eest.” Lev naeris laginal, meie olime naerust kõverad, naeris ka Sverdlov. „Teatame elanikele, et Ajutine Valitsus kavatseb loovutada linna sakslastele ja tahab sellepärast saata väeosad rindele. Aga meie, bolševikud, tahame linna kaitsta. Seepärast peab sõjavägi jääma Petrogradi. Ja minema nõukogu juhtimise alla. Kõik pealinna kaitseks!” Koosolek lagistas jälle naerda. (Kõik need lustijad võtab Koba tulevikus ette, kõik nad hukkuvad.) „Hakkame tegutsema väikeste rühmadena, ei mingeid demonstratsioone ega barrikaade! Ei saa olema midagi niisugust, mida on harjutud ülestõusude ajal nägema. Tasapisi ja vaikselt võtame enda kätte kõik linna arterid: posti, telegraafi, sillad, raudteejaamad. Me haarame massid riigipöördesse nii, et nad ise seda ei märkagi!”
Fantaseerija Trotski kihutas ringi mööda tööliste ja soldatite miitinguid. Ta seisis tribüünil, hüpnotiseerides väljasirutatud käega saali. Tal oli võimas hääl! Revolutsiooni tõeline hääl!
„Ajutine Valitsus on andnud oma saatanlikule kaardiväele käsu tulistada töölisi! Hilja juba! Tõe tund on lähedal! Rikkad pursuid – vanglasse! Anna kokkuröövitu töörahvale, soldatitele, kes sinu eest rindel surevad. Sinul, pursui, on kaks kasukat, anna üks sõdurile kaevikus. Anna oma soojad saapad töölisele, milleks need sulle, kui sa ei tööta, vaid istud kodus!.. ”
Rahvamass karjub vaimustuses…
Trotski töötas riigipöörde sündmused välja lausa minutilise täpsusega.
Mina ja Uuralist pärit löömamees Kolja Mjatšin saime ülesande hõivata 24. oktoobril post ja telegraaf. (Toosama Kolja Mjatšin, kes komissar Jakovlevi nime all viib 1918. aastal meie viimase tsaari Tobolski vangistusest Jekaterinburgi surema. Hulljulge Kolja Mjatšin. Minu suur sõber… Ka tema laseb kõike mäletav Koba maha.)
Leninit ei näinud ma ikka veel. Ta varjas end kuskil. Ma ei näinud ka Kobat… Ja äkki umbes kolm päeva enne riigipööret tuli Koba isiklikult minu juurde. Nagu tavaliselt ikka (teretamata) teatas:
„Meie sinuga ülestõusust osa ei võta. Meil on Iljitši käsul hoopis teine ülesanne.” Ta lõpetas: „Pane end riidesse, Fudži, meid oodatakse.”
Salajane missioon
Maja juures ootas meid voorimees. Koba ei seletanud rohkem midagi ja mina ei küsinud rohkem midagi (nii oli see meie vahel sageli). Me istusime troskasse.
Peatusime Peterburi ilmetu kortermaja juures. Ta ütles:
„Siin on seltsimees Fofanova korter. Me hakkame elama siin…”
(Margarita Fofanovat teadsin ma ühise töö kaudu Petrogradi nõukogus. Daam oli üle kolmekümne aasta vana, alati külmetunud, kahvatu, seljas naiskursuslase valge kraega pruun kleit. Osales nooruspäevist peale revolutsioonilises liikumises. Elas konspiratiivkorterites. Vist nendes elades oli soetanud kaks last, aga võib-olla oli ka abielus olnud.)
Läksime vaikides trepist üles. Kulunud vakstuga ülelöödud ukse juures ütles Koba lühidalt gruusia keeles:
„Ära imesta.”
Fofanovat ennast korteris ei olnud. Ukse avas silmipimestav naine: suurte silmadega miniatuurne iludus. Meist ujus mööda Pariisi kübar – lahkus seltsimees Inessa Armand. Ma taipasin kohe, keda ma naabertoas näen… Ta istus võõrastetoas – kõrge laup, kiilakas pea – ja kirjutas tõtakalt. Ettevalmistatava ülestõusu end siin varjav juht. Tal polnud endiselt vuntse ega habet, habemeajaja Koba Stalin oli tal need ära ajanud.
Nii said meist juhi ustavad kaitsjad. See oligi meie salajane missioon Oktoobripöörde päevil.
Meie elasime toas, mis oli võõrastetoa kõrval. Ma mäletan, et end magama sättides ütles Koba muiates:
„Ma ei suuda teda vaadata, kui ta on ilma habemeta. Juhil peab olema habe nagu Karl Marxil või hädapärast vähemalt vuntsid.” Ta naeris. „Omavahel ütelda…” (Sellest „omavahel ütelda”, mida ta hääldas naljaka aktsendiga, sai hiljem tema armastatuim sõnakõlks.) „Iljitš nõudis, et tema kõrval oleksid praegu kõige ustavamad ja julgemad. Ta nimetas need. Keda ta nimetas? Jälle meid, Fudži.” Ta turtsatas taas vuntsi. Seejärel tegi teatavaks meie ülesande: kui ülestõus peaks nurjuma, viime juhi viivitamatult Petrogradist ära Helsingforsi. Seni aga oleme sidemehed Iljitši ja ettevalmistatava ülestõusu vahel…”
Kui täpsem olla, siis sidemeheks olin mina. Ja korteris käiv hiiglapikk sünge soomlane Raihja. Koba valvas Iljitši kogu aeg, ega lahkunud korterist kuhugi.
Kuid Iljitš närveeris. Mitu korda tuli ette mulle juba tuttav stseen: enne magamaminekut näitas Koba talle kaardil üksikasjalikult, kuidas me viime ta Petrogradist ära, „kui midagi peaks juhtuma”.
Kogu aeg tulid korterisse ja lahkusid korterist külastajad. All ukse juures oli valves tiisikusehaige Raihja. Tema juhatas ka külalised korterisse. Mäletan õlgadeni langevate juustega Antonov-Ovsejenkot, rjazanlase lömmis ninaga jässakat Muralovit… Kõik nad saadab olematusse hoolikas Koba.
Tõsi küll, Fofanova jätab ta ellu. Keegi peab meenutama Koba ja Iljitši suurt sõprust. Muuseas, vaene Fofanova oli juba siis ohtralt tasunud meie kibeda revolutsiooni eest. Iljitš tahtis varjata end tema juures, sest korteril oli kaks väljapääsu, mis oli võimaliku ohu korral väga mugav… Kuid peale kahe väljapääsu oli naise väikeses korteris kaks last. Keskkomiteel tuli käskida tal saata lapsed sugulaste juurde. Kõik need päevad oli Fofanova närviline ja murelik. Koba seletas mulle:
„Ta pani nad rongi ja nüüd närveerib! Või veel! Kui me võtame võimu enda kätte, läheb kogu riigis märul lahti.”
Koba oli nagu selgeltnägija. Fofanova lapsed ei tulnud tagasi. Nad jäid kadunuks kodusõja tules, mis haaras peagi kogu Venemaa. Kuid siis alles puhuti tuld põlema. Süüdati seda tema enda korteris…
Ma mäletan, kuidas Raihja tassis kohale suure kirstu valuutaga. Seda aitas kanda tema vend. Raha oli ikka seesama: Rootsi kroonid Saksa pangast. Nüüd saime me palka keskkomitee kassast ja mitte väärtuse kaotanud Kerenski rahatähtedes, vaid täisväärtuslikus valuutas. Käisid ka sakslased ise. Tsiviilrõivastes, kuid kahtlaselt sõjaväelase rühiga mehed. Nagu ma Koba käest kuulsin, oli Iljitš nõudnud sakslastelt, et nad alustaksid ülestõusu eel pealetungi. Et Kerenski ei saaks tuua rindelt ära Petrogradi talle ustavaid väeosasid.
Oktoobripööre
24. oktoober. Hommikul otsustas Koba näidata end hüvastijätuks: ta käis ära meie bolševistliku ajalehe toimetuses. Seejärel kadus ta tulevaste ajaloolaste jaoks lõplikult. Sest toimetusest sõitis ta otsejoones Fofanova korterisse ega lahkunud kogu päeva Iljitši juurest.
Sel ajal, kui meie peitsime end koos Iljitšiga Fofanova korteris, sõitis minu sõber löömamees Kolja Mjatšin kaksiratsa suurtüki otsas telegraafi juurde. Temast sai telegraafi- ja telefonijaamade esimene komissar. Kuidas ma olin pettunud meie hiirerollis, milles polnud kröömikestki kuulsust! Tookord ma ei mõistnud, miks Koba sellega nõustus.
Järgmisel õhtul, 25. oktoobril, planeeriti avada Smolnõis nõukogude kongress, mida me tollal kontrollisime. Iljitši arvestuste kohaselt pidi Talvepalee olema selleks ajaks vallutatud. Kuid õhtu oli kätte jõudmas, aga Ajutine Valitsus istus endiselt Talvepalees. Ma jälgisin hämmeldunult, kuidas Iljitš raevutses.
Ta hüppas püsti, pistis sõrmed vesti vahele. Kui ta hakkas rääkima, läksid sõrmed lehvikuna laiali. Ta rääkis ründavalt, astus sammu ettepoole ja siis jälle tagasi… Raevukas tants ühe koha peal. Tema kalmõki silmad tõmbusid kriipsuks. Märatsushoog. Ta sõimas nagu kingsepp… Lõpuks käskis Raihjal „kihutada Smolnõisse”.
„Öelge meie päevavarastele, et kui nad ei suuda ikka veel Talvepaleed vallutada, siis ma palun saata mulle sada ustavat punakaartlast. Ma arreteerin Ajutise Valitsuse ise.”
Vaene Raihja tõi Smolnõist vastuse: „Keskkomitee palub Iljitšil mitte erutuda ja jääda ohutusse kohta, korterisse. Kõik läheb plaani järgi.”
Korteris ringitormamine jätkus. Higine kiilaspea läikis, käed kerkisid ja langesid. Ta karjus miskipärast minu