime teed. Vanemaid ei olnud jälle kodus. Lauas istusid õed Nadja ja Anna ning nende vend Fedja. Mul on too Nadja praegugi silme ees. Tal oli mustlannast vanaema tõmmu nahk. Tumedad juuksed olid keskelt lahku kammitud, need langesid ühtlaselt õlgadele, samasugune laitmatult sirge nina ja õhukesed huuled. Kõik see jättis millegi kindla, vääramatu mulje. Naiselik oli ainult väike sihvakas keha ja muidugi silmad – hästi suured, pruunid, hellad ja… nukrad.
Allilujevite vastas istusime meie: Koba, Kamo ja mina. Noored Allilujevid vaatasid võlutult Kamot. Või veel, ta oli ju parteis kangelane. Ta oskas nii osavalt tappa! Partei kangelane ise vaatas orjalikult ustavate silmadega otsa Kobale. Koba aga… aasis kogu õhtu lustlikult Kamot, too kannatas kõik heasüdamlikult välja. Ka Nadja tunnetas, et legendaarne Kamo jumaldab Kobat! Muidu vähese jutuga Kamo hakkas ootamatult rääkima meie kangelastegudest, sellest, kui kartmatu oli Koba… Kuigi Koba oli rangelt keelanud meenutada tema osavõttu eksidest. Kuid ma sain aru, et sedapuhku oli ta seda lubanud. Jah, ta oli armunud. Ma nägin teist ja viimast korda, et ta oli armunud.
Lõpuks jäi Kamo vait ja siis hakkas rääkima Koba. Ta rääkis väsimatult. Peab ütlema, et ta oli hoos. Vaatas kogu aeg Nadjat, jutustas lustakalt, kuidas kõikides jaamades härrad pursuid, punased lehvid rinnas, tervitasid neid, „neetud tsaarirežiimi ohvreid”. Kuidas jaamarestoranide ehmunud omanikud toitsid näljaseid „ohvreid” tasuta. Nadja lagistas naerda. Naljakatele juhtudele järgnes kohe liigutav lugu. Koerast Tiškast, kellega üksinduse all kannatav Koba oli lõpmatutel polaaröödel juttu ajanud.
„Ma rääkisin talle sageli teist kõigist,” tunnistas Koba. „Kusjuures nii tihti, et kuuldes sõna „Allilujevid”, haukus ta tükk aega rõõmsalt.”
Nadja lagistas jälle naerda.
Meelitatuna lõpetas ta oma jutustuse lausa kangelasteoga. Kuidas ta oli polaaröös, käreda viiekümnekraadise pakasega läinud kala hankima, et mitte nälga surra. Ja jõudis kohale… Sai kõigest võitu. Millise vaimustusega vaatas Nadja, kes ei olnud Jack Londoni jutte lugenud (Koba oli neid lugenud), talle otsa! Suur Jumal, millise pilguga neiu teda vaatas! Kuidas neiu tavaliselt nukrad silmad põlesid!
Mul on praegu silme ees: nad istuvad sajandi alguses lauas, joovad suhkrut juurde hammustades teed ja naeravad lõbusalt… Kamo, Nadja, tema õde Anna ja vend Fedja. Ma vaatan neid päris sajandi lõpust. Ma tean juba kõike: Koba tapab Kamo, paneb vangi Nadja õe, hukkub ka Nadja ise, tema vend läheb hulluks… Tema peigmees on ohtlik! Kuid kõik see oli alles ees.
Praegu vaatas Nadja teda joovastunud, armunud pilguga.
Tema esimene malepartii
Alguses ei saanud ma midagi aru. Ma mäletan, millise hämminguga ma lugesin „Pravdat”, mida nüüd andsid välja Kamenev ja minu sõber. Koba kirjutas seal väga imelikult. Ülistas Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteid, ta oleks nagu unustanud, et meie, Lenini kaasvõitlejate jaoks ühtset Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteid ei ole olemas: oli kaks lepitamatut vaenlast – bolševikud ja menševikud. Mida olid väärt Koba üleskutsed vallutada Bosporus ja Dardanellid, tema nõudmine ilmtingimata säilitada endise impeeriumi territoorium! Koba tallas Lenini loosungeid avalikult jalge alla.
Minu nähes leidis aset raevukas stseen. Ma tulin tema juurde toimetusse ja lausa komistasin Šljapnikovi otsa, kes sinna sisse murdis. Lükanud mind kõrvale, tormas ta Koba kabinetti. Ma kuulsin karjumist:
„Meie, bolševikud, kutsume üles järgima Lenini loosungeid: vennastuma rindel, lõpetama otsekohe sõda! Aga mida sina meie partei ajalehes kirjutad? „Loosung „Maha sõda!” ei kõlba kuhugi!” – nii kirjutad sina! Sinu seltsimees Kamenev kutsub soldateid üles „vastama sakslase kuulile kuuliga”. Ja siis see sinu imperialistlik sonimine „vallutada väinad ja teha Mustast merest Venemaa sisemeri”?..”
Seejärel kuulsin ma Koba metsikut karjatust:
„Välja! Ma löön su maha, tõbras niisugune!” Kostis vali raksatus. Kahvatu Šljapnikov lendas nagu kuul kabinetist välja.
Kui ma sisse astusin, istus Koba rahulikult laua taga ja kirjutas. Nurgas vedeles Šljapnikovi pihta visatud tool. Ta tõstis pea ja muigas:
„Seltsimees Napoleon õpetab meile: tõelisel poliitikul ei kerki raev tagumikust kõrgemale… Õpime, tasapisi õpime,” ja ta turtsatas vuntsi.
…Šljapnikov lastakse terrori ajal maha ühena esimestest. Koba ei unustanud kunagi mitte kedagi.
Vaesel Šljapnikovil oli õigus: see, mida kirjutas Koba, oli tolle kordamine, mida kirjutasid ja rääkisid Ajutise Valitsuse ministrid ja nõukogu menševistlikud juhid. Nii et valitsus ja nõukogu juhid panid kohe tähele Kobat, seda bolševike radikaalse partei tegelast, kellel olid nii mugavad mitteradikaalsed vaated. „Koba Stalin”, nagu ta nüüd oma artiklitele uutmoodi alla kirjutas. Uutmoodi ei kirjutanud ta neile alla asjata. Petrogradi naasis hoopis uus Koba. Vana oli jäänud polaarjoone taha: ustav, hale lollike, keda kasutati ära ja siis unustati. Uus Koba Stalin ei teeninud enam jumalust Leninit. Koba Stalin teenis iseennast. Täpsemini öeldes iseennast ja revolutsiooni, niivõrd kui viimane suutis teenida teda.
Nõukogu muutus üha tugevamaks. Ajutisel Valitsusel ei olnud võimu, ta otsis nõukogu toetust. Valitsuse koosseisu võeti üks nõukogu liidreid – esseer Aleksandr Kerenski… Nõukogu eesotsas oli endiselt meie hõimlane menševik Nikolai Tšheidze. Teine hõimlane menševik Irakli Tsereteli oli veel üks nõukogu juhte. Väikese rahva igavene vendlus… Muidugi tahtsid mõlemad, et bolševikud saadaksid nõukogu juhtkonda grusiin Koba, kellel olid nii kasulikud vaated. Eilne kõigi poolt unustatud Turuhhanskisse väljasaadetu oli nüüd Petrogradi tõelise valitseja, nõukogu täitevkomitee liige. Läks täide! Minu neljakümnendale eluaastale lähenev sõber pääses esimest korda võimu juurde.
Malepartii arenes hiilgavalt, kuid selle lõpp oli