Lenin, ülirõõmus Trotski lugesid valjusti ette Berliinist tulnud telegramme. Lenin sosistas (jälle saksa keeles):
„Pea käib ringi!”
Möödus mõni päev… ja 12. novembril puhkes uus revolutsioon, sedakorda Austrias! Kolmas suur monarhia kadus maailma kaardilt. Polnud kahtlustki: kõigest aasta pärast meie Oktoobripööret algaski ülemaailmne revolutsioon!
Alles üsna hiljuti, Turuhhanski krai väljakannamatus pakases, kus Euroopa elukorraldus näis olevat igikestev, ei saanud me unistadagi, et kõik põleb kõigest kahe aasta pärast maha! „Lõppenud on ülemaailmne kodanlik idüll. On alanud ülemaailmne maavärisemine,” panin ma päevikusse kirja.
Sel päeval läksid meie mõlema nälgiva pealinna tänavaid mööda õnnelike bolševike kolonnid. Mürtsusid orkestrid! Akendest kostis kurdistav „Internatsionaal”. Läks korda! Me lasksime täissöönud maailma õhku! „Elagu ülemaailmne revolutsioon!”
Sel ajal ilmus Koba jälle Moskvasse. Selgus, et sõitnud tagasi Tsaritsõnisse, jätkas ta tülitsemist Trotskiga ja nüüd oli ta Levi pealekäimisel sealt jälle ära kutsutud. Iljitš tundis Kobast alati rõõmu. Kuid meil ei õnnestunud kohtuda.
Iljitš saatis mind tagasi Berliini. Kui valitseb kaos, siis on see spiooni jaoks parim aeg.
Isane Mussolini
Berliinis olid alailma demonstratsioonid nagu Petrogradis 1917. aasta veebruaris. Vist neil päevil (või hiljem, ma võin eksida) kihutas Itaaliast sinna kandilise lõuaga mees, itaallane Benito Mussolini. Sel ajal oli ta sotsialist ja tema populaarsus kasvas iga päevaga… Nad kõik olid millegi poolest sarnased, need tulevased diktaatorid. Mussolini oli sepa hariduseta poeg, Hitler oli äparduja, algaja kunstnik, väljaspool abielu sündinu poeg. Minu sõber oli joodikust kingsepa poeg… Nende viha ekspluateerijate vastu ei olnud viha rõhumise vastu (nagu see oli aadlikest revolutsionääride, sealhulgas ka minu puhul), vaid tulenes isiklikest ebaõnnestumistest, vihast oma ebavõrdsuse vastu, soovist neid hüljanud ühiskonnale kätte maksta …
Sel ajal sain ma korralduse värvata Mussolini.
Ma olin esimest korda kohtunud temaga juba tsaariajal, kui ma järjekordselt põgenesin Venemaalt.
XX sajandi alguses leidus meid, noori vene marksiste, põgenikke, kogu Euroopas. Me kõik olime ühte nägu: pikad sugemata juuksed, tingimata karvane lõug, kotid silmade all öistest dispuutidest ja raha, mida andsid jõukad vanemad ja mida me jagasime kindlustamata seltsimeestega. Just siis nägin ma Genfis, odavas kohvikus, kus käisid emigrandid, kummalist paari. Tugev, lihaseline, etteulatuva kandilise lõuaga, räpaselt riides isane. Tema kõrval oli armuke, neljakümneaastane väike, inetu ja küürakas naine. See oli tol ajal kuulus Anželika Balabanova, sotsialist, Iljitši sõbranna, meie, vene marksistide jaoks suur autoriteet. Mussolini vahtis vaimustunult küüraka suhu, kes sekundiksi ei vaikinud. Mussolini meenutas tol korral kangesti Kobat.
Aga kuidas oli nüüdseks kõik muutunud! Mussolini peatus kõige kallimas võõrastemajas „Adlon” Brandenburgi värava juures. Ma nägin teda hotelli restoranis. Mussolinit oli raske ära tunda. Ta oli iga toll endast vaimustuses lõunamaalane. Nüüd rääkis ta ise valjusti, tähtsalt ja pause pidamata, nagu kunagi oli rääkinud Anželika. Ka küürakas oli jäänud minevikku. Koos temaga lõunastas punapäine kaunitar, tema uus armuke.
Meile oli teada, et Mussolini kandideerib parlamenti ja vajab raha valimiskampaania ja laia elu jaoks. Ta nõustus kohtuma meie agendiga. Kohtumine toimus väikeses Berliini kohvikus. Mina istusin kõrvallauas. Agendil, endisel tsaariarmee lipnikul, oli ainult üks hea omadus – ta oskas itaalia keelt, kuid ta käitus nagu eesel. Hakkas kohe rääkima rahast. Mussolini puhkes naerma:
„Minu meelest tahab teie asiaat Lenin teha minust oma spiooni! Laske siit jalga!”
(Naljakas: Lenin nimetas asiaadiks Kobat ja Mussolini Leninit.)
Ma arvasin tookord, et ta blufib, ajab hinda üles. Hiljem selgus, et raha teda tõepoolest ei huvitanud. Punapäine armuke oli rikas, ta oli pankuri tütar ja eduka advokaadi naine. Mis teha, sel ajal me alles õppisime. Professionaalsuse asemel olime me tohutu entusiastlikud ja meil oli kange tahtmine see end täissöönud maailm põlema panna. Kuid sageli oli meie ebaprofessionaalsusest abi. Meie vastased, professionaalid, tegutsesid loogiliselt ega suutnud sageli läbi näha meie täiesti ebaloogilisi, sageli intuitiivseid käike.
Suurvürstide mahalaskmine
Sel ajal, ma kordan, kutsuti mind Moskvasse tagasi.
Revolutsioonilisel Venemaal algas punane terror.
Me ei unustanud Rosat ja Karli, hukkunud vabariike, tööliste mahalaskmisi. Iljitš otsustas „töölisklassi rahvusvahelistele piinajatele” vastata veriselt. „Kas neile on vähe Nikolai Verise perekonna verest? Nad saavad ohtralt lisa. Rosa ja Karli piinatud varjud näevad kättemaksu!” lõugas tookord Zinovjev.
Meie külmuvas näljases pealinnas sõitsid jälle ringi autod.
Keisri aukandjaid võeti kinni öösiti, nad toodi meie juurde Morskaja tänavale, kus neid ootas järjekordne arulage madrus, hullumeelne naeratus näol ja revolver käes. Vaenlasele lõpliku hoobi andmiseks otsustati maha lasta ka neli suurvürsti, keda peeti kinni Peeter-Pauli kindluses. Surm surma vastu! Nelja Romanovi, keisri kauge sugalase mahalaskmine oli meie vastus Rosa ja Karli tapjatele…
Neil päevil, mil algas punane terror, valmistusin ma sõiduks Ungarisse, sedapuhku väärisesemetega, mis olid konfiskeeritud suurvürstidelt ja keisri aukandjatelt.
Need väärisesemed olid viidud Peeter-Pauli kindlusse ja olid sealse komandandi käes. Ma sõitsin „saagi” järele kindlusse öösel, just siis, kui suurvürste viidi mahalaskmisele.
Tuul puhus Neevalt, oli valge purgaa. Tuules kõikuvate laternate valgusel tulid nad – neli suurvürsti – pintsakute väel, ümbritsetuna soldatite sinelitest. Mulle öeldi, et üks neist oli raskelt haige. Oli koguni kästud viia ta mahalaskmisele kanderaamil. Kuid ta keeldus…
Nüüd hoidis ta kahel vennal õlgadest kinni ja komberdas mahalaskmisele. Kõik kolm olid otsekui väljavalitud – pikka kasvu ilusad mehed, tõelised kaardiväelased. Neljas suurvürst vedas neid alt, ta oli liiga paks, kõhukas ja kuidagi tsivilist, ta tuli nende kannul, kassipoeg käes. Kuid just tema oli neist kõige tuntum – Nikolai Mihhailovitš, ajaloolane, Romanovite suguvõsa kõige suurem liberaal. Eelmisel õhtul oli meie kuulus kirjanik Gorki, kes elas sel ajal Petrogradis, kirjutanud Iljitšile: „Suurvürst Nikolai Mihhailovitši kutsutakse avalikkuses Võrdsuse Hertsogiks. (Võrduse Hertsogiks (Égalité) hüüti Prantsuse revolutsiooni ajal rahvaga ühinenud Orléansi hertsogit, kes hääletas kuninga hukkamise poolt.) Meie Égalité on suur Nikolai II kriitik, Lev Tolstoi tuttav, kelle keiser saatis pärast Rasputini tapmist välja elama maamõisa. Kõige tähtsam on see, et ta on väga tuntud liberaalne ajaloolane…” Ajaloolase eest palus ka Teaduste Akadeemia.
Iljitš vastas pilkavalt ja lühidalt: „Revolutsioon ei vaja ajaloolasi.”
Seda rääkis mulle mõned aastad hiljem Koba. Ta ei teadnud, kust see lause pärit on, kuid mina teadsin. Nooruses lugesin ma palju Prantsuse revolutsiooni kohta, otsekui oleksin aimanud, et kulub ära! Iljitš lihtsalt tsiteeris prokuröri lauset, kes saatis terrori päevil surma suure Lavoisier’, sõnades: „Revolutsioon ei vaja õpetlasi.”
Kuid kõigist neist tühja jooksnud armuandmispalvetest ja Iljitši vastusest sain ma teada palju hiljem. Seepärast ma imestasin, kui Nikolai Mihhailovitš minust mööda minnes äkki peatus. Nähtavasti sai ta aru, et ma ei olnud siin juhuslik inimene ega kuulunud soldatite hulka.
Ta ütles mulle:
„Öelge oma härrale edasi, isand, et ta eksib rängalt. Revolutsioonil on ajaloolasi väga vaja. Kas või selleks, et jutustada teile, härrad revolutsionäärid, millega see teie kõigi jaoks…” Ta kordas rõhutades: „Teie kõigi jaoks lõppeb.”
Neid konvoeeriv punakaartlane käskis tal toorelt edasi minna. Suurvürst poleks teda nagu kuulnudki, ta silitas kassipoega ja pani ta ettevaatlikult maha.