öise töö ajal, mis põletas aju, sugenesid tema pidevad raevukad resolutsioonid „maha lasta”.
Iljitši kõrval olid tukkuv Zinovjev, värske Koba ja köhiv Dzeržinski. Teisel pool vaheseina norskas valjusti, mehelikult Krupskaja… Iljitšil oli natuke piinlik selle bassihäälse norskamise pärast, ta seletas häbelikult:
„Nadja on külma saanud.” Siis lisas: „Pole kahtlustki: keiser saab sõjaliselt lüüa, Saksamaal võib revolutsioon puhkeda iga päev. Me peame Saksa seltsimehi aitama. Poliitbüroo tegi Tšekaale ettepaneku luua Berliinis põrandaalune võrk.”
Ma sain aru: kui varem pidi sakslaste raha valmistama ette revolutsiooni impeeriumis, siis nüüd oli kõik täpselt vastupidi. Sotsialistlik revolutsioon Saksa impeeriumis pidi toimuma endise Vene impeeriumi raha eest. Meie, rühma illegaalide, endiste löömameeste ülesanne, kes olid läbi teinud kahe revolutsiooni kooli, oli aidata Saksa lõke põlema süüdata. Lenin hindas minu võitluslikku minevikku ja head kodust haridust: ma valdasin täielikult saksa, inglise ja muidugi prantsuse keelt. Suutsin rääkida ka itaalia keeles.
„Niipea kui Saksamaal puhkeb ülestõus,” üles Iljitš, „lähevad meie väed otsekohe Saksa kangelaslikule proletariaadile appi. Kuid meil tuleb minna läbi Poola. Need hoorad…” (see tähendab Poola reaktsiooniline valitsus), „püüavad seda takistada. Seepärast hakkame sõjakäiguks valmistuma juba nüüd. Seltsimees Zinovjev tegi ettepaneku lasta viivitamatult õhku Varssavi peamine arsenal.” (See oli meeletu ja kasutu idee, aga me ju alles alustasime.) „Seda teete te enne Saksamaale sõitmist. Koos teiega sõidavad mõned seltsimehed. Grupi juhtimise tegime me ülesandeks seltsimees Kobale…”
Koba sõitis Varssavisse olukorda kohapeal hindama. Kolme päeva pärast tuli ta tagasi ja töötas nagu vanadel headel aegadel välja tegevuskava.
Varsti siirdusid Varssavisse täideviijad: Koba, mina, Kamo ja kolm seltsimeest.
Me seadsime end sisse majas arsenali kõrval ja hakkasime maa-alust käiku kaevama. Selles asjas olime me algajad, kuid saime töö kiiresti selgeks.
Kaevasime mitte kuigi sügaval, sügavamal kaevata segas pinnavesi. Töötasime märjas poris neljakäpukil varahommikust hilisööni.
Päevas läbisime kõige rohkem kaks meetrit. Kaevatud käiku kindlustasime laudadega. Juhuks kui me peaksime varingu alla jääma, võtsime kaasa mürki, et ei peaks pikalt piinlema. Viiendal päeval varises käik sisse, toestus vedas alt, meie seltsimees jäi selle alla. Alles pärast seitset ööpäeva lakkamatut tööd jõudsime me surnukehani, seltsimees oli võtnud mürki. Meil oli vaja lisajõudu. Saabusid viis tursket selli, nende abil saime lõpuks põrgumasina paika. Ma mäletan, kuidas ma istusin viimast korda käigus, kõik värises üle käigu sõitva trammi rataste all. Laudadega toestatud käik värises reeturlikult, pragudest pudenes pähe mulda, küünal kippus kustuma.
Me panime põrgumasina tööle, lahkusime majast ja jõudsime umbes poolesaja meetri kaugusele, kui katuste kohale kerkis leek. Kärgatus pani Varssavi vappuma. Arsenal lendas õhku.
Kuid revolutsioon Berliinis miskipärast ei puhkenud.
„Ega puhkegi,” ütles mulle siis Koba. „Omavahel ütelda, need sakslased ei riski isegi vaksalit vallutada, kui pole enne perroonipiletit ostnud.” Ja turtsatas vuntsi. (Muuseas, selgus, et nii ei teravmeelitsenud mitte Koba, vaid peaaegu et Marx ise.)
Kuid ma ei saanud jälle Berliini sõita, sest sain hoopis teise ülesande.
Koba pulmad
Kodusõja pidevates lahingutes valati verd, aga ravimid puudusid täiesti! Haiglates ei olnud kraadiklaase, ei olnud kõige tavalisemat seepi, rääkimata desinfitseerimisvahenditest.
Blokaadi tõttu eksisteeris väliskaubanduse rahvakomissariaat ainult paberil, välismaalt osta ei saanud me midagi.
Ja siis langetas Lenin otsuse.
Väliskaubanduse rahvakomissariaadist sai salakaubanduse rahvakomissariaat. Mulle tehti ülesandeks korraldada salakaubavedu läbi Poola rinde.
Nii või teisiti, aga ravimeid hakkas üsna suurel hulgal tulema. Ma andsin nad üle tervishoiu rahvakomissariaadile. Mind haaras metsik raev, kui ma sain teada, et meie ravimid, kraadiklaasid ja seep ilmusid müügile kuulsal Suhharevi väljaku täikal spekulantide käes. Kui palju verd oli nende eest valatud ja nüüd olid nad varastatud!
Ma teatasin sellest Leninile.
Iljitš oli kogu aeg hullumise äärel tööst, magamatusest ja hirmust, „et me lendame varsti korstnasse”, ta nõudis nagu ikka mahalaskmist. Selle inimese jaoks, kes oli varem ainult jahil parte lasknud, oli sõna „mahalaskmine” muutunud igapäevaseks. Ent nagu oli Venemaal juba Rjuriku ajast peale kombeks, lasti maha „etturid”, juhtfiguurid, parteilastest vargad jäid ilusti-kenasti ellu.
Kuid ebameeldivused jätkusid. Kui ma saabusin Moskvasse, tulistati linna lähedal maanteel minu autot. „Metropolis”, kuhu mind elama pandi, oli minu numbris kõik pahupidi pööratud. Peeglile oli punase tindiga kirjutatud: „See on sulle (räige sõim) viimane hoiatus (veel mõned räiged sõimusõnad).” Nii et mul oli hea meel, kui Koba kutsus mind Iljitši loal endaga kaasa tööle Tsaritsõnisse, ja minu „ravimialased” kangelasteod katkesid.
Üht kõige vastutusrikkamat ülesannet täitis tol ajal Koba. Riigis valitses kohutav nälg. Moskva ja Petrograd külmetasid ja nälgisid. Iljitš kutsus mind välja.
„Ma arvan, seltsimees Fudži, et teil tuleb võtta osa leiva toomisest meie mõlemasse pealinna. Teid tahtis väga kaasa võtta teie sõber Koba. Tema, kas teate, on nüüd meie viimane lootus. Kui te leiba ei too…” Ta muigas ja lõpetas: „Teiega tuleb kaasa üks teie kaasmaalane…”
Selgus, et jutt oli Sergo Ordžonikidzest.
Me kohtusime minu „Metropoli” numbritoas.
Partei juhtkond elas nüüd Kremlis, aste madalamad parteilased, keda lugupidavalt nimetati „vastutavateks töötajateks”, olid paigutatud kuulsatesse Moskva võõrastemajadesse „Metropol” ja „Natsional”, neid nimetati Nõukogude Esimeseks ja Teiseks Majaks.
„Metropolis” (Nõukogude Teises Majas) elasid rahvakomissarid, rahvakomissariaatide kolleegiumide liikmed ning kuulsad revolutsionäärid Antonov-Ovsejenko ja Krõlenko, siin oli ka Sverdlovi vastuvõturuum. Restorani suures saalis, mis oli muudetud istungite saaliks, esinesid Iljitš ja Trotski. Kuid parteilaste võrdsus lõppes kohe esimesel revolutsioonijärgsel päeval. Juhtidel oli „Metropolis” mitu uhket numbrituba, kus elasid nende sugulased, sageli armukesed (lühendite keeles, „uues keeles” nimetati neid „komülateks” – komissaride ülalpeetavateks). Astme võrra madalamad vastutavad töötajad leidsid koos peredega peavarju kitsastes, väikestes numbritubades. Kõik me moodustasime „Metropoli” parteirakukese, mille eesotsas oli keegi koomiline lollpea. Ta kutsus alatasa kokku parteikoosolekuid, millel „juhid” mõistagi ei käinud. Ta kutsus kokku ka „Metropoli” rahvakohtu, mis arutas meie Noa laeva asukate lõpmatuid elukondlikke skandaale…
Tsaritsõnis elas ja töötas Koba oma rongi vagunis. Kui ma käisin teda vaatamas, peatas valve mind juba ammu enne tema vagunit (vagun seisis alati rööbastel).
Väljas oli nelikümmend kraadi sooja, vagunis oli põrgukuumus. Katus ei jahtunud isegi öösel ära. Kuid meie, lõunamaa päikese lapsed, ei karda palavust.
Mahalaskmistele järgnenud öödel kõik see tulipalavas vagunis juhtuski…
Hiljem räägiti, et ta vägistas Nadja. Tegelikult oli Nadja temasse armunud nagu kass, kuid ei söandanud tükk aega järele anda, neitsi tavaline hirm. Koba ei pidanud vastu… Kuid pärast oli kirg. Isa mustlaseveri ja ema iharus. Tormilised ööd pärast tormilisi mahalaskmisi… Ma ööbisin ükskord vagunis ja kuulsin…
Kuid sel ööl, mil Koba ta esimest korda võttis, juhtus tragöödia. Õnnetu Fedja kuulis Nadja karjeid, ta tormas sisse… just sel hetkel. Ja nägi alasti õde ja Kobat. Ta pani kisendama. Raevunud Koba kihutas ta revolvri abil minema ja pani ukse lukku. Ning jätkas… Ta ei suutnud Nadjat rahule jätta