pommidega. Iljitš kardab. Ma pean ta mujale viima. Mul ei ole aega, kuid ma lubasin täitevkomiteele rahustada Peeter-Pauli kindlust ja sundida mardused relvad ära andma. Muidu tapetakse nad kõik maha ja pärast aetakse meie süüks. Said aru? Me peame veel kord „kahestuma”…”
Soldatite mõnitavate hüüete saatel viis Raskolnikov sünged madrused tagasi laevadele ja meie Kobaga „kahestusime”, täpselt nagu meie kunagiste ekside ajal. Koba sõitis Iljitši varjama ja samal ajal minu isikus Peeter-Pauli kindlusse.
Kindlust piirasid needsamad sünged soldatid, kes ootasid käsku „Saksa spioonid” maha lasta. Mind viidi nende polkovniku juurde.
Ma näitasin Petrogradi nõukogu täitevkomitee liikme tõendit Jossif Džugašvili nimele.
„On nõukogu täitevkomitee otsus,” ütlesin ma tähtsalt. „Madrused annavad relvad ära. Ja lahkuvad see-eest takistamatult Kroonlinna.”
„Kui nad annavad relvad ära, siis lasku käia. Joodikute ja päevavaraste peale on padruneid kahju raisata,” ütles polkovnik.
Mind lasti kindlusse sisse. Ma ei teadnud, kui veenev oli meie sarnasus inimeste jaoks, kes Kobat tundsid. Siin võis vabalt niisuguseid inimesi leiduda. Ja kui nad peaksid mind provokaatoriks pidama, siis… Aga teha polnud midagi. Kõik me elasime neil päevil kõrvuti surmaga. Lühidalt öeldes, hakkasin ma gruusia naljadega alustades ja pisut väriseva häälega madruseid veenma… Õnneks polnud vaja neid kaua veenda, nad lihtsalt tahtsid kangesti kokku leppida. Nõustusid relvad maha panema ja rahulikult Kroonlinna tagasi minema.
Polkovnik kandis nõukogule ette Koba edukast missioonist. Nii sai Kobast sel päeval kahel korral rahusobitaja.
Iljitši päästja
Õhtuks kolisin ma ümber korterisse Ligovkal. Juba siis sain ajalehtedest teada: Trotski on arreteeritud, ta võeti kinni kodus otse voodist, arreteeritud olid Kamenev, Lunatšarski ja teised… Mis puutus Iljitši ja Zinovjevit, siis nemad olid kadunud. Ma sain aru: Koba ei hoiatanud hädaohu eest kaugeltki mitte kõiki.
Lenini põgenemine vapustas nõukogusse kuuluvaid bolševikke. Nad (nagu ka mina, patune) olid arvamisel, et partei juhile on esitatud ränk süüdistus. Seepärast peab juht astuma kohtu ette ning tõestama enda ja partei süütust.
Hilisõhtul tuli minu juurde Koba. Ma ütlesin talle seda. Ta naeris.
„Pea meeles: juhile on kõik lubatud. Nagu Jupiterile. Mida Iljitš tahab? Olla vabaduses. Ta kardab vanglat. Ta jääbki vabadusse, aga keegi peab sattuma vanglasse ja paljastama kohtus valesüüdistuse partei vastu. Said aru? Siis lähme. Ma viisin Iljitši Allilujevite juurde.”
Me sõitsime Allilujevite tuttavasse korterisse. Lapsi ega vanemaid ei olnud. Külalistetoa diivanil istusid Krupskaja, Ordžonikidze ja Zinovjev.
Arvatavasti oli korter nõupidamise tarvis tühjaks tehtud. Lenin kõndis väikeses võõrastetoas ringi, peatus ja hakkas siis jälle närviliselt käima. Sverdlov seisis akna juures. Tema nähtavasti oligi korraldanud selle kiireloomulise nõupidamise. Praegu pidid keskkomitee vabadusse jäänud liikmed otsustama, kas Lenin peaks kohtusse minema või ei.
Rääkis Iljitš ise:
„Minna või mitte minna? Selle hamletliku küsimuse, kulla mehed, otsustasime meie Grigoriga (Zinovjeviga) positiivselt…” Lenin vaatas küsivalt kokkutulnutele otsa.
Krupskaja sekkus kohe:
„Volodja, kas sa oled kõik korralikult läbi mõelnud?”
„Mina ja Grigori,” jätkas Lenin otsekui naist kuulmata, „ilmume kohtusse ja võtame need silmakirjateenrid, surnukirstud korralikult läbi… Kõik nende väljaütlemised, kogu nende kultuursus on kõigest kvalifitseeritud prostitutsiooni erikuju! Pole midagi, võtame võimu enda kätte ega hakka nendega tseremoonitsema!” Nagu tavaliselt ikka, sattus ta kergesti hoogu. Kuid siis muutus ta hääletoon eleegiliseks. „Jätame hüvasti, sõbrad, kes teab, kas me enam kohtumegi.”
Ta suudles Heeringat. Too oleks nagu pidanud pisaraid valama, aga ei hakanud nutma. Vaatas vaikides Sverdlovile otsa. Too ütles kohe:
„Kogu lugupidamise juures teie julgesse otsusesse, Vladimir Iljitš, pean ma vajalikuks öelda, et see ei ole teie isiklik asi. Küsimus puudutab kogu parteid, kes on praeguseks peaaegu kõigist oma liidritest ilma jäänud. Mida ütleb seltsimees Koba?”
„Siin pole midagi öelda. Mida nad tahavad seltsimees Leniniga teha? Saata ta vanglasse? Hoopiski mitte. Meie andmetel vanglani Iljitš ei jõua, ta tapetakse teel sinna. Seltsimees Lenin ei tohi kohtusse minna!”
Samas tõusis Ordžonikidze, ta ütles lühidalt:
„Ma olen Kobaga nõus.”
Sverdlov lõpetas:
„Pakun välja keskkomitee niisuguse otsuse. „Ohu tõttu seltsimees Lenini elule keelata tal kohtusse minna. Teha seltsimees Kobale ülesandeks tagada partei juhi turvalisus põrandaalustes tingimustes.” Kes on „poolt”?”
Kõik tõstsid üksmeelselt käe – ühehäälselt. Iljitš vaatas maha ja kuulas. Rohkem ei öelnud ta sõnagi. Tema näol oli nukker alistumine: „Parteiga ei vaielda.” Samasugune, nagu ma näen seda palju aastaid hiljem Koba näol, kui tema kaitseks luuakse enneolematu meeskond.
Zinovjev oli kogu aeg vaikinud.
„Nüüd teine küsimus,” ütles Sverdlov. „Kas seltsimees Leninil maksab jääda ohtlikku Petrogradi?”
„Ei maksa,” vastas Koba kohe. „Me viime ta täna linnast ära. Ja koos temaga ka Grigori. Et tal igav ei oleks,” naeris Koba. „Ma valmistasin juba ette ohutu elukoha. Ma palun usaldada kogu operatsiooni korraldamine mulle ja seltsimees Fudžile.”
Ma sain aru: etendus oli hoolikalt kavandatud. Kui Sverdlovist oli saanud Lenini usaldusisik, siis minu sõber Koba oli palju tähtsam, ta oli ihukaitsja…
Otsustati saata Lenin öise rongiga Soome.
Niipea kui keskkomitee liikmed olid korterist lahkunud, asus Koba maskeerima. Ta võttis taskust mulle tuttava habemeajamisnoa ja ajas kõigepealt osavalt puhtaks Zinovjevi paksud põsed.
„Ära ainult meie seltsimehel kõri läbi lõika, din-din,” lustis Iljitš.
„Lõikan, tingimata lõikan,” naeris Koba. (Ma arvan, et palju aastaid hiljem tuli Zinovjevile see nali meelde.) „Mina ja Fudži oleme niisuguste habemenugadega enam kui kord…”
See oli tõsi. Ekside ajal, kui meil tuli kindžallidest puudu…
Unustamatu onn
Proovinud habemenoa Zinovjevi peal ära, pani Koba peegli ette istuma Iljitši. Tulevane juht ajas praegusel juhil osavalt habeme ära. Ilma ühegi kriimuta. Pärast kuulsime, kuidas Zinovjev kõrvaltoas norskas. Iljitš tõi linnaplaani ja kiusas meid küsimustega:
„Kui meile siin kallale tungitakse,” torkas ta sõrmega kaardile, „mida me siis teeme?”
„Läheme läbi hoovide ära. Ma tunnen seda kanti,” rahustas Koba.
„Aga kui need tõprad varitsevad hoovis?” ei jätnud Iljitš järel. Koba seletas talle kannatlikult, kuidas me sel juhul põgeneme. Lõpuks Iljitš rahunes ja nõustus isegi enne teeleminekut puhkama.
Pärast ütles Koba mulle:
„Ära krimpsuta midagi nägu, kulla mees, Iljitš ei ole argpüks. Nähtavasti kardab ta pärast venna hukkamist kohutavalt vägivalda. Kuid ta võib olla ka uskumatult julge… nagu näiteks juulipäevade ajal.”
Mulle tundub, et Iljitšil oli mingi psüühiline hälve. Ka hiljem, pärast revolutsiooni, kui ta pidevalt, maniakaalselt kutsus üles teostama halastamatut revolutsioonilist vägivalda, sai ta minu meelest niimoodi võitu oma pidevast salajasest hirmust vägivalla ees.
Kell üksteist õhtul ajasime Lenini ja Zinovjevi üles. Iljitš pani pähe halli paruka ja soni. Läksime korterist karjas välja. Mina olin esimene, revolver käes, Koba oli samuti revolvriga ja viimane.