tuppa tagasi tulin, siis oli Koba juba seal.
Nagu alati sai tema esimesena kõik teada. Nüüd aitas ta õnnelikul Iljitšil grimmi maha pesta. Tärgeldatud käterätiku võttis ta vaheseina tagant, see rippus klassidaami voodi otsal.
Mind saadeti saali ootama Iljitši ilmumist tribüünile. Ikka seesama suurekasvuline madrus saatis mind. Saali juures olid koha sisse võtnud mõned vintpüssidega mehed. Madrus noogutas, mind lasti sisse. Ma sain aru: see oli juba meie, bolševike valve. Uus võim alustas korra loomisega…
Tribüünil oli Trotski. Seljas must ülikond, mis meenutas frakki. Et elegants oleks täielik, oli „frakile” peale tõmmatud soldati sinel. Ta oli suurepärane! Petrogradi nõukogu nimel kuulutas Trotski välja uue võimu – nõukogud… Ma ei mäleta kuigi hästi, mida ta rääkis. Midagi umbes niisugust: „Seda ei ole ajaloos enne olnud, et tohutute rahvahulkade liikumine oleks täiesti veretu… Meie revolutsiooniliste soldatite ja tööliste salgad tegid oma töö ära täiesti käratult. Väikekodanlane magab ega aimagi, et praegu muutub… mitte võim, vaid maailm. Täna ärkab ta uues enneolematus maailmas. Meie maailmas!” Ja veel midagi… See-eest mäletan ma hästi, kuidas ta rääkis! Kuidas ta saali valitses! Revolutsiooni hääl oli nagu tulise laava vool! Kui ta oleks meid kutsunud, oleksime me kõik läinud… ei, tormanud talle järele! Kõik peale Koba!
Minu sõber puudutas mind tookord õlast ja sosistas mulle selja tagant:
„Kuulad juudinäru, aga Iljitš tahab, et me valvaksime tribüüni juures sel ajal, kui ta räägib. Paljugi mis võib juhtuda!” Silmad olid tal lustlikud, hullunud nagu tookord Erivani väljakul.
Nii et mina ja Koba seisime tribüüni lähedal, kui Lenin teatas tööliste ja talupoegade revolutsiooni võidust. Iljitš ei olnud veel harjunud rääkima saalitäie rahvaga ja tal oli säilinud naljakas kodune komme. Tribüünil seistes hoidis ta paremat jalga kõveras, oli näha kinga kulunud tald ja läbi augu paistis hele sokk.
Koba redigeerib ajaloolist istungit: Trotski kõne kaob, jääb ainult Lenini kõne. Tuhandetel maalidel istub presiidiumis Lenini kõrval… tähtis Koba!
Võim pandi kokku selsamal enneolematul ööl. Ühes klassis lamasid otse põrandal hunnikus palitud. Ümber väikese laua (mille taga istusid varem Smolnõi õpetajad) istusid lambi tuhmis valguses Lenin, Trotski, Zinovjev, Kamenev – ülestõusu juhid. Uksel seisis minu sõber Koba. Määrati valitsus. Iljitšist sai samuti ajutise, kuid nüüd juba bolševistliku valitsuse esimees. Valitsuse koosseisu läksid kõik riigipöörde tegelased ja üks, kes sellest ei olnud osa võtnud – Koba. Ta oli uues valitsuses! Iljitš ei olnud ustavat ihukaitsjat unustanud.
Alles siis suutsin ma hinnata õigesti oma sõbra käiku. Ta oli ohtlikust mängust üliohtlikul päeval lahkunud, et pöörduda sellesse tagasi, kui see peaks võitma. Ja tuli tagasi võitjana! Sest juhid ei unusta neid, kes nende elu kaitsesid. Nemad on kõige lähedasemad! Nüüd tegi ta kõik õigesti, see minu vana sõber Koba.
Aga mina… Mina olin nagu ikka ja alati tema kõrval…
Trotski ettepanekul otsustati nimetada ministrid komissarideks, nagu seda oli tehtud Prantsuse revolutsiooni ajal. Me olime suurte prantslaste ustavad õpilased. Oleks olnud hea, kui me oleksime siis tuletanud endale meelde, milline oli meie prantslastest õpetajate lõpp. Kuid kas keegi on kunagi minevikust õppust võtnud?! Möödanik on nagu surm: me teame, et see on olemas, kuid meisse see nagu ei puutuks.
Uue maailma sündimine
Alles kell viis hommikul leidsid väsinud võitjad aega lühikeseks uinakuks.
Riigipöörde mõlemad juhid heitsid magama klassidaami tagasihoidlikus kabinetis. Vaheseina taga oli ainult üks voodi. Nad otsustasid sülitada voodile ja heita vennalikult otse põrandale. Mina ja Koba tõime madratsid ja padjad. Trotski ja Lenin heitsid teineteise kõrvale. Trotski võttis peale oma sõdurisineli, Iljitš raske karakullkraega palitu. Palitu taskust paistis välja revolver, mille Koba oli talle andnud.
Mina ja Koba olime lahkumas, kui revolutsiooni mõlemad juhid hakkasid rääkima saksa keeles. Kuid mina oskasin seda keelt hästi.
„Pea käib ringi,” ütles Iljitš tasakesi.
Trotski vastas:
„Kõik läks nagu vaja. Võidukas revolutsioon on idee, mis hankis täägid…”
Ma sulgesin ukse.
Ukse juures seisid sõja-revolutsioonikomitee juht Podvoiski ja kaks tugevat sõdurisinelis noormeest. Ta seletas neile pidulikult:
„Seltsimehed! Teil on au kaitsta ajaloolist tuba. Praegu puhkavad siin meie kaks suurt juhti…”
Sel ööl oli kõik pidulik. Või veel! Ootamatult olime meie, eilsed paariad, haledad illegaalid saanud maailma kõige suurema impeeriumi peremeesteks. Kas me oleksime osanud arvata… jah, mis seal arvata… kas me oleksime võinud näha undki millestki sellisest paar aastat tagasi Turuhhanskis? Koba on suure riigi valitsuse liige!
Kas oleks võinud Lenin mõtelda millestki niisugusest Šveitsis … Tõepoolest, „pea käib ringi”!..
Podvoiski andis tunnimeestele juhtnööre, mina ja Koba läksime end magama sättima teise klassidaami tuppa.
Ka siin oli tugitool ja voodi. Ma lasksin silmad looja nahktugitoolis, rahvakomissar Koba tundmatu vanapiiga kitsal raudvoodil. Äkki kuulsin ma tema naeruturtsatust, ta ütles väga vaikselt gruusia keeles:
„Kuidas ta ütles: „Kaks juhti”? Tõepoolest lollpea… Omavahel ütelda, Fudži, kaht juhti ei saa olla!”
Smolnõi arvukates klassiruumides uinusid kes põrandal, kes laua peal, kes tugitoolis selle nii kergesti võitnud riigipöörde õnnelikud osalised! Kitsal voodil, kustunud piip hambus, uinus minu sõber Koba. Kas oleks keegi meist osanud ette kujutada, et see väike rõugearmiline grusiin, kes rääkis vene keelt aktsendiga, lööb hoolikalt maha kõik need õnneseened? Ja et temast saab Vene impeeriumi peremees…
Nii sündis uus maailm. Me kõik mõtlesime tollal: meie maailm. Kuid see oli tema, Koba maailm.
Uue maailma esimene päev
Selle maailma, mille me kavatsesime luua, esimene päev oli külm ja udune. Sadas märga lund. Talvepalee juures vahtisid uudishimutsejad ümberlükatud laternaposte, haleda barrikaadi laialiloobitud puuhunnikuid. Ma läksin Fofanova juurde meie asjade järele, et viia need Smolnõisse. Läksin läbi üsna inimtühja, alles unise linna… Keegi vanem daam hõikas mind rõdult:
„Andke andeks, härra, mis linnas lahti on? Teenijanna tuli linnast ja on endast täiesti väljas…”
„Revolutsioon, hea proua.”
„Mis, juba jälle? Lihtsalt võimatu! Meil on kõik kuidagi pahupidi! Kolmsada aastat ei ole revolutsiooni ja siis on iga päev revolutsioon!”
Ta kadus pahasena tuppa.
Järgmise päeva hommikul sättis Lenin endale Smolnõis sisse kabineti tollessamas klassidaami toas. Täpsemalt öeldes jättis ta kõik nii, nagu oli. Tugitoolidele jäid needsamad katted, mis muutusid varsti lumivalgetest pruunideks. Puust vaheseina taha, kus seisis klassidaami voodi, toodi teine Krupskaja jaoks juurde.
Smolnõi direktrissi kabinetist tõin ma suurepärase Nikolai II portreega kirjutustarvete komplekti. Seda komplekti muidugi heaks ei kiidetud ja Koba läks kabinettidesse midagi sobivamat otsima. Leidis mingi veidra naiste tindipoti ja pani selle Lenini lauale.
Seina ääres seisva diivani kohale käskis Lenin riputada muidugi Karl Marxi portree ja veel kellegi oma meie hukkunud kangelaslikest revolutsionääridest. Koba võttis Kamenevilt Talvepalee õhkulaskja Halturini kõrgreljeefportree. Pani selle Marxi kõrvale. Kahekesi moodustasid nad kummalise paari: Sebaotile sarnanev habemik ja ilus noormees. Nende kohal oli seinal kell, mis käis kogu aeg ette.
Kella kõrvale lauale sättis Lenin väikese malmskulptuuri – ahv, kes istus raamatuhunniku otsas ja vaatas pilkavalt inimese kolpa. See kõrgus arvukate kalendrite ja pliiatsite kohal ning ajas Iljitši vestluskaaslasi segadusse.