vagunite kupeedes oli nüüd neli kohta. Mäletan tänase päevani, kuidas nad kolmekesi tulid kupeesse, kus neljanda koha oli hõivanud lõbus grusiin… see tähendab mina.
Üksi kolmiku väljanägemisest oleks piisanud nende arreteerimiseks. Mehel ja tema vennal oli hirmunud pilk ja ohvitseri rüht. Kuid suurvürstinna käitus hästi. Nagu ma olin teenijatüdrukult teada saanud, oli just naine rääkinud neile kahele mehele augu pähe, et nad püüaksid põgeneda. (Oli ka aeg… Kui nad ei oleks ära sõitnud, oleksid nad peagi olnud meie juures Tšekaas.)
Mul oli kõik kavandatud… Niipea kui rong sõitma hakkas, tegin nendega juttu, siis ütlesin:
„Võtke arvesse, et rong peatub igas jaamas. Dokumente hakatakse kontrollima sageli. Kas teil on dokumentidega kõik korras?”
„Kõik on korras!” tõttas suurvürstinna mees ütlema.
„Siis on hästi,” noogutasin ma ja läksin kupeest välja. Hüüdsin valjusti vagunisaatjat. Vagunisaatja oli muidugi meie töötaja.
Nad kuulsid meie jutuajamist.
„Kui hakatakse kontrollima, siis ütled, et sõidavad mandaatidega insenerid. Neil on kaasas raskelt haige naine, palutakse mitte tülitada.”
„Ärge suvatsege muret tunda, ma ei lase kedagi kupeesse.”
Ma läksin kupeesse tagasi.
„Kuidas teil see õnnestus?” imestas vürstinna.
„Vana vene kombe kohaselt. Rahaga!”
Juba kolmandas jaamas kostsid hääled. Need olid minu Läti kütid, kes kujutasid „dokumentide kontrolli”. Vagunisaatja käratas valju häälega:
„Sõidavad seltsimehed mandaatidega insenerid, nad näitasid mulle ette, kästi mitte tülitada!”
Vürstinna oli vaimustuses. Just siis ma ütlesin:
„Ma tahan end teile esitleda: vürst D., olen valmis teid teenima, suurvürstinna, nagu kõik ausad inimesed.”
Kui te oleksite tema nägu näinud… Alguses ehmatus, siis… õnn! Ta oli niisugustest sõnadest võõrdunud. Revolutsioonipäevil vihkasid kukutatud dünastiat kõik.
Kuid mees ei jäänud mind nähtavasti uskuma. Mõne aja pärast ta ütles:
„Kui suur rõõm on teid näha! Nüüd tulite te mulle meelde. Minu meelest me kohtusime teiega Tiflisis suurvürsti palees…” (Nikolai Nikolajevitši, Kaukaasia asevalitseja palees.) „eks ole?”
„Kindlasti mitte,” vastasin mina, „mul ei ole olnud au teiega varem tuttav olla. Ja palun mind rohkem mitte kontrollida… Teie kahtlused on igati mõistetavad, kuid mitte eriti arukad. Kui teie kahtlustel oleks alust, siis oleksin ma teid juba ammu Tšekaasse üles andnud.”
Suurvürstinna noogutas heakskiitvalt, ma meeldisin talle.
Teel Rumeeniasse rääkisime me palju. Naine ütles mulle: „Meid kisti ootamatult välja hiilgavast muinasjutulisest elust ja kihutati lavalt minema sellega, mis meil seljas oli… muinasjuturõivastes… Nüüd tuleb meil muretseda igapäevased rõivad ja mis kõige tähtsam, õppida neid kandma. On vaja hoopis teistsugust ellusuhtumist…”
Suurvürstinna võeti vastu pidulikult, see oli vist ainuke kuninglik paar, kes suhtus Romanovitesse endistviisi. Inglismaal elavad tsaaripere lähedased sugulased ei julgenud kutsuda kukutatud perekonna liikmeid enda juurde, kuigi aimasid, mis neid Venemaal ees ootab. Raske oleks ka mitte aimata, kui nende endi ajaloos oli revolutsioon, mis jättis peata Charles I…
Aga kui Rumeenia kuninganna kutsus suurvürstinnat endaga kaasa Pariisi, sundis Rumeenia peaminister ta sellest kavatsusest loobuma, Romanovite dünastia oli kogu Euroopas äärmiselt ebapopulaarne. Noor ja arukas naine ei solvunud. Suurvürstinna ütles mulle: „Mis siis ikka, ostrakism, mida meie vastu rakendatakse, on mõistetav. Me oleme mineviku igand, maailm ei vaja enam veel üht igivana Bütsantsi impeeriumit… Reeglid, mille järgi me elasime, muudetakse ära, kuid mina… mina olen kasvanud nende reeglite vaimus… Ma olen kõigest alles hiljuti võimsa dünastia laps ega suuda neist reeglitest kohe loobuda, muutuda ükskõikseks alaliste kallaletungide vastu minu väärikusele.”
Niisiis, missiooni esimese osa olin ma täitnud. Vastsündinud vürst D. osutus edukaks. Suurvürstinna esitles teda kuninglikule perekonnale kui päästjat.
Kaunitar kuninganna, kes oli selle perekonna tegelik pea, andis mulle audientsi.
Ma jutustasin talle vürst D. tragöödiast, kes oli kaotanud bolševike piinakambrites oma armastatud naise, ka kuninganna pühkis pisaraid. XIX sajandi inimesed olid väga tundelised.
Nii et vürst D-l olid kohe algusest peale võimsad sõbrad.
Varsti nägi vürstinna vürsti kurvastamas.
Ma rääkisin Maria Pavlovnale, et pean aega raiskamata Moskvasse tagasi pöörduma.
„Mu tädi on surnud… Ta pärandas mulle meie perekonna väärisesemed. Ma püüan need Venemaalt ära tuua. Mulle on nad väga kallid, neid on kandnud minu vaaremad… Need kivikesed on kõik, mis mul tollest elust järel on…”
„Ma mõistan teid! Kuid meil õnnestus kaasa tuua…” Ta hakkas mulle õpetama, kuidas väärisesemeid peita. Selgus, et ta oli leidlikum, kui ma olin arvanud: nad mitte ainult ei õmmelnud kalliskive rõivastesse, nad valasid need parafiiniga üle ja neist said küünlad, osa kalliskive peitsid nad kirjapressi ja nii edasi.
„Teie kõrgus, teil õnnestus tuua teie perekonna reliikviad kaasa ainult tänu teie kuninglikele sõpradele. Tänu neile ei otsitud teid läbi. Rumeenia piir on kurikuulus. Piiril otsitakse venelased barbaarselt läbi, tollimehed teavad, et Vene aristokraatidel on kaasas väärisesemeid.”
„Kui teil õnnestub saata mulle Ukrainast sõnum, siis pole teil midagi karta…”
Selle vestluse suurvürstinnaga võtsin ma ette sellepärast, et Petrogradist teatati mulle, milline on minu järgmine ülesanne. Nüüd pidin ma vürst D. nime all toimetama väärisesemed Venemaalt Saksamaale.
Verised briljandid
Mis väärisesemed need olid, seda sain ma teada alles siis, kui kohale jõudsin.
Tšekaa oli juba kolinud Moskvasse, me asusime majja Lubjanka väljakul. See maja kuulus kunagi impeeriumi kõige suuremale kindlustuskompaniile „Rossija”.
Minu kabinetti Lubjankal oli jäänud vana punasest puust mööbel. Aknast paistis kogu väljak kuulsa purskkaevuga, mis hiljem asendati mälestussambaga minu ülemusele Feliks Dzeržinskile. (Milline oli minu üllatus, kui ma sain teada, et selle sama koha peal oli kunagi olnud mingreeli vürstide D. maja – jah, „minu” esivanemate maja!)
Siia kabinetti tõi keegi Jakov Jurovski – mustade juuste ja lühikese härjakaelaga mees, must nahkkuub seljas, mulle „kivikesed” (nii ta neid nimetas). Ta töötas sel ajal Riigihoidlas ja andis need väärisesemed mulle allkirja vastu üle.
„Kivikesed” osutusid suurepärasteks briljantideks, arvatavasti olid nad hindamatud. Kolm vapustavalt ilusat diadeemi, käevõrud ja kolm pikka pärlikeed ning kaks vaimustavat agraffi. Üks kujutas otsekui briljanditolmuga kaetud väikest kolme õiega oksa. Teine oli lehv, mille harusid kaunistasid suured briljandid.
Ma ei ole väärisesemete asjatundja, kuid need fantastilised esemed lausa karjusid oma päritolust. Ma küsisin:
„Kust see ilu pärit on?”
Küsimus oli liigne, ta sai aru, et ma aimasin, ja ütles süngelt:
„Jekaterinburgist. Meie ajaleht „Pravda” trükkis hiljuti ära teadaande tsaar Nikolai II mahalaskmisest Jekaterinburgis. Peab ütlema, et nälja ja riigis möllava verise kodusõja taustal jäi mahalaskmine kuidagi märkamatuks. Seda enam, et troonipärija ja naiste – tsaarinna ja tütarde – kohta teatati, et nad olevat „evakueeritud kindlasse kohta”. Kuid juba siis levis parteilaste seas kuuldus, et tegelikult lasti maha kogu perekond: tsaar, tsaarinna, nende poeg ja neli tütart, koguni teenrid