tänu suurvürstinnale ületasid tema surnud sugulastest valitsejatele kuulunud väärisesemed Rumeenia ohtliku piiri õnnelikult. Bukarestist sõitsin ma Berliini. Vürst D. jõudis koos „kivikestega” peagi Saksamaale ja nad hakkasid teenima ülemaailmset revolutsiooni.
Suurvürstinna ei saanud elu lõpuni teada, kelle varanduse ta päästis ja milleks. Ning miks tal ja tema mehel õnnestus sõita tervena ja õnnelikult läbi „vihatud bolševike maa”.
Lohutamatu lesk, vürst D., sõitis end bolševike käest päästes Berliini. Koos väärisesemetega tõin ma kaasa suurvürstinna soovituskirjad tuntud Vene emigrantidele, keda oli linnas jalaga segada. Paljud neist olid päritolult sakslased ja olid nüüd pöördunud tagasi oma ajaloolisele kodumaale. Kuid igatsesid ikkagi Venemaa järele. Venemaa on elukestev haigus.
Ma kohtusin neist paljudega ja koguni valisin välja värbamiseks sobivad kandidaadid (tulevikus värban seitse inimest).
Lüüasaamise eel oli Berliin sünge. Linnas hulkusid invaliidid, toiduained olid kadunud. Seintel nägin mind rõõmustanud grafitit: „Elagu Lenin!” Neile vähimatki tähelepanu pööramata kõndisid kirjutatust mööda väsinud inimesed. Alles õhtuks olid grafitid värviga paksult kaetud.
Hotellis paluti mul mitte panna jalatseid ukse taha välja – võidakse ära varastada. Ja seda seaduskuulekal Saksamaal! Tänavatelt prügi enam ei koristatud. Aegade ahel oli katkenud ja meie olime selleks kõvasti vaeva näinud!
Berliini konspiratiivkorteris külastas mind meie saadik Adolf Joffe. Tüüpiline juudi intelligent, paks nina, suur must krässus habe, kurvad silmad. See rikka kaupmehe poeg oli saanud hiilgava hariduse siinsamas Berliinis ja valdas saksa keelt täiuslikult. Ta võttis nooruspäevist peale osa sotsiaaldemokraatlikust liikumisest ja kõigist meie revolutsioonidest. Andis koos Trotskiga ajalehte välja ja oli tema ustav poolehoidja. Trotski korraldusel ta saadetigi alaliseks esindajaks Saksamaale.
Ma andsin talle üle väärisesemed ja valuuta.
Nähes minu toodud ilu – erekordselt suuri briljante, fantastilisi pärlikeesid – oli Joffe vapustatud. Ma tõttasin talle seletama, et need konfiskeeriti suurvürstidelt. Mulle näis, et ta ei jäänud uskuma. Igatahes küsis ta kohe:
„Kuidas on seal lood tsaari perekonnaga?”
„Mis nendega ikka olla saab? Nikolai on maha lastud, ülejäänud on evakueeritud kindlasse kohta.”
„Siin liigub igasuguseid kuuldusi.” Ma kordasin ametlikku teadaannet. Kuid tema silmad muutusid veel kurvemaks.
Ta ütles mulle, et ma pean kohtuma seltsimees Menžinskiga, kellele ta minu väärisesemed üle annab.
„Tema käest saate instruktsioonid…”
Menžinski oli sübariit, riiginõuniku poeg. Varases nooruses oli esseer. Meie, vanad bolševikud, ei olnud unustanud, et ta oli neil aastail sõimanud Iljitši „poliitiliseks jesuiidiks”. Kuid nähtavasti oli tal hea nina. Pärast Veebruarirevolutsiooni tõttas Menžinski lähenema bolševikele ja „jesuiidile”! Iljitš võttis ta meelsasti meie ridadesse, tõsi, arvas temast omapoolse soojusega: „Meie majapidamine saab olema küllalt ulatuslik selleks, et seal leiduks tööd igale andekale lurjusele.” „Andeka lurjuse” Menžinski, kes oli hariduselt jurist, määras Lenin Petrogradi Tšekaa juhtkonda. Meie poolharitud nõmedate töötajate seas oli hiilgavalt haritud ja paljusid keeli rääkiv inimene hindamatu.
Me kohtusime hilisööl meie esinduses, mis asus kuurvürsti endises palees. Astudes üles mööda kunagi uhket, nüüd aga tuttavlikult täistatistatud treppi, meenus mulle Kšessinskaja palee…
Menžinski ootas mind esinduse välisosakonna toas. Ta istus, tema välimus oli hoolitsetud, ta oli tüse ja hingas raskelt – tal oli astma.
Ma nimetasin talle räpast treppi. Ta vastas õela muigega:
„Meie seltsimeeste tavaline visiitkaart – jõukuse põlastamine. Millised muuseumlikud gobeläänid ja vaibad siin olid! Nüüd on nad meie, bolševike kombe kohaselt tükkideks lõigatud ja võrdselt kõikidesse tubadesse ära jaotatud. Kaheksateistkümnenda sajandi mööblil on tuliste teekannude ja lõbutsemise jäljed: noaga välja lõigatud paljad näitsikud ja kommunistlikud hüüdlaused… Rääkige, kuidas teil õnnestus väärisesemed läbi tuua?”
Ma kirjeldasin lühidalt oma seiklusi. Minu suurvürstinnaga seotud trikkidest oli ta vaimustuses.
„Just nii tulebki töötada! See on ju lausa aare!” Ta tõusis püsti ja käis raskelt hingeldades mööda tuba ringi.
Asusime asja juurde.
„Väärisesemed oleksite pidanud andma üle otse mulle, Joffega ei oleks te üldse pidanud rääkima. Iljitš ütles teile Joffe kohta tõtt. Kui on midagi, millega ta elus ei peaks tegelema, siis see on diplomaatia. Ta ei oska üldse valetada. Selline üsna ootamatu tõbi. Ta räägib kõigile tõtt. Talle saadeti Moskvast sekretär – kirglik, mustapäine, uhkete kehavormide ja pikkade jalgadega. Mõistust tal peas ei ole, kõik on koondunud võimsasse üheksateistkümneaastase tugevatesse tissidesse… Mees… õigemini tüdruk magas temaga. Millest Joffe teatas aega viitmata oma naisele Dorale. Daam kukkus märatsema…”
Lõpetuseks sain ma teada midagi üllatavat.
„Me leppisime Feliksiga (Dzeržinskiga) kokku: kõik andmed peate te edasi andma oma sõbrale Kobale. Tema on vist ainuke organiseeritud inimene meie revolutsioonilises hullumajas, mida nimetatakse rahvakomissaride nõukoguks…”
Järgmisel päeval sõitis Menžinski Moskvasse ja minuga pidas sidet sünge lombakas lätlane välisosakonnast.
Ma kohtusin temaga kahel korral. Lätlane kaebas süngelt, et esinduses on kujunenud väga närviline õhkkond. Sekretäriplika käsutab demonstratiivselt Joffe voodit ja esinduse elukorraldust, abikaasa Dora lööb lärmakalt lamenti, ühesõnaga, oodata on skandaali.
„Ma tean, teil on sidemed seltsimees Kobaga…”
Ma palusin Kobat sekretär ära koristada. Vastus oli järsk: Koba käskis mul mitte toppida oma nina asjadesse, mis minusse ei puutu. Lõpuks sain ma Menžinski naeratusest aru. Näitsik magas Joffega nähtavasti käsu peale. Iljitš ei usaldanud endist menševikku ja Trotski raevukat poolehoidjat.
Ikka ja jälle see uue aja praktika: kõik jälgivad kõiki.
(Muuseas, tõearmastaja Joffe oli üks väheseid, kes jäi suurele Levile lõpuni ustavaks. Mõni aasta pärast Koba võitu Trotski üle tegi reedetud Joffe protesti märgiks endale otsa peale.)
Et ma olin emigrant vürst D., siis osalesin ma aktiivselt emigratsiooni elus, võtsin osa Vene emigrantide heategevuslikust ballist ja elasin suurilma elu…
Ülesandega sain ma üsna lihtsalt hakkama. Suure partii relvi ostsin ma… Saksa sõjaväeladudest! Et ma olin vürst D., siis ostsin ma relvi monarhistliku põrandaaluse jaoks. Neid sai osta Saksa äraostetava ohvitseri käest. Nii et ka kiidetud Saksa armee oli kõvasti alla käinud.
Relvad sai rühmitus „Spartacus”. Nii valmistati välisosakonna tiiva all ette revolutsiooni Saksamaal. Nagu varem olid sakslased valmistanud ette revolutsiooni Tsaari-Venemaal. Selleks läksidki tsaari verest puhtaks pestud väärisesemed, mis ma olin kaasa toonud.
Kahjuks olid ka Saksamaal juveelitoodete hinnad langenud ja raha sai õige pea otsa. Seepärast tuli mul sõita tagasi Moskvasse uute „kivikeste” järele.
Kolmandal päeval pärast minu tagasitulekut – sai teoks! Selgus, et ma polnud asjata sõitnud. Ja Menžinski polnud asjata vaeva näinud…
Leek lõi lõkkele, Saksamaa oli tules! Meie süüdatud suur tulekahju vallutas maailma! Täpselt nii, nagu olid unistanud ja ennustanud Iljitš ja Trotski! Kielis tõusid üles madrused… Kõik läks meie stsenaariumi järgi. Keiser oli Peakorteris, tal tuli troonist loobuda. Üldstreigist haaratud Berliinis läks sõjavägi tööliste poole üle! Kantsler prints Max von Baden läks erru. Sotsiaaldemokraadid istusid Riigipäevas ja mõtlesid, kuidas käituda. Sel ajal kuulutas minu tuttav pahempoolne sotsialist